Kas te olete päriselt mõelnud, mida me TEGELIKULT sööme?

Kui ma esimest korda seda artiklit lugesin, siis lihtsalt olin selle jutuga igati nõus. Mõned kuud hiljem lingiti seda kuskil jälle, lugesin veelkord ja siis panin ennast raamatukogus järjekorda ka raamatule, mille põhjal artikkel kirjutatud oli: Mats-Eric Nilsson “Toidu demagoogia. Mingi aeg tagasi sain raamatu lõpuks kätte ja äärmiselt asjalik lugemine mu meelest.

Tsiteerin üht lauset artiklist:

Erinevalt „hüsteerilistest toidutädikestest” ei huvita Nilssonit ei keskkond ega tervis. Ta on hedonist, keda šokeerib ebakvaliteetne toit ja toidutööstuse küünilised PR-tehnoloogid. Nilssonit ei häiri E-ained, vaid see, et mõnelgi korral ilmub põhikoostisaine, millega toitu reklaamitakse, näiteks maasikas, loetellu alles viimase vagunina hirmuäratava e-ainete rongi järel, moodustades „maasikamaitselisest” tootest vaid 0,06%.

Just sellepärast julgen ma seda raamatut kõigile soovitada. Sel pole mitte mingit pistmist “hüsteeriliste tädikeste ökomulliga”, aga paneb raudselt kõvasti järele mõtlema kõik need inimesed, kes on senini söönud seda, mis ahvatlev tundub, ning pole näinud mingit vajadust silte lugeda, sest “kui lubatakse ja müüakse, järelikult on ohutu” ja “elu ongi kahjulik, toit on ainult väike osa sellest”.

Lühidalt: VÄGA suur osa sellest, mida tänapäeval toidu nime all müüakse, on toiteväärtusetu kräpp, kus õiged ja ehtsad toiduained on asendatud odavate lisaainetega, mis annavad toidule “päris” välimuse ja maitse. No tegelikult ka, minge lihtsalt poodi ja lugege vahelduse mõttes, mis pakendil kirjas on. Pakun, et väga paljude asjade puhul sobivad pooled koostisosad pigem keemiaõpikusse, kui toiduretsepti.

Aga ma panen siia lihtsalt mõne lõigud raamatust.

Minu elu oli varem hoopis lihtsam. Võisin põigata lähimasse toidupoodi, kahmata paar kilesse pakitud kuklit ja kõndida sealt mõne minuti möödudes välja, kotis leib, mis tundus olevat igati korralik. Sõin iga päev ilma silmagi pilgutamata midagi, mida leivaks kiideti. Ja joovastusin kõikide teistegi kombel bake off-ahjude kodusest lõhnast. Jäin uskuma seda, et peaaegu igast poest saab ahjusooja leiba ega mõelnud, kuidas on toidupoe müüjatest üleöö saanud pagarid.

Pärast pikka tööpäeva võis juhtuda sedagi, et astusime ICA supermarketisse ostma küpsekartuleid liha ja vorstiga või mõnd muud valmistoitu. Kui tekkis isu kuklikeste järele ega jõudnud neid ise küpsetada, lippas keegi lähedale poodi ja tõi kotitäie kaneelirulle.

Aga see oli enne.

/—/

Kui silmad on korra juba avanenud, on neid raske jälle sulgeda. Tundub ebaõiglane jälle mitte välja teha manipuleerimisest ja tarbetutest lisaainetest. Inimesel võib olla mitu põhjust jätta ostmata kaasaegse toidutööstuse keemilisi aineid. Ise käänan ja pööran iga pakendit, enne kui panen selle ostukorvi, ent ei tee seda tervislikel või loodushoidlikel põhjustel. Ma lihtsalt tahan teada, mida ma söön. Ma lihtsalt ei taha lasta end petta. Keegi ei tohi panna minu toidu sisse salamahti igasuguseid aineid ja samas väita, et söön midagi looduslikku, värsket, justnagu kodus tehtut. Nõustun mõnikord säilitusainete ja antioksüdantidega, sest neid kasutatakse kohati ka traditsioonilises toiduvalmistamises ja nende vältimine võib olla raske. Need on aga ainukesed lisaained, millele võin läbi sõrmede vaadata. See-eest ei kiida ma kunagi heaks lõhnatugevdajate, lõhnaainete, toiduvärvide või emulgaatorite ja stabilisaatorite sarnaste ainete kasutamist.

