Meie peres ei päevita keegi sihilikult päevitamise pärast. Abikaasa küll suutis hiljuti terve päeva palja ülakehaga aias toimetades selja korralikult ära põletada, siiamaani punane. Mina ei kannata kuumust üldse, nii et olen vähegi palavama ilmaga pigem täitsa varjus. Lapsed on ca 12-15 (või siis 13-16) kindlalt toas (lõunasöök ja -uni), muul ajal õues mängides on lühikesed käised, lühikesed püksid, müts.
Jube palju räägitakse sellest, kuidas päike on kahjulik, tekitab nahavähki ja mida kõike veel, bla-bla. Ma olen seda teemat ka uurinud, blogis lahanud, enda jaoks mingid asjad selgeks mõelnud. Siin ja siin on enamik mõtteid kirjas, teise postituse sabas ka päris elav diskussioon.
Ühesõnaga… Kõige kindlam oleks osta mõni ohutu koostisega päevituskreem ja seda kasutada, eks. AGA. Ma siiralt VIHKAN päevituskreeme! Ma ei viitsi üldse eriti kreemitada, aga kui seda teen, siis peab kreem olema mõnusalt kerge koostisega – niisutav, aga kiirelt imenduv. Olete mõnda sellist päevituskreemi näinud? HAHA. Need kõik on vastikult paksud ja kleepuvad ning jätavad nahale valge kihi (mida rohkem sisse masseerida, seda vähem näha, aga ikkagi, eks).
Ma ei tahaks ÜLDSE päevituskreemi kasutada. Paraku olen veendunud, et mingi päikesekaitse on vajalik isegi siis, kui spetsiaalselt ei päevita ja ohtlikul ajal pigem varjus/toas olla. UV indeks on suvel piisavalt kõrge, alates 3 soovitatakse ju kaitset kasutada.
Lisaks kreemi ebameeldivale konsistentsile olen ma viimasel ajal muutunud tõeliseks minimalistiks ja väldin igal võimalusel tooteid, mille koostises on mitu(kümmend) ainet, kui hakkama saaks ka ühega. Näiteks on kavatsus hakata kasutama näokreemi asemel õli ning kehakreemi ja hügieenilise huulepulga asemel sheavõid. Koristamisel kasutan ju ka peale lapi ja puhta vee peamiselt vaid soodat ja äädikat. Muidugi on asju, mille puhul mugavus ja tõhus toime on koostisosade arvukusest tunduvalt olulisemad – kodukeemia puhul pesupulber/geel ja nõudepesuvahend, ihuhoolduse poole pealt šampoon, hambapasta, seep (viimases saab küll õnneks väheste koostisainetega hakkama). See kõik on minu isiklik eelistus – lihtsalt pole soovi hakata soodaga nõusid ja hambaid või munaga pead pesema, ehkki kõike ju saaks. Mugavus maksab ka, see on minu jaoks väga oluline. Samas kooriva näokreemi otsustasin küll ostmata jätta – jõudsin järeldusele, et kord nädalas suhkrust ja õlist koorija kokku keerata on tunduvalt parem variant kui kalli hinna ja pika koostisega kreem 🙂 Ühesõnaga – kui kasutusmugavuse koha pealt suuremat vahet pole, siis jah, parem üks aine kui kümme.
Tean, et mitmed kasutavad päikesekaitseks jojobaõli, sellest oli juttu tolle ülallingitud postituse kommentaarides. Õli SPF on aga 4 või 6 ja teised jälle väidavad vastu, et seda on ilmselgelt liiga vähe. Kõik nahaarstid ütlevad ju kah, et vähemalt SPF 25 peaks olema, muidu on mõttetu.
Mis on minu jaoks kõige olulisem küsimus: kas piisab sellest, kui ei põle ära? Kui katsetaks jojobaõli või mõnd muud (SPFiga on ju teisigi) ning nahk ei põle ära, kas see tähendabki, et on okei ja võib kasutada? Või kahjustab päike tänu liig madala SPFi kasutamisele siiski organismi, mis siis, et väliselt pole ühtki häda? Pikaajalised ja varjatud toimed on ju ka igal asjal…
Ja ärge palun tulge tänitama, et ma mõtlen üle. Ma tõesti hoolin enda ja oma pere tervisest. Kui ma oleksin 100% veendunud, et kreem on ainus, mis piisavalt kaitseb, võtaks ennast kokku ja möksiks – eriti lapsi, kõige ohtlikumal ajal ennast ka. Kui ma oleks täiesti kindel, et kuni õli kasutades nahk ära ei põle, tähendabki see piisavat kaitset, siis ma kasutaks suure rõõmuga hoopis seda – peale määrimine oleks palju kergem.
