Selle suve esimesed
June 2012
Minu võit!
Eile panin Plika kaheksa paiku magama, Poiss ärkas pool kaksteist 😀 Hängis minuga poolteist tunnikest, sõi rosinaid, jõi piima ja oli rõõmus. Ühest läksin voodisse, tema tuli oma voodist minu kõrvale, kuna Abikaasat polnud, siis lasin tal jääda, nii me magama jäimegi. Hommikul tuli Plika ka meie juurde ja tukkusime kolmekesi edasi – kell kaheksa oli mul äratus, mille peale nemad ei ärganud, läksin kööki putru keetma, nõudega kolistamise peale lõpuks virgusid.
Täna on mul äärmiselt hea tuju olnud, nii et lõunaune ajaks küpses loogiline plaan panna Poiss alguses üksi voodisse ja Plika alles siis, kui Poiss juba magab. Sai jälle rakendatud seda teada-tuntud kõige efektiivsemat unekooli meetodit voodist välja tulemise korral – viia laps vaikides, ilma silmsideme ja emotsioonideta voodisse tagasi. Kasvõi sada korda. Ma läksin iga korra järel toast ära ja tõmbasin ukse nii kinni, et prao vahelt oli täpselt näha, millal Poiss voodist välja tuleb, siis läksin kohe tagasi.
Ja TÄPSELT sada korda läkski! Kuni seitsmekümne viiendani oli Poisil jube naljakas, siis kiskus nutujoru üles, mis läks järjest suuremaks – no eks väsimus tuli ju ka peale. Ja kui sada täis sai, siis enam voodist välja ei tulnud. Virises veel natuke ja seejärel kustus.
Plika sai selle umbes pool tundi kestnud jandi ajal omaette mängida, pidin talle küll vahepeal meelde tuletama, et ta vaiksemalt oleks ning aeg-ajalt uusi asju kätte andma, aga ta tegi väga kenasti koostööd. Ja kui Poiss lõpuks magas, sain Plika ka kenasti voodisse, kuhu ta kohe vaikselt jäi.
Niisiis jätkamegi nüüd selliselt, kuni Poiss enam voodist välja ei tule. See ei tohiks kusjuures üldse ülearu kaua aega võtta. Ja kui Poisi voodisse jäämine on eeskujulik, eks siis katsetame jälle koos magama panemist, mis võib ilmselt algul veidi tagasilööke anda, aga küllap saame lõpuks asja jälle täitsa korda.
Igatahes on õndsus, üle mitme päeva on mul lõuna ajal paar segamatut tunnikest ning õhtul palju rõõmsamad lapsed.
Nii juhtub, kui lõunaund ei maga
Ka kõva põrand võib olla võrdväärne kõige pehmema voodiga…
Teki panin ise peale, vastasel korral poleks pilt avalikult näitamiseks kõlvanud 😛
Kui nüüd lähtuda sellest, et 20 minuti pärast peaks uni sügavaks muutuma, siis ma katsun talle nii veerand tunni pärast mähkme alla saada ja ta voodisse transportida. Ma ju võin unistada, et magab hommikuni, ehkki see on äärmiselt ebatõenäoline 😀
Aga need lõunauned on taas kord üks piin. Varem jäi Poiss hästi magama, aga nüüd on ta peaaegu kahene väänik, kes avastas, kui palju lahedam on kogu aeg irvitades voodist välja ronida. Ja Plika, kellega omaette nii palju probleeme pole (ehkki varem oli probleem tihti ka sellest, et Plika jauras ja segas Poisi magama jäämist), läheb ju kõigi lollustega suure rõõmuga kaasa. Nii et viimased kolm päeva on lõunauni aia taha läinud. Kui see nii jääb, olen varsti hullumaja patsient valmis. Oleks, et nad saavad ilma selleta hakkama… Plika kuidagi veel, aga Poiss küll mitte. Ja ainus lahendus, mille ma suutsin targast internetist välja tuhnida, oli hästi magav laps nädalaks teise tuppa panna, kuni probleemne laps korralikult magama jääma õpib. Nojah, teoreetiliselt me võiks seda katsetada, Plika mujale magama viia… Aga esiteks ma ei kujuta ette, kuidas ma kaht last eri tubades korraga magama panen (Abikaasat varsti ju enam pole), teiseks kujutan ma elavalt ette, kuidas omaette jäävad mõlemad kenasti magama, aga kokku lastes hakkab sama lollitamine pihta.
