Seoses kolimisplaanide avalikustamisega olen saanud palju vastukaja (siin ja siin). Enamjaolt positiivset, mõnel puhul mitte nii väga. Ja just nonde viimaste puhul jäin mõttesse, kas ma tõesti jätsingi midagi kahe silma vahele ja meie otsus on äkki vale või kas ma tõesti ei seletanud piisavalt adekvaatselt ära, mis põhjustel me mõneks ajaks Eestist lahkuda otsustasime…
Ei tea… Ma armastan Eestit, ma olen patrioot ja ma tõesti tahan oma kodumaa jaoks midagi ära teha, aga mulle tõesti tundub, et praegu mõneks aastaks lahkudes suudan ma hiljem tunduvalt parem kodanik olla, kui siia jäädes. Mulle tundub, et mõned võtavad seda isamaalisust veidi liiga valuliselt. Sest tõepoolest, väljaränne on probleem ja mulgi on kurb lugeda arvamusi, kus öeldakse, et Eesti on täiesti mõttetu pommiauk, hea, et minema sain. Aga minu puhul on lugu ju hoopis teistsugune.
Ma ei saa aru… Enda meelest ei ole mu unistused absoluutselt midagi röögatult tarbetut või luksuslikku. Ainult kaks suurt unistust ongi. Esiteks oma kodu, mugav unistuste kodu. Ühe puumaja renoveerimise soovis pole ju mingit liigset luksust? Ma ei peaks ju rahulduma vähesemaga, kuna siis saaks lubada mugavusi väiksema sissetulekuga? Ei taha mugavustega korterisse, tahan siin oma majaosas elada, ja tõesti – tahan kodulaenu tagasi maksta ning remondi ära teha tunduvalt kiiremini kui 20 aastaga. Ja minu meelest ei ole see soov ebareaalne ega põhjendamatu. Sest ma tunnen, et me SUUDAME seda.
Teiseks tahan ma tööd, mida armastan ning mis tooks piisavalt sisse, et mõnusasti ära elada. Viimane on jällegi väga libe väljend, aga te ju tunnete mind – ma olen minimalist. Ma armastan ilusaid asju, aga vaid siis, kui need on praktilised ja kasulikud. Ma ei taha kõige odavamat, ma tahan kvaliteetset, tervislikku, looduslikku… Ja selle nimel olen nõus rohkem maksma. Samas eelistan igal võimalusel taaskasutust ja ise tegemist, mis jällegi raha kokku hoiab. Nii et minu unistuste elustiil, ma jällegi leian, ei ole midagi tarbetult luksuslikku. Peale vajalike kvaliteetsete asjade (ning päriselt ka, mida vähem asju, seda parem) tahaks vahel väljas käia, söömas või kontserdil või teises linnas sõprade juures… Tahaks vahel reisida, ka väljaspool Eestit… No on ju üsna mõistlikud soovid? Ma usun, igaüks meist soovib sarnaseid asju. Ning jah, selle jaoks on vaja raha… Järelikult peab olema piisavalt hästi tasustatud töö. Ja kuna me veedame töötades nii suure osa oma elust, peab see olema midagi, mida ma armastan. Vähemaga ma lihtsalt ei lepi.
Ma tean, et asjad ei juhtu üleöö, et unistused ei täitu üleöö. Ma olen nõus nende nimel pingutama, kokku hoidma… Ma olen sellega harjunud. Aga minu jaoks on ainuõige elu see, kui ma tunnen, et arenen. Et ma liigun oma eesmärkide suunas, kasvõi tasapisi.
Ühe kommenteerija meelest peaksin ma tunnistama, et olen lihtsalt rahutu hing, et Pärnu aeg on selleks korraks lihtsalt läbi saanud ning vaevalt et me leiame Soomest seda, mida otsima läheme. Et ma peaks selle asemel end siin üles töötama, sest muidu olen ühel heal päeval 35 ja ilma igasuguse kogemuseta ja miks peaks keegi siis mind tööle võtta tahtma.
Rahutu hing ma kindlasti olengi. Alati mõtlen sellele, kuidas saaks paremini. Ja ma ei pelga selle nimel vajadusel suuri samme astumast. Aga Pärnust ma küll hea meelega ära ei lähe. Mulle meeldib siin tohutult ning kui ma tunneks, et me liiguks siin elades natukenegi oma eesmärkidele lähemale, siis me ei lähekski. Siinne elu oleks praegu aga paigalseis, seega on muutus vajalik.