Praegu aga ei suuda ära otsustada, kus see tõde siis on 🙂 Jah, kõige lihtsam oleks hoopis nii endale kui lastele heledad õhukesed kogu keha katvad riided muretseda, aga eriti laste puhul oleks nende puhtana hoidmine enam kui tüütu (lapsi endid pesta on tunduvalt kergem :D), pealegi on suvel nii mõnus lühikeste varrukate ja paljaste säärtega ringi lipata.
Eesti päike ei ole kindlasti nii ohtlik, kui soojades riikides, see on lohutav. Suvel on aga UV kiirgus siiski piisavalt kõrge, et kõvasti järele mõtlema panna.
Mis teie arvate?
Meil siin päike kordi intensiivsem kui teil ja kasutame UV-kaitsega riideid ning kookosõli. Ära põlenud siiani pole, kuigi mingi kerge jume on ikka tekkinud.
Üle paanitseda selle koha pealt pole vist võimalik…
SPF-sisaldusega kreemidele ongi iseloomulik, et konsistents on paksem, SPFiga kerge koostisega kreemi ei ole võimalik teha. Või õigemini sellest probleemist ollakse teadlikud ja üritatakse lahendust leida. Mis koostisainete pikka nimekirja puutub, siis selle peale ütlevad keemikud, kes kreemide ‘retsepte’ (formulation eesti keeles?) kokku panevad, et kreemid toimivad ainult naha kõige pealmise kihi ehk epidermi peal. Ja koostisained, mis on suurte brändide toodangus, ei saa mitte mingil juhul ohtlikud olla, vastasel juhul neid kreeme ei toodetaks. Üldse kreemitootmise sisemaailma nähes tuleb välja, et paljud asjad, mida kreemide puhul kardetakse, on alusetud…
Igasuguse vähegi keerulisema asja puhul pole mina piisavalt asjatundja, et võiksin olla 100% kindel, mis on ohutu ja mis mitte. Igasugu asjatundjad ja keemikud on ka paraku sageli kallutatud – oleneb sellest, kes palka maksab või uuringut rahastab.
Ma ei ütle, et kõik valetavad, kaugel sellest. Lihtsalt mina tõesti ei tea, keda usaldada. Eelistan usaldada iseennast. Mida lihtsam koostis, seda kergemini ma aru saan, seda suurem on kindlustunne. Miks peaksin ma ikkagi kasutama kahekümnest ainest koosnevat kreemi, kui ma pole KINDEL, kas need ikka on kõik nii ohutud? Kui sheavõi toimib täpselt sama hästi, siis eelistan muidugi seda. Lihtsuses peitub võlu 🙂
Samamoodi meeldib mulle töödeldud toidu asemel osta kvaliteetset toorainet ja sellest siis ise oma söögid teha – vähemalt tean, mida söön.
Mis puutub õlisse, siis on jah üsna tõenäoline, et kui seda kasutada, siis ära ei põle. AGA. Ka päevituskreemidest on kirjutatud, et teatud tüüpi kreemid küll takistavad ära põlemist, mingite muude kahjulikkude mõjude eest aga mitte. Niisiis kaob nende kasutamisega igasugune ohutunnetus…
Too kreemi ja kaitse teema oli vist seotud UVA ja UVB kiirgusega – üks tekitab nahapõletust, teine on muidu kahjulik, kreem kaitseb vaid põletuse osa eest. Õlidel on nii UVA kui UVB vastane kaitse, kui õigesti mäletan. Aga jah, kas see on siiski piisav… Sest minu meelest on peale ära põlemise veel muid ohte ka 🙂 Täpselt ei tea, pole asjatundja.
Olen täiesti sama meelt, et üks aine on parem kui kreemid. Sheavõi (eesti keeles peaks vist kirjutama šiivõi?) omab ka mingil määral päikese eest kaitsvat toimet. Ise kasutan seda ka usinalt enda ja lapse peal, olen väga rahul. Näkku soovitan määrida muskusroosiõli (rosehip oil), päikese eest vist ei kaitse, aga on muidu ülimalt meeldiv, ei ole liiga rasvane ja pealegi aeglustavat naha vananemisprotsessi!
Šiivõi? Päriselt? Eesti keeles on see asi tegelikult võiseemnikuõli
wikipedia, meie kindel abimees, teab rääkida, et The English word “shea” comes from s’í, the tree’s name in the Bamana language of Mali. et miks siis mitte šiivõi? võiseemnik on muidugi tunduvalt ilusam sõna! samas ei saa ma kuidagi tahket rasva õliks nimetada. võiseemnikurasv siis pigem?
