June 2012

Mõnus kodune päev

Täna oli üle pika aja selline päev, kus kõik vajalik sai tõepoolest tehtud. No teate küll, kui kaks inimest on mõlemad kodused, siis ju eeldad, et NÜÜD ometi on aega teha süüa, tegeleda lastega ja teha ka igasugu tähtsaid tegemist vajavaid töid. Tegelikkus kipub aga enamasti olema selline, et kõik on sassis, süüa teha ei viitsi või ei jõua, lapsed muudkui nõuavad tähelepanu, nii et kõik tähtis jääb ka tegemata 😀 Või näiteks eile käisin linnas asju ajamas – õppesõidus, hambaarsti juures, kosmeetikus – koju tagasi jõudes oligi juba pool päeva läinud ja teinegi pool libises käest.

Aga täna ei pidanud kuskile minema. Eile õhtul jõudsin kodu korda teha ja pesu valmis panna, et hommikul kohe pesta saaks. Nii et ma jõudsin tõepoolest selle masinatäie enne ära pesta, kui elekter ära läks (eile läks siis, kui mul oli nii kümme minutit lõpuni… õnneks tuli mõlemal korral väga kiiresti tagasi ka). Lapsed said hommikul putru ja läksid õue, meie saime ka süüa… Nojah, midagi otseselt asjalikku me enne teha ei jõudnud, kui lapsed ükskord lõunaund magasid, aga vähemalt majapidamistööd olid joone peal – no ausalt, mulle pakub määratut rahulolu, kui kõik on kogu aeg korras, söök saab õigel ajal valmis, nõud jooksvalt pestud ja köök koristatud, üldse kõik asjad kohe omale kohale.

Lapsed said paar korda isegi mänguväljakul käia, Abikaasa jõudis teisel pool asju sortida ja koristada, mina sain igasugu vajalikke aegu järgmiseks nädalaks kinni pandud ja nädalavahetuse plaanid said ka lõpuks paika – läheme kaua oodatud Tartu-tripile.

Õhtuse lõhesupi tegin ka suuremas osas mina valmis – no hea küll, vähemalt esimese poole sellest, keetsin puljongit, koorisin-lõikusin juurikaid ja puha… Lõpp läks sujuvalt Abikaasale, kes maitsestas ja kokku segas, aga mina tegin igatahes rohkem kui tavaliselt, pealegi asja, mida ma kunagi varem teinud pole. Ja supp sai nii vara valmis, et lastel oli pärast sööki aega tunnike enne magamaminekut veel mängida. Ja oma sääsepunnidele vett määrida 😀

Nüüd on kodu korras, meel hea, Abikaasa paneb lapsi magama, külmkapis ootab jäätis ja arvutis Castle. Mida hing veel ihata võiks?

Kõik Emily mängutuppa!

Eile juhtus Tallinnas nii, et esialgselt välja valitud kohtumispaik tunnistati mitmetel põhjustel ebasobivaks ning infoliini kaudu uut otsides jõudsime täiesti juhuslikult Emily mängutuppa Kadriorus, millest kogu perega vaimustusime. Kusjuures koduleht mingit vau-efekti ei tekita, on üsna tavaline… Aga koha peal on NII mõnus. Palju puust mänguasju, riidest nukke ja heegeldatud loomi, pallimeri, suur laev, kus saab ronida ja liugu lasta, autod ja kiiged, vanematele mõnusad diivanid, kööginurgas saab endale 50 sendi eest tassi kohvi teha, kui nälg näpistama hakkas, seletati lahkelt, kust ümbruskonnast süüa osta saab ning võisime seda siis koha peal süüa… Õues mängimise võimalus on ka olemas (kiiged, liivakast jne), aga eile polnud selleks sobivat ilma, nii et selle kohta täpsemalt rääkida ei oska. Ja omanik oli ka hästi armas.

Igatahes soovitan kõigile soojalt, minge vaadake ise järele. Meie lastel jagus tegevust tundideks ja usun, et võiksime sinna veel palju kordi tagasi minna, ilma et igav hakkaks. Hind oli ka täiesti normaalne – iga mänguealine laps €2/3h, täiskasvanud ja tited tasuta.