Jah, ma olen palju kolinud. Aga absoluutselt iga kolimine on olnud põhjusega – oleme iga kolimisega täitnud mõne eesmärgi, jõudnud sammukese lähemale mõnele unistusele.
Ma kolisin pärast keskkooli lõppu Tartusse, et minna ülikooli. Ma kolisin pärast ülikooli lõpetamist Tallinnasse, et elada koos mehega, keda tol ajal armastasin. Ma kolisin Tallinnast Londonisse, kui mul oli tunne, et seisan nii eraeluliselt kui tööalaselt paigal, ma olin noor ja tahtsin maailma näha. Ma kohtusin Londonis Abikaasaga, jäin rasedaks ning me kolisime tagasi Eestisse, Tartusse, et sünnitada oma laps kodumaal, olla pere ja sõprade lähedal. Me saime elada oma lemmiklinnas Tartus, olla koos lapsega kodus, ma sain harjuda minu jaoks nii ootamatu emadusega, ma ei teadnud ju laste kasvatamisest midagi… Me saime isegi abielluda, oma unistuste suure peoga. Ning kui Abikaasa Tartus tööd ei leidnud ja Londoni tööd tagasi pakuti, siis võtsime selle pakkumise rõõmuga vastu, sest Eesti eesmärgid olid selleks korraks täidetud. Ülemustele ütlesime juba kolimise plaane arutades, et plaanime teist last ning tema sünniks kolime kindlasti tagasi Eestisse, see oligi mõeldud lühiajalise otsana. Laps tuli täpselt nii, nagu planeerisime ning meie kolisimegi tagasi Eestisse – seekord Pärnusse, kus elasid meie perekonnad. Sündis teine laps, lisaks täitus veel üks suur unistus ja saime osta oma kodu – puhtalt tänu sellele, et suutsime Londonis Abikaasa palgast ära elada ning saime minu vanemahüvitise omafinantseeringu jaoks säästa. Kuna oli olemas ühe lapsega Tartus elamise kogemus, saime tänu sellele ka aru, kui hea on elada samas linnas vanavanematega… Saime aru, et hoolimata meie Tartu-armastusest on Pärnus praegu kõige parem.
Iga kolimine oli põhjusega.
Me lootsime, et me suudame leida Pärnus tööd, mis pakuks rahuldust nii emotsionaalselt kui materiaalselt. Me oleksime ju rõõmuga olnud nõus alustama väiksemast palgast, kui oleks olnud lootus kuskile areneda. See, et Abikaasa leidis nii kiiresti erialase töö, oli isegi ime ja me olime selle eest väga tänulikud. Seal oli aga probleemiks palk, mis polnud küll kaugeltki miinimum, aga siiski liiga väike. Me otsisime talle pikalt uut parema palgaga tööd, ta kandideeris mitmele poole, tulemusteta.
Mina otsisin samamoodi pikalt tööd. Oli täpselt ÜKS pakkumine, mil oli tulevikuperspektiivi – nii minu isikliku arengu kui palganumbri mõttes. Seal otsiti assistenti, kuid tehti lõpuks valik vaid erialase kogemustega inimeste seast, neid lihtsalt kandideeris nii palju, seega ei pääsenud ma isegi vestlusele. Küll aga ajendas just see pakkumine mind autokooli minema, selle otsusega olen ma väga rahul.
Oli veel kaks pakkumist, mõlemad kontoritööd. Ühe puhul sain isegi vestlusele, mis läks väga hästi, kus aga samas ka tõdeti, et mul on selle töö jaoks liiga palju särtsu. Ja olgem ausad, vestluse käigus tööst paremini aimu saades sain isegi aru, et tõepoolest – see oleks huvitav vaid seni, kuni ülesanded selged. Ja edasine arenguvõimalus oli küsitav. Teises kohas oleks olnud samamoodi põnev, aga arenguvõimalust eriti mitte.
Siis otsisin osalise ajaga tööd, sest sai selgeks, et Poisile ma sügiseks lasteaiakohta tõenäoliselt ei saa ning ema teda täiskohaga hoida ka ei saa. Ma oleks võinud proovida maaklerikarjääri, aga see poleks kohe kindlasti alguses nii palju sisse toonud, et ma oleksin suutnud ära elamiseks piisaval määral meie pere eelarvesse panustada. Elu tahab elamist ja laen maksmist, nii langes see variant ära. Pakkusin ennast veel kahte kohta, kindlustuse ja ajakirjanduse vallas, kummastki ei vaevutud isegi vastama.