Ainus tõeliselt kerge päikesekreem on mu elus olnud see Nivea päikesekaitse vedelik http://www.nivea.ee/products/Sun-Care/light-feeling/Invisible-Protection-Spray Tõesti väga kerge ja hea lõhnaga. Kahjuks/õnneks aga Nivea enam minu repertuaari ei mahu, kuna eelistan vaid ökomärgisega tooteid. (V.a näokreemi osas, sest ausalt öeldes lähenedes 30ndatele tunnen ma, et 100% ilma keemiata ikka noorust ei säilita. Oma näokreemi koostis on üle-googeldatud ja elan selle ühe kahjuliku aine üle, ma usun 🙂 )
Üldiselt peaks olema nii, et kuni 20min Eesti päikese käes võiks viibida ka ilma päikesekaitseta. Olles aastaid kannatanud päikeseallergia käes, sain selleks lõpuks vabaks Green People päikesekaitsekreemile üle minnes (http://www.greenpeople.co.uk/sun-lotion-spf15-with-tan-accelerator-200ml.aspx). Mis paneb mõtlema, et äkki oli mu alleriga hoopis mõne traditsiooniliselt päikesekreemis kasutatava toimeaine vastu. Eestis kasutan SPF 15, aga ma ei ole ka väga agar päevitaja. Isegi Pärnu rannas on alati päikesevari kaasas. Ma usun, et need (mitu)kümend koostisainet omavad ikka mingisugust eesmärki päikesekreemis, muidu neid sinna ju ei lisataks 🙂
Lastele on ka lühikeste varrukatega UV kiirguse vastased kostüümid olemas.
Off topic, aga sas sa tavapäeval siis oma näonahka üldse ei niisuta? Ainult pärast dušši?
Hmm, mul oli plaanis näo jaoks argaaniaõli soetada, seda soovitas keegi hiljuti kommentaaris ning järgmisel päeval oma kosmeetiku käest näoõli kohta uurides soovitas tema ka esimesena seda. Pidavat samuti hästi kerge ja väga kasulik olema.
Kusjuures ma otsisin netist, kust soodsamalt saaks, parima liitrihinnaga variant oli 250 ml pudelis. Näkku läheb vist ainult paar tilka päevas, kasutan vaid pärast dušši, aga duši all ei käi ka iga päev (nojah, suvel suure palavuse ja higistamisega küll, aga siis jälle vajab nahk niisama vähem niisutust :D), 250 ml tundub äkki isegi palju… Peaks ehk väiksema koguse ostma, liiga kauaks ei taha ju seisma jätta, ehk tahan järgmisena hoopis midagi uut proovida 😛
Päikesekreemi teemast mõnusalt välja, aga no mis teha, kui jutt jooksma hakkab 😀
Kas meie kliimas on tõesti UV kaitsega riideid vaja? Ma naiivselt arvasin, et ka tavalised riided kaitsevad 🙂 Minu küsimus on just selles, mida määrida noile kehaosadele, mis riiete alt välja jäävad…
Mis näokreemi puutub, siis ma pakun, et ma pole pool aastat midagi kasutanud ja ikka elan 😀 Mu nahk pole ideaalne, aga midagi hullu ka pole. Samas just näo puhul tunnen vahel kõige suuremat vajadust seda millegagi puhastada, enama kui veega siis. Kosmeetik seletas selle ka üpris loogiliselt ära – ülejäänud keha on ju riietega kaetud, aga nägu kogu aeg keskkonnale ja saastale paljas, saab kõige rohkem vatti. Kosmeetik soovitas korra nädalas nägu koorida, siis hoiab poorid avatud ja puhtad ning mingeid maske ega muud taolist pole vajagi. Aga kreem, jah, tulevikus siis selle asemel pigem õli… Tahaks nüüd jälle kasutada. Talvel ikka näonahk pärast pesu veidi kiskus, aga see tunne kadus kiirelt ja ma lihtsalt ei viitsinud 😀 Nüüd on mingi enese eest hoolitsemise laine peale tulnud, üle pika-pika aja, täitsa mõnus on. Igal juhul ei viitsi ma nägu igapäevaselt pesta (sest meiki ei kasuta nagunii mingisugust), ainult duši all käies. Ja kui ei pese, siis ei tunne vajadust ka niisutada.
Mul on õnneks üsna leplik nahk – mõned väikesed vistrikud vahel on ja kui ei koori, lähevad poorid halliks… Aga muud häda eriti pole.