Ei saa mitte vaiki olla

Ma ikka ei saanud oodata selle kirjutamisega, nii et ma vabandan ette ära, kui ma ehk veidi liiga otsekohene  ja üldistav olen, tavaliselt kirjutan läbimõeldumalt ja kaalutletumalt.

Ausalt, noh. See poliitika. Kõike võib ju vaadata kahest otsast. Ühelt poolt on riik, kelle ülesandeks peaks olema kindlustada oma kodanikele piisavalt head tingimused, et nad tahaks selles riigis elada, et nad julgeks selles riigis elades piisavalt lapsi sünnitada (see tähendab, jah, arengumaadel on ilmselt tibake teised prioriteedid sündimuse osas, IRW). Teiselt poolt on üksikud inimesed ja nende elud, mis ei tohiks sõltuda riigist, sest igaüks on ISE oma elu eest vastutav.

No tegelikult, eks, on lihtne – igaüks vastutab ise oma elu eest, igaüks on ise oma õnne sepp. Seega, meie näitel – kuna me ei osanud omal ajal õppida õiget asja, mis praegu Eesti riigis piisavalt sisse tooks ning kuna me pole nõus kolima elama Tallinnasse või Tartusse, kus oleks suurem tõenäosus veidi paremat palka saada, siis järelikult see ongi puhtalt meie mure, et siin Pärnus me oma oskustega piisavalt palka ei saa, on ka meie mure, mis me oma eluga edasi teeme. Ja meile on praegu parim variant Eestis tulevikus paremini elamiseks minna ajutiselt välismaale suvalise töö peale, et säästa ja seejärel loodetavasti Eestis jalad alla saada.

Aga kõigil pole meie optimistlikku ellusuhtumist, julgust ja pealehakkamist. Ja kõik need ülejäänud, kes on meietaolises olukorras… Need, kes pole mõistnud õppida sellist ametit, mis siin piisavalt sisse tooks… Nendest enamik ju tegelikult vireleb siin. Ja osa neist süüdistab riiki, et see pole nende heaks piisavalt ära teinud. Mis on ühest küljest ehk tõsi, teisest küljest jällegi, võta siis midagi ette, eks.

Okei, ühelt poolt on inimesed ja nende teod, nende ettevõtlikkus. Kõigil pole seda viimast piisavalt. Et ühest küljest siis ongi nende süü, virelegu edasi.

Teiselt poolt on jällegi riik, me võime suhtuda sellesse kui äriettevõttesse. Riik on kasumis siis, kui on piisavalt maksujõulisi elanikke. Neid võiks muidugi vaesematest riikidest “importida”, samas kultuuri säilitamiseks oleks eluliselt oluline siiski kodumaiste vahenditega hakkama saada. Ehk et – positiivne iive. Ehk et – kindlus kodanikele, et nad suudavad lapsed pärast sünnitamist ka üles kasvatada, et riik toetab laste saamist ja väärtustab peresid.

Oli siin uudis sellest, kuidas Reform kavatseb lastetoetused kahekordistada ehk lähemalt lugedes tõsta kõige vaesemate perede lastetoetuse €19 pealt €30-le. Ma ausõna naersin hüsteeriliselt. Üks koht on muidugi see, et meie pere kõige vaesemate hulka kindlasti ei kuulu, nii et meie jaoks poleks mingit vahet, poleks ka siis, kui me seda “kõrgemat” toetust saaks, aga kui palju kuradi kasu sellest €11 x laste arv/kuus ikkagi on? Kas poleks loogilisem suunata see raha pigem lasteaedadele, et kohti jaguks piisavalt kõigile? Või näiteks tasuta koolitoidule? Nomaitea… Et vanemad ei saaks seda raha maha juua, vaid kõik lapsed saaks sellest päriselt kasu (halb näide, tahaks loota, et enamik vanematest ikkagi ei joo :D)? Mulle tundub, et kuidagi teisiti investeerides oleks see raha paremini kasutatud, kui selle mõttetu toetuse tõusuga. Aga äkki tõesti see polegi nende kõige vaesemate perede jaoks nii mõttetu, äkki see tundub ainult mulle mõnitamisena. Ja kui pensionid tõusid tõesti ainult €5 võrra, siis võiks ju suisa rõõmustada või mis, et see tõus on tervelt kaks korda suurem. Ja tõsi on ka see, et lastetoetuseid, pensione ja muud taolist lihtsalt peab aeg-ajalt tõstma, et nö ajaga kaasas käia, parem siis väike tõus kui üldse mitte mingisugune, eks.

