Tallinn-Riia ots oli nohu, ausõna. Veidi peale üheksat jõudsime kohale, see on ju igati norm aeg. Aga jah, see kaks tundi ooteaega, mis jooksis sajaga sisse laste uneaega ja sealt edasi… Oehh.
Riia lennujaamas istusid lapsed alguses kenasti paigal, aga muidugi mitte kauaks. Siis hakkasid ringi jooksma. Teate, ma ei viitsinud neid eriti taga ka ajada. Meie lähedal istus üks neiu, kes nendega natuke mängis, temast oli palju abi. Me istusime kohviku ühes otsas ja teises otsas oli lett – seal töötasid üks neiu ja noormees, kes õnneks ka pahaks ei pannud, kui lapsed kogu aeg edasi-tagasi jooksid ja leti taha minna üritasid. Kulutasime kõik oma latid ära – ostsime ühe caesari salati ja miskise ökomärgisega virsikujoogi. Salat oli hea, aga jook liiga läila. Kui lõpuks lennukisse minna sai, jooksis Poiss samal ajal leti juurde tagasi, kui mina üritasin kohvritega väravasse jõuda ja kohvikutöötaja tõi ta mulle sinna süles ära 😀
Lennukis ei saanud ju ka kohe magama jääda, oli vaja mängida. Lõpuks nad ikka vajusid minu kaisus ära. Ja otse loomulikult süttis õige pea pärast laste magama jäämist turvavöö kinnitamise tuli, nii et olin sunnitud mõlemad oma istmetele tõstma. Plikal sain vöö kenasti ära kinnitada, ta ei ärganudki. Aga Poiss kisas üpris hüsteeriliselt päris pikka aega – pole ka ime, kell üks öösel just magama jäänud laps üles äratada, sülest ära tõsta ja rihmastada… Lõpuks jäi uuesti magama. No ja siis lennuk kohe maandus ka. Kuna ilm oli üpris tuuline, siis maandumisel kõik plaksutasid, selle peale Poiss ärkas ja hakkas automaatselt kaasa plaksutama 😀
Aga seda rõõmu polnud kauaks. Olid lihtsalt kaks hiiglama väsinud ja märga last – Poisi mähe oli tagant kuidagi läbi lasknud ja Plikal läbi une väike õnnetus juhtunud (jumal tänatud, et selle lennuki istmed olid kunstnahast, mitte riidest!). Nii ma siis üritasin oma nelja koti ja kahe viriseva lapsega lennukist välja saada. Üks töötaja tuli appi, aitas mul kohvrid-kotid otse bussi tõsta.
Kui ma lastega pagasilindi juurde jõudsin, olid meie kohvrid juba peal ja sain need kohe kätte. Siis avastasin, et käru saab kätte vaid mündiga. Raha mul ju polnud (täna kusjuures ütles Abikaasa, et ei pea kohalik raha olema, eurod-dollarid-naelad sobivat kah – tõesti ei hakanud üldse uurimagi, sest olin nii kindel, et vaid Norra kroonide eest saab). Lend oli pooltühi ja kõik inimesed juba minema kiirustanud, nii ma siis olin seal oma kuue kohvri-koti ja kahe nutva lapsega ning mõtlesin, mida kuradit teha. Üritasin lihtsalt kahte kotti jalaga enda ees lükata, käsipagas oli nagunii, kaks suuremat kohvrit jäid esialgu maha. Mõtlesin, et lükkan kuidagi kotid ukseni, mis ette saali viib, siis lähen ülejäänud kohvritele järele. Õnneks üks töötaja tuli ja aitas mul need kohvrid ka õigesse kohta veeretada. Nuttev Poiss oli selle ajaga ees ära läinud ja uksed olid õnneks iseavanevad, nii jooksis ta issi käte vahele.
Siis läks kõik juba kiirelt. Abikaasa tõi käru, saime asjad lõikava tuule käes autoni lükatud, pakkisime kotid-lapsed autosse ja sõitsime kodu poole. Sõit oli ca 35 km ja kohati üsna maagiline. Tunnelid olid lahedad ja kõige ägedamad olid kahtlemata need hirmkõrged mäed, mille küljed olid maju täis, pimedas paistsid vaid tuled. NII ilus!
Seejärel kiirustas Abikaasa tööle ja mina võtsin lapsed esimeseks ööks kaissu, sest ei viitsinud neile lastetoas voodeid tegema hakata. Magama saime pool neli, kohaliku aja järgi pool kolm.