Laboratooriumitoidu vältimine eeldab tarbijalt nii teadmisi kui ka järelemõtlemist. Loodan, et see raamat aitab sellele kaasa ja on juhatuseks kõigile, kes tahavad kõrvale põigata peateelt. /—/ Esimeseks sammuks oleks tutvuda tööstusliku toidu valmistamisega ja teadvustada, et tuhanded lisaained valitsevad tervet meie toidutööstust.

Minule meeldib ehtne toit. Keemialabor jäägu minu köögist ja kõhust väljapoole. Muidugi annan ma vahel ahvatlustele järele, teen seda kusjuures täiesti kerge südamega. Tsiteerides Marist: ma tarbin suurema osa ajast seda, mis mulle meeldib, kui vahel on tegu puhta Mendelejevi tabeliga, siis ma söön seda siiski teadlikult.

Aga kas te olete ikka päriselt teadlikud? Ma usun, et on mugav mitte mõelda, aga minu meelest on see, mida me iga päev endale sisse sööme siiski üks olulisemaid asju – mõjutades meie välimust, kaalu, enesetunnet… Ärge peitke pead liiva alla, ärge laske kasumiahnel toidutööstusel endale pähe istuda. Sööge tõelist toitu, teie keha on teile selle eest tänulik.

4 thoughts on “Kas te olete päriselt mõelnud, mida me TEGELIKULT sööme?”

  1. Nilssoni jutt on väga mõistlik, sellele olen iga kell nõus kahe käega alla kirjutama. Aga – üldse mitte norida tahtes – Hiina päritolu kõrvitsaseemnete ostmine, et maheleiba teha jääb mulle kergelt…emmm… arusaamatuks :). Ka ökonduse kohapealt. Ses mõttes, et kui sa nt sügisel turult üks-kaks kõrvitsat ostaks mõne memme-taadi käest (ühe kõrvitsa seemnetest saab päris mitu leiba teha :)), siis ok, kompostihunnikus on nemad vast kasvanud, aga ma ausalt ei usu, et Hiina oma kuidagi parem või "mahedam" oleks :). Kogu hooajaks paari kõrvitsa seemnetest muidugi ei jagu, aga kui paluda tuttavatel kõrvitsasööjatel (aga mitte leivaküpsetajatel) seemned sinu jaoks kõrvale panna, siis vast saaks hakkama ka kohaliku kraamiga?

  2. Sul on absoluutselt õigus, ma olen ise täpselt sama mõelnud. Praegu on Hiina päritolu seemned sellepärast, et hakkasin leiba küpsetama jaanuaris, samal ajal sai just hulgilaost igasugu mahekraami tellitud ja nii ta läks. Ega ma isegi ei teadnud, kust need seemned pärit on, enne kui pakid kätte sain.

    Mis ise kõrvitsaseemnete kogumisse puutub, siis mina imestasin ka ükskord, et isegi mitmed mahetalud ju müüvad kõrvitsat ja soovi korral puhastatult, asi neil siis neid seemneid eraldi müüa. Nagu ma aru saan, siis peamine küsimus on nende seemnete koorimises? Ausalt, ma olen täielik võhik sel teemal, ma kõrvitsat ise üldse ei söögi (ei maitse, noh), pole ka pähe tulnud proovida üht kõrvitsaseemet koorida, et näha, kui raske või kerge see on.

    Aga loodetavasti sel sügisel saab ikka kõrvitsat sisse tehtud, abikaasale maitseb väga, siis saab ühtlasi ka seemneid kasutada. Nii me tasapisi areneme.

  3. suht tüütu on kõrvitsaseemneid koorida 😀 aga saab hakkama 😀 ma ühe imepisikese kausitäie olen ära koorinud, teine palju suurem kausitäis ootab juba pikemat aega hetke, mil ma sellega tegeleda viitsiksin 😀

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.