Hirmus häda on, kui pea liiga pulki täis. Siis kipub nii olema, et kui millestki KOHE blogisse ei kirjuta, on suur tõenäosus, et hiljem on meelest läinud.
Tahtsin pühapäevast kirjutada ja tuli meelde, et üks nädala tagune seik võiks ka ajaloo annaalidesse jääda.
Nimelt sain üle pika aja kokku ühe oma põhikooliaegse klassiõe ja sõbrannaga. Kunagi olime väga head sõbrad, aga viimased kümme :D aastat oleme väga vähe suhelnud. Kohtusime temaga viimati suvel 2010 – ei mäletagi, kas olin siis veel rase või mitte. Ta pidi mulle vist veel külla tulema vms, aga siis kolis hoopis mõneks ajaks Austraaliasse. Ja seal ta minu teada oligi, kuni mu suureks üllatuseks FB-s ühendust võttis ja küsis, kas ma kokku ei taha saada. Tuli välja, et pärast peaaegu kaht aastat Austraalias on ta nüüd jälle kodumail. Mina olin aga just ema juurde kolinud, seega külla tulemise võimalus oli välistatud, tema juurde minek oleks ka tülikas olnud. Nii ta siis tegi ettepaneku, et läheks lihtsalt jalutama ja ühel õhtul, kui enam-vähem norm ilm oli, läksimegi. Jalutasime lastega randa ja tagasi, siis jutustasime veel tükk aega trepikoja ukse peal – nagu oleks ikka koolilapsed :D Temaga jaguks seda juttu kohe kauemaks, aga nüüd lähen jälle mina ja… No vähemalt on FB ja eks kunagi jälle trehvab.
Aga pühapäeval käisin ma Mormel külas. Ma olen teatavasti suur kodude fänn ja kui keegi kolib, siis mulle alati meeldib minna ja vaadata – mis, kus ja kuidas. Olin Morme kolimisest saati mõlgutanud mõtteid, et peaks ennast talle külla sokutama, aga ma ju tean, et tal on hirmkiire kogu aeg, nii et mõtte tasandile see jäigi. Aga ükspäev tundus Morme saabaste vastu, mis mul müügis olid. Tahtis proovida ja kurtis, et ma elan ju nii vales kohas. Selle peale ma muidugi kohe haarasin sõnasabast kinni ja teatasin, et ma võin ise ka tulla :D
Nii saigi pühapäeva õhtupoolikuks kohtumine kokku lepitud. Ma tükk aega mõtlesin, kas minna lastega või ilma – ema autos turvatoole enam pole, seega oleks pidanud bussiga sõitma. Alguses plaanisin mugavusest pigem üksi minna, aga eks lastele meeldib hirmsasti nii bussiga sõita kui külas käia, nii et kui Morme mainis, et ta sai oma plikade toa korda ja nood unistavad nüüd külalistest, siis oli otsustatud, et võtan ikka lapsed kaasa.
Kuna me oleme Mormega mõlemad jutukad, siis ma ei kujuta küll ette, millal see jutt meil otsa lõppeda võiks :D Need õhtused paar tundi möödusid igatahes lennates. Sain kodu imetleda ja juttu ajada, lapsed tormasid ringi, Poiss unustas mänguhoos potile küsida ja ega ma muidugi polnud topeltriideid kaasa võtnud… Nii et koju tuli ta Morme noorema plika dressipükste ja sokkidega. Pole häda, sobisiki hästi, kingad olid tal nimelt ka lillad, Plika pärandus :D Saabastest sain ka lahti, suurepärane soolaleivakink või mis – tavaoludes oleks ma ise leiba küpsetanud, aga siin ema juures oleks see liigne tegemine olnud.
Igatahes oli absoluutselt suurepärane õhtu ja lapsed sain kodu poole meelitada vaid lubadusega, et suvel läheme jälle külla. Bussisõit möödus ka õnneks täiesti valutult, sest ümber istuma ei pidanudki ja buss oli meeldivalt tühi.
Huvitav oleks teada, mis ma eelmisest nädalast veel ära unustanud olen. Raudselt mitmeid mainimisväärseid asju. Noh, võib alati loota, et miski tuleb veel meelde…