Olen 28 ja üldse ei tunne, et peaks nooruse säilitamiseks mingit kreemi kasutama 😀 Paar õrna kortsukest vast leiab ja küllap neid tuleb juurde, aga usun, et kvaliteetsest õlist paar korda nädalas pärast dušši piisab kah. Eks näis, mis ma kümne aasta pärast arvan.
Eks palju sõltub ka geenidest, aga kui vaadata siit blogist sinu ilusast emast pilte, siis sa vist väga muretsema ei pea tõesti 🙂 Ise usun küll, et selleks et 40selt välja näha nagu 30 jne, siis tuleb varakult tegutsema asuda.
Ma nüüd täpselt ei mäleta, milline igikaunis diiva see oli, kelle elutarkuse kohaselt peaks iga naine 30ndaks eluaastaks omama näohooldusrutiini ja trennirutiini. Trenniga on mul nagu on, aga näohooldusrutiin on küll väga paigas 🙂 Ma ei suuda kunagi nt nägu puhastamata magama minna, ka päevadel, kui ma meiki ei kasuta. Eriti õues viibides, saab nägu ikka väga tolmuseks ja kui pärast mõnda aias veedetud päeva nägu näoveega immutatud vatipadjaga üle tõmmata on vatt ikka üsna tume. Mina puhastan nt nägu Joiki näoõliga, pole pärast kreemi ka vaja panna.
Hommikune näohooldus sisaldab aga alati näokreemi ja silmaümbruskreemi kasutamist. Umbes sinuvanuselt hakkasid mulle silmade ümbrusesse kortsukesed tekkima, aga õnneks sain silmaümbruskreemiga õigel ajal jaole. Kortsude ennetamiseks on niisutamine kõige alus, sest kortse siluda on kreemiga üsna võimatu, aga on võimalik kortse õige näohooldusega ennetada. On muidugi õnnelikud need, kellel on rasvasem näonahk. Need viimased kipuvad aga laisemad ka olema näohoolduses. Kui ma võrdlen nt oma ema ja tädi, kellest minu ema on see eluaegne ignorant olnud ja temast 7a vanem tädi korralik näohooldaja (korralik kreemitaja ja kord kuus käib kosmeetikus), siis tädi näeb emast ikka pea 5a noorem välja.
Ma oma lastele ja endale päikesekaitse kreeme ei pane, vähemalt mitte Eesti kliimas.
Suvel on tavaliselt õhukesed puuvillased heledad riided, varrukad küünarnukkideni, püksid veidi allapoole põlve ja kindlasti midagi peas.
Riided on ka pigem number paar laiemad, et õhk mahub vahele ja nahka higiseks ei aja.
Liivakast on pooleldi puude vilus ja lauspäikeses oleme ainult suvel järves ujudes, aga seal me kaua ei käi. Arvatavasti ilma suurte põlispuudeta kodus või mere ääres kasutaksin ka mingit kaitset ja pigem tõesti ühe koostisega loodustoodet.
Siit tegelikult tuleb hoopis järgmine küsimus. Kui Sa keset päeva päikese käes ei viibi või siis oled riiete-kreemidega kaitstud, kuidas siis saab päike oma UVB kiirgusega sinule ligi, et päevaks vajalikku D-vitamiiti tekitada, talvevarude kogumisest rääkimata?
Ma ise pean tunnistama, et olen päikesekreemide osas täielik ignorant. Ei käi küll ka rannas spetsiaalselt päikest võtmas, sest muid tegemisi niigi palju, aga õues katsun küll võimalust mööda ikka palju olla. Lapsed muidugi suvel sisuliselt elavadki õues, nagu ma ise väiksena. Ja kreeme, tuleb tunnistada, pole kunagi kasutanud. Ainult kuumades riikides reisil käies – siis küll, jah.
Eks siis tulevik näitab, mis saama hakkab. Mulle üldiselt äärmused ei meeldi. Ei meeldi äärmuslik päikese käes päev otsa enda kõrvetamine ning ei meeldi ka äärmuslikult päikese endast eemale hoirmine. Ei tundu tasakaalukas ja tervislik selline “põgenemine”. Ma rohkem sellise “kuldse kesktee” usku.
Vaarikaseemneõlil pidavat olema SPF koguni 50, jojobast pole väga kasu jah, ma ükskord Jaapani päikese all põlesin sellega täitsa ära… Ma ise siin mõtlen, et proovin see suvi selle retsepti järgi ise päikesekaitsekreemi teha http://frugallysustainable.com/2012/03/a-recipe-for-natural-homemade-sunscreen/