Oh jah. Ise ma neid väikese vanusevahega lapsi tahtsin, eks 😀 No küll ma midagi välja mõtlen. Löön nad näiteks panniga uimaseks või miskit taolist 😛
Ja Tartus käisime ka
Tartus käik läks absoluutselt suurepäraselt. Saime palju tehtud ja palju nähtud. Oli küll paar inimest, kellega kahjuks kohtuda ei jõudnud, aga mis seal ikka… Küll neid näeb siis hiljem.
Reis algas eriti meeldivalt – läksime Abikaasa õde töö juurest auto peale võtma (temaga koos ja tema autoga me läksimegi), aga seal pisteti meile nina ette salatitaldrikud, värskelt küpsetatud leib ja kook ka veel. Abikaasa õde on kokk, töötab hetkel peatselt avatavas mahekohvikus (kohaliku mahepoe suveprojekt), proovisid seal erinevaid toite läbi ja saime ka meie degusteerida. Väärt kraam! Ja selle mahekohviku terrassil on lillekastides muuhulgas ka meie aiast pärit võõrasemad, mis on mu meelest väga äge.
Siis põrutasime Tartu poole, aga mitte päris Tartusse – läksime alustuseks hoopis Katrile külla. Tema blogi on üks viimase aja parimatest avastustest ja mulle meeldib väga tema ellusuhtumine ja maailmavaade. Nii et kui meil Tartu plaan tekkis, siis tagasihoidlikule eestlasele kohaselt kirjutasin Katrile ja küsisin, kas me võime talle külla tulla. No ja siis kasutasin muidugi kohe ära ka tema lahket pakkumist öömajale 😀
Seal oli nii mõnus, et ehkki meil oli planeeritud laupäeval kella üheteistkümneks Kessu poole minna, lükkasime selle edasi ja lahkusime alles pool kaks 😀 Abikaasa sai hommikul pikalt välja magada, muidu saime terve õhtu ja hommikupooliku kõigist maailma asjadest jutelda, süüa anti meile kuninglikult, mina sain üle kümne aasta klaverit klimberdada, lapsed kasutasid juhust ja ronisid vanni, mis oli jäänud Katri 8-kuusest põnnist tühjaks laskmata – kusjuures nad ei teinud seda mitte üks, vaid kaks korda 😀 Ühesõnaga õndsus.
Laupäeval jõudsime lõpuks Tartusse ka. Läksin Adale külla, et tema uus elamine üle vaadata ja lisaboonusena nägin ära veel kaks onutütart, kes ka sinna tulid. Rõõm oli näha ja juttu rääkida, kõik on nii suureks ja ilusaks kasvanud.
Kella kolme-nelja paiku pidime Kessu juurde minema, aga sinna jõudsime vist alles viie paiku. Kui õe neljakuune tundus nii pisike, siis nüüd nägin ära veel poole pisema maailmakodaniku. No õudselt kiiresti ununeb see, kui väike üks laps olla saab.
Õhtul oli plaanis tagasi sõita, aga saime ühe Abikaasa sõbra juures öömaja, nii et jäime kauemaks. Mehed istusid väljas lõkke ääres ja ajasid meeste jutte, mina passisin toas lapsi, kuni beebimonitorid saabusid, läksin siis korraks õue, aga ei viitsinud seal olla, tulin sama targalt tuppa tagasi, jõin siidrit ja mängisin palle.
Pühapäeval läksime kirikusse, kus Poiss aga liigselt püsimatu oli (oleks võinud seda ette arvata, aga proovima ju pidi, eks :D), nii et ma läksin temaga selle asemel hoopis Toomemäele jalutama, kus oli jällegi idüll ja nostalgia.
Tagasi sõitma hakkasime alles kolme paiku, üleväsinud lapsed jäid kohe autos magama ja Pärnus oli rõõm koju jõudmisest sama suur kui reisist endastki.
Nüüd jään siis ootama masse, kes kõik mulle külla tulla on lubanud 😛