Ja siis ma lugesin just arvamust sellest, kuidas Eesti iibe päästaks see, kui mehed joomise asemel rohkem lastekasvatusega tegeleks. A miks nad joovad? Sest väärtushinnangud on paigast ära, nagu ühest varasemast artiklist selgus. Nii et kõik on meie süü? Kui Eesti riigil pole piisavalt lapsi, siis on see kõik elanike endi süü?

Nojah. Võib ju olla. Aga fakt on see, et kui äriettevõte riik ei suuda pakkuda oma klientidele elanikele piisavalt kvaliteetset teenust ehk turvatunnet piisava arvu laste sünnitamiseks, siis riik kaotab kliente ehk elanikke kuni on sunnitud uksed sulgema.

Ma emaga arutasin täna ka noil teemadel, tema on ometi elukogenud ja intelligentne ja kõike muud. Ja tema ütles ka, et tulevik tundub üsna tume ning ta ei näe head lahendust. Mina olen noor ja idealistlik, mul keerlevad peas igasugu toredad mõtted sellest, kuidas riik saaks seda turvatunnet tekitada, aga selleks oleks vaja esiteks selliseid riigijuhte, kes päriselt oskaks ja viitsiks suure eesmärgi nimel tegutseda, mitte ei tahaks lihtsalt ise hästi ära elada, teiseks eeldaks see piisavaid rahalisi vahendeid, mille saavutamine eeldaks eelmist punkti. Mis on äärmiselt keeruline ülesanne, mina küll ei tea, kuidas meie riiki päästa 😛 Kui riigikogus oleks päriselt inimesed, kes seda teaksid ja seda teha tahaksid, siis ma oleks rõõmuga nõus nende kõrgete palkadega, aga praegu mulle tundub küll, et enamik lihtsalt soojendab seal oma p*rseid.

Sellest ma saan muidugi suurepäraselt aru, et igasugused muutused riigi tasemel võtavad kõvasti aega. Olgugi, et meie riik on nii tilluke. Et muutusi ei tasu oodata üleöö. Küll aga on mu meelest õigustatud oodata kiiremas korras tunnet, USKU, et riigi eesotsas on inimesed, kes tõesti selle eesmärgi nimel kõigest jõust pingutavad ja õige asja eest väljas on. Et ühel päeval me ehk jõuame selle helgema tulevikuni. Suva sellest, kui mina seda ei näe, mina saan endaga hakkama. Aga ehk mu lapsed?

Kui kodanikud usuksid siiralt sellesse, et riigijuhid annavad endast parima kõigi elu paremaks muutmisel, ehk siis muutuksid ka väärtushinnangud positiivses suunas? Ehk siis pööraksidki isad rohkem tähelepanu oma laste kasvatamisele, selle asemel, et eluraskused õlleklaasi uputada? Naiivne ja idealistlik mõte vist – no täpselt selline, nagu ma ise.

Absoluutselt tõsi on see, et ma ei tea poliitikast ega riigi juhtimisest mitte essugi. Ja hirmus mugav on ju kritiseerida asja, millest midagi ei tea. Kritiseerimise asemel peaks minema ise paremini tegema, eks. Ja ma ausalt tunnistan, et ei oska. Selles mõttes tundub kogu eelnev jutt üldsegi mitte õigustatud. Pole ju mõtet viriseda, vaid muuta seda, mida ise muuta saab.