Nii et jah, ma otsisin aasta aega. Esimesed pool aastat polnudki midagi, mis oleks mulle huvi pakkunud. Teise poole jooksul oli mitmeid kandideerimisi, aga tulemuseks null. Võttes lisaks arvesse fakti, et ma ei saa Poisile lasteaiakohta, samuti poleks meil kindlasti raha olnud eraka jaoks, oleks jäänud ainus variant graafikuga või öine lihttöö. Müüja või koristaja 🙂 Mis oleks tähendanud, et Abikaasat ma poleks sellise töö kõrvalt praktiliselt näinudki. Ja palka oleks saanud täpselt nii palju, et oleks vaevu ots-otsaga kokku tulnud.
Riik ei vastuta minu elu eest, mina ise vastutan. Ma olen teinud oma elus palju teadlikke valikuid ning nende tulemus on tõesti selline, et praegu, siin Pärnus, võttes arvesse meie kogemusi, kohaliku tööturu pakkumisi ja palku ning samuti meie kodulaenu sissemakse suurust (mis, muideks, pole üldse röögatult suur – küll umbes poole suurem, kui me sellise koha eest üüri maksma peaks, aga samas poole väiksem, kui nii mõnigi omale buumi ajal kolmekümneks aastaks kaela võttis), ei ole nii mõtet jätkata.
Oleks variant kolida püsivalt Tallinnasse või Tartusse, kus oleks kergem veidi kõrgemat palka teenida. Oleks variant muuta kodulaenu makseperiood 10 aasta pealt näiteks 20 peale, et veidi rohkem raha elamiseks jääks. Aga me ei taha püsivalt mujal elada, me ei taha 20 aastat laenu maksta ja remonti teha, ma ei taha ka teha olematu palga eest tööd, mis mulle ei meeldi. Ja sellel kõigel pole tegelikult patriootlikkuse ega kodumaa-armastusega miskit pistmist. See on lihtlabane elu.
Mida me üldse Soomest ootame? Võimalust elada inimväärselt ning lisaks säästa. Muidugi on riskid – kui palju me ikka kõrvale panna suudame ja nii edasi. Aga riskid on alati! Ja igatahes on tingimused paremad, kui hetkel Pärnus. Nii et jah, ma olen täiesti kindel, et me leiame Soomest seda, mida ootame. Nagu me oleme alati saavutanud kõik need eesmärgid, mis olid seotud eelmiste kolimistega.
Ma ei näe mingit põhjust, miks me ei peaks saavutama ka praeguseid eesmärke – kolida Plika kooliajaks Pärnusse tagasi, säästa selleks ajaks piisavalt remondi ja oma äri alustamise jaoks. Küll me mõtleme välja, mis asjaga tegelema hakata. Me võime vabalt remonti suuremas osas ise teha, oma äri alustamise kõrvalt vajadusel suvalist palgatööd teha, kuniks oma asi piisavalt sisse tooma hakkab. Sest siis toimuks ikkagi areng, oleks tulevikuperspektiiv.
Nii et jah. Ma võin olla rahutu hing, aga ma olen alati püüelnud üsna samade unistuste suunas. Ma olen palju kolinud, aga selleks, et oma eesmärkidele lähemale jõuda. Ja üle kõige tahaksin ma lõpuks jääda Pärnusse paigale, kuniks kõik meie lapsed on kooli ära lõpetanud. Ja siis, eks siis vaatame 🙂
Aga ma tõesti ei saa aru nendest, kes ütlevad, et nad ei saa aru, miks me praegu läheme. Ja minu meelest pole ükski meie otsusesse positiivselt suhtuja aplodeerinud selle üle, et jälle üks pere kolib Soome. Minu meelest on nad lihtsalt olnud rõõmsad selle üle, et meil on julgust astuda samme oma elu paremaks muutmiseks. Et meil on plaanid paigas, et peame paraku küll mõneks aastaks ära kolima, aga läheme terve perega (mitte ei jää maha üks järjekordne “üksikema” oma lastega) ja tahame tulla tagasi. Ja see kõik ongi ju rõõmustamist väärt!
Ma saan suurepäraselt aru inimestest, kes tahavadki elada ainult Eestis, sest siin on nende jaoks ainuõige koht. Mul on hea meel, kui nad on leidnud endale töö, mida armastavad. Aga millest ma kohe üldse aru ei saa, on hukkamõist, kuna mõned inimesed tahavad midagi muud. Ma olen küll patrioot, aga olen ka maailmakodanik. Ma võin küll vajadusel ringi kolida, aga ma tulen alati tagasi. Tagasi koju.
Võiks ometi katsuda asju ka teiste mätta otsast vaadata. See on see asi, mida mina katsun kogu aeg teha.
