Inimesed on naljakad

Aga võib-olla on viga hoopis minus. Ma nimelt just lugesin seda artiklit (mhm, FB feedist muidugi, ise ma eriti uudiseid ja muud taolist ju ei loe).

Mulle nii meeldib FB. Ma olen loomult uudishimulik inimene, seda täiesti heatahtlikult – mulle lihtsalt meeldib teada, kuidas mu sõpradel ja tuttavatel läheb, sest kõigiga ei jõuaks ma elu sees nii palju suhelda, heade sõpradegagi ei jõua piisavalt tihti.

Ja mina olen see, kes tunneb rõõmu igapäevastest pisiasjadest, nii et mulle päriselt ka meeldib see, kui mu feedis on pilt mõnest koogist või ilusast joogist või… Ma ise FB-sse väga postitada ei viitsi, mul on emotsioonide virtuaalseks jagamiseks eelkõige MSN ja blogi. Aga mul on hea meel, et paljud mu sõbrad-tuttavad postitavad sinna rohkem, jagavad oma huvitavaid avastusi, jagavad oma häid emotsioone.

Minu meelest on igati loogiline see, et jagatud rõõm on kahekordne rõõm, ma ei oska seda kuidagi uhkeldamiseks pidada. Ja jagatud mure on pool muret, ka sel puhul võib FB vahel abiks olla. Muidugi on sada asja, mille üle võiks vinguda, aga pärast oma sõbralisti kriitilise pilguga üle vaatamist ning harvendamist ja mõne teismelise uuenduste feedist keelamist (palju väikeseid sugulasi, las nad elavad oma FB elu, mina ei oska lihtsalt sellega suhestuda, sest see on minu jaoks nii tobe) on mulle nähtav väga suures osas ainult huvitav ja tore info. Ühtki kroonilist jagajat mu sõbralistis enam polegi ja harvad jagamised ei häiri.

Minu meelest taandub kõik ikkagi sellele, kas suhtuda asjasse negatiivselt või positiivselt. IGA asja puhul annab ette lugeda nii plusse kui miinuseid. Ja nii kahju on neist, kes kõiges negatiivset otsivad. Milleks, elus on nii palju ilusat!

Aga võib-olla on mul lihtsalt liiga mõnusad sõbrad ja tuttavad.

Mulle meeldib FB. Mulle meeldib, et ma saan ära keelata kõik asjad, mis mind ei huvita, ning olla kursis paarisaja tuttava tegemiste ja mõtetega, olla tunnistajaks killukestele nende igapäevaelust, rõõmustada koos nendega, naerda koos nendega… Muidugi ei huvita mind kõik, mida nad postitavad, aga siis ma lihtsalt libistan pilgu üle ja liigun edasi. Mulle tõesti ei tundu, et keegi uhkeldaks selle sõna halvas mõttes, ma tõesti ei oska ka kedagi kadestada. Ma naudin igapäevaseid pisiasju.

EDIT: Ma mõtlesin veel pikalt ja mõtlesingi välja. On kaks väga sarnast väljendit – uhkust tundma ja uhkeldama. Me kõik tunneme oma elus teatud asjade ja saavutuste üle uhkust ning sellest tuleneva rõõmu jagamine on mu meelest super. Minu tuttavad on oma elu (pisi)asjade üle uhked ja mina olen nende üle uhke. Uhkeldajaid selle sõna halvas mõttes minu sõbralistis tõepoolest pole. Või siis olen ma oma eluga nii rahul, et ei oska seda uhkeldamist tähele panna. Teiste elud on ju ikka hambus peamiselt siis, kui enda omaga rahul pole…