Mina saan muuta paremaks vaid enda ja oma lähedaste elu. Ja mulle tundub küll, et minu eluea jooksul siin riigis midagi nii palju paremuse poole ei muutu, et ma seda usaldada suudaksin. Ega ei saagi panna vastutust oma elu eest riigi peale, eks? Samas oleks ju kena usaldada? Paraku jah… Mulle tundub, et me võime loota ainult endi peale. Ma tahan elada Eestis, sest see on mu kodu, sest siin on mu pere ja mu sõbrad. Ma armastan Eestit, ma olen patrioot, samas ma ei usalda meie riigijuhte. Mul pole hetkel mingit usku sellesse, et nemad suudaksid lähiajal tagada piisavalt turvalise ühiskonna, kuhu ma julgeks palju lapsi sünnitada. Kui ma seda siiski teen (ja kindlasti teen!), siis ainult lootes iseendale… Teades, et hakkama saamine on ainult meie endi kätes ja riigile ei tasu suuremat loota.

On see siis nüüd õige või vale? Kurb või mitte? Ei tea. Aga ma pole enam kaine kah 😀

Aga kui nüüd lõppkokkuvõttes asja positiivselt vaadata, nagu mul see enamasti kombeks on – tegelikult on meil ju oma iseseisev riik, imeilus loodus, vanemahüvitis, üsna head lasteaiad (mis siis, et kohti saada raske ja rühmad suuremad/kasvatajate arv lapse kohta väiksem, kui hea oleks), üsnagi kena tervishoiusüsteem (vs nt USA)… Positiivset on palju. Mis ma siin üldse kritiseerin, võrreldes näiteks Aafrikaga on elu vägagi lill.

Nii et ilmselgelt peaks ma need poliitilised mõtisklused lihtsalt oma peas maha suruma ja selle asemel elamisele keskenduma. Ma olen nagunii liialt idealistlik, sellest ei tule midagi head. Praktikas ehk enda ja ümbritseva elu paremaks muutmises olen tunduvalt tugevam 🙂

Ma siiralt loodan, et kogu see jutt nüüd liialt lahmiv ei saanud. Kui sai, siis palun kergemat karistust. Lihtsalt mõtlesin liiga palju, sõin liiga vähe ja jõin liiga palju 😀 Luban, et ma edaspidi enam nii ei tee.

Aga edasiminek ju seegi, et viis aastat tagasi oleks ma purjus peaga blogis millestki palju mõttetumast lämisenud, poliitiline jura on ju natukenegi kasulikum?

(ja kui ma tulen homme kommentaare lugema ja avastan, et ma ikkagi lahmimise eest mööda päid ja jalgu olen saanud, siis Liis on süüdi, sest ma lasin temal kaine arvamuse saamiseks selle postituse üle lugeda ja tema lubas üles panna!)

Küll tahaks kirjutada

Poliitika on nii põnev, et ma muust enam ei mõtlegi 😀 Küll tahaks palju öelda, aga karta on, et pärast seda, kui ma olen terve päeva üsna vähe söönud ja manustan teist siidrit, ei tuleks mõtestatud jutust enam miskit välja. Äkki homme on ka aega kirjutada ja kõik need head mõtted alles. Loota ju võib.

Täna õhtul ma lihtsalt loen uudiseid ja irvitan.

Mõni mõnus mängutuba Tallinnas?

Õeke tuleb homme perega päevaks Tallinna, läheme ema ja lastega nendega kokku saama. Neil on asja D-terminali ja Vabaduse väljakule, nii et loogiliselt võttes võiks peatumispaik olla kuskil sealkandis. Seltskonnas neli täiskasvanut ja neli last – üks titt ning kolm igati mängutoaealist.

Ühesõnaga tundub, et mängutuba oleks kõige kohasem, aga milline võiks olla mõnus, mitte väga kallis ja mille läheduses saaks normaalselt parkida (soovitavalt mitte hingehinna eest)?

Või tegelikult, ehk oleks parem mõni söögikoht, kus on hea mängunurk? Sest süüa me kindlasti tahame, aga lapsed peaks samal ajal lõbustatud olema 😛 Ema teab ainsana Järve Selveri pannkoogikohvikut…

Ilmselgelt oleks ma pidanud selle küsimuse siin tunduvalt varem esitama, aga paraku on elu nii kiire, et Tallinna mineku plaanil oli raskusi meeleski püsimisega. Ehk keegi ikka loeb ja soovitab miskit.

Scroll to Top