Ja Tartus käisime ka

Tartus käik läks absoluutselt suurepäraselt. Saime palju tehtud ja palju nähtud. Oli küll paar inimest, kellega kahjuks kohtuda ei jõudnud, aga mis seal ikka… Küll neid näeb siis hiljem.

Reis algas eriti meeldivalt – läksime Abikaasa õde töö juurest auto peale võtma (temaga koos ja tema autoga me läksimegi), aga seal pisteti meile nina ette salatitaldrikud, värskelt küpsetatud leib ja kook ka veel. Abikaasa õde on kokk, töötab hetkel peatselt avatavas mahekohvikus (kohaliku mahepoe suveprojekt), proovisid seal erinevaid toite läbi ja saime ka meie degusteerida. Väärt kraam! Ja selle mahekohviku terrassil on lillekastides muuhulgas ka meie aiast pärit võõrasemad, mis on mu meelest väga äge.

Siis põrutasime Tartu poole, aga mitte päris Tartusse – läksime alustuseks hoopis Katrile külla. Tema blogi on üks viimase aja parimatest avastustest ja mulle meeldib väga tema ellusuhtumine ja maailmavaade. Nii et kui meil Tartu plaan tekkis, siis tagasihoidlikule eestlasele kohaselt kirjutasin Katrile ja küsisin, kas me võime talle külla tulla. No ja siis kasutasin muidugi kohe ära ka tema lahket pakkumist öömajale :D

Seal oli nii mõnus, et ehkki meil oli planeeritud laupäeval kella üheteistkümneks Kessu poole minna, lükkasime selle edasi ja lahkusime alles pool kaks :D Abikaasa sai hommikul pikalt välja magada, muidu saime terve õhtu ja hommikupooliku kõigist maailma asjadest jutelda, süüa anti meile kuninglikult, mina sain üle kümne aasta klaverit klimberdada, lapsed kasutasid juhust ja ronisid vanni, mis oli jäänud Katri 8-kuusest põnnist tühjaks laskmata – kusjuures nad ei teinud seda mitte üks, vaid kaks korda :D Ühesõnaga õndsus.

Laupäeval jõudsime lõpuks Tartusse ka. Läksin Adale külla, et tema uus elamine üle vaadata ja lisaboonusena nägin ära veel kaks onutütart, kes ka sinna tulid. Rõõm oli näha ja juttu rääkida, kõik on nii suureks ja ilusaks kasvanud.

Kella kolme-nelja paiku pidime Kessu juurde minema, aga sinna jõudsime vist alles viie paiku. Kui õe neljakuune tundus nii pisike, siis nüüd nägin ära veel poole pisema maailmakodaniku. No õudselt kiiresti ununeb see, kui väike üks laps olla saab.

Õhtul oli plaanis tagasi sõita, aga saime ühe Abikaasa sõbra juures öömaja, nii et jäime kauemaks. Mehed istusid väljas lõkke ääres ja ajasid meeste jutte, mina passisin toas lapsi, kuni beebimonitorid saabusid, läksin siis korraks õue, aga ei viitsinud seal olla, tulin sama targalt tuppa tagasi, jõin siidrit ja mängisin palle.

Pühapäeval läksime kirikusse, kus Poiss aga liigselt püsimatu oli (oleks võinud seda ette arvata, aga proovima ju pidi, eks :D), nii et ma läksin temaga selle asemel hoopis Toomemäele jalutama, kus oli jällegi idüll ja nostalgia.

Tagasi sõitma hakkasime alles kolme paiku, üleväsinud lapsed jäid kohe autos magama ja Pärnus oli rõõm koju jõudmisest sama suur kui reisist endastki.

Nüüd jään siis ootama masse, kes kõik mulle külla tulla on lubanud :P