Oct 252012
 

Veetsin esimese poole päevast kohvreid pakkides. Nagu tavaliselt, jäi VÄGA palju asju üle, st maha :D Viimase käsipagasikoti sain ema keldrist.

Sadu kohvrite kaalumisi hiljem oli mul tunne, et vist võib ikkagi siin-seal mõni ülekilo olla, aga lootsin, et kui probleeme tekib, rõhun sellele, et mul on kaks last, kes sõidavad täishinnaga piletitega, aga ei kaalu suurt midagi, nii et see üks kilo pole ju mingi probleem.

Tallinna sõit möödus probleemideta ja check inis oli võidurõõm suur, kui üks kohver oli täpselt 20 ja teised 20,1 kg. Aga kuulge, kas käsipagasile on kogu aeg kleepse pandud? Ma üldse ei mäleta, et oleks, nüüd igatahes kaaluti needki sealsamas ära ja pandi külge AirBalticu kleepsud hand luggage approved, 8 kg. Kaks käsipagasit olid 7,5 ja kolmas 9 kg, nii et kokku tuli õige summa. Hiljem jõudis kohale, et õlakott oli ju õlal… Aga tädi midagi ei öelnud :)

Turvakontrollis katsuti pealaest jalatallani läbi, nii põhjalikult pole seda kunagi tehtud :D

Poiss on praegu üsna vastikus tujus, kus IGA asi, mis ei meeldi, kutsub esile kohese jonnihoo… Ja mitu korda jooksid lapsed mul kaugele eest ära ka :D Mina oma kotihunnikuga ju kiiresti järgi ei jõua. Õnneks jäi ette mängunurk ja siin me siis nüüd istume. Lapsed sõid vanaema kaasa pandud vahvleid ja nüüd mängivad, mina saan ka tibake hinge tõmmata.

Poole tunni pärast lastakse lennukisse. Ennist sain sõnumi, et Riia-Bergeni lend lükkub 21:40 pealt ca 23 peale. Muidu poleks häda, aga Abikaasa töötab ju öösel, temal läheb VÄGA kiireks. No loodame, et ehk ikka päris üheteistkümneni ei lähe ja saab kiiremini või ehk lendame lihtsalt kiiremini, nii et lõppvahe ei kujune väga pikaks.

Kuulmiseni! Järgmised uudised juba Norrast. Ütlesin Abikaasale, et wifi parool olgu meie koju jõudmise ajaks olemas :P Mis sellest, et meil külmkappi pole, peaasi, et INTERNET oleks, eks :D

Oct 242012
 

Kirjutasin endale täna arvutist paberile pika nimekirja kõigi tegemist vajavate asjadega, et see oma käikudele kaasa võtta… Ja kaotasin selle üsna alguses kuskile ära :D No ei ole väga tark idee tagataskus asju hoida, eks. ÕNNEKS olin seda nimekirja nii palju kordi üle lugenud, et kõik oli meeles ja sai tehtud.

Alustuseks käisin postkontoris, et saata üks pakk ja küsida, kas saaksin neilt mullikilet osta. No turvatoole saates neid pakiti seal, SUUR rull kilet oli… Seekord anti mulle ka parasjagu kaasa, maksin veel ühe pakkimise hinna (95 senti).

Siis linna, notarist apostilli nõutama ja panka. Seejärel kosmeetik ja hambaarst (soodapesu ei ole just kõige meeldivam protseduur :P). Kiire vahelepõige oma vanasse koju, et Külli autoga Norrasse reisimist ootavad perepildid mullikilesse pakkida. Lõpetuseks raamatukogu ja Kaubamajakas, kust ostsin hunniku elektrihambaharja päid (nii endale kui lastele) ja veel mõned asjad Norrasse viimiseks. Kaidiga sain ka kokku – ta, hea hing, oli kõik mu apteegilistis oleva kraami kokku pannud ja tõi mulle ära, pidin talle ainult raha andma.

Oh, ja mis kõige ägedam! Kaubamajakas mõtlesin, et vaatan siis mütse ka – ma juba pikemat aega külmetan, aga sobivat mütsi mantli juurde pole ja kudumiseni ka kuidagi ei jõua. Läksin esimesse poodi, milleks osutus Monton. Leidsin seal kaks kena VILLAST (!!!!) mütsi, mõlemad sobisid. Müüja ja üks teine poes olnud ostja mõlemad kinnitasid, et lillega müts sobib paremini – nii see siis ära ostetud saigi. Minu elu kõige kallim müts – €22.95. Aga tõepoolest, asi on seda väärt. TÄPSELT selline, nagu mantli juurde vaja ja noh, VILLANE! Meie akrüülilembesest kaubandusest villast mütsi leida pole sugugi mitte lihtne.

Õhtu lõpetuseks läksime Tagele külla. Ta küpsetas mustikamuffineid! Lisaks imemaitsev pasta singi-kukeseenekastmega ja šampus. Ja lapsed mängisid ja meel oli nii helge… Oleks ainult kauem olla saanud! Igatahes võrratu viimane õhtu Eestis. Homme õhtul juba lendame :)

Aga nüüd on hirmus uni peal, nii et kähku magama. Homme vaja Plika eelsünnipäeva pidada ja kohvrid pakkida ja käsipagasi kott on IKKA puudu (Tagel pidi midagi olema, aga suure jutustamise käigus ei tulnud enne meelde, kui viimase bussi peale jooksime ja ta ei leidnud seda nii kiiresti üles :D)… Aga küll ma midagi välja mõtlen.

Homme samal ajal lendame juba Riiast Bergeni poole!

Oct 242012
 

Ma AUSÕNA tahtsin ise ka varem magama minna, aga jäin siis blogi kirjutama ja homseks nimekirju koostama ja pärast keskööd sain hakata jälle ülekandeid tegema ja… Noh, nii see läks. Nüüd on homsed plaanid küll üksipulgi kirjas ja mitu vajalikku asja tuli veel meelde, hetke rahalise seisuga ka sotid selged. Rõõmustasin, et Abikaasa kandis mulle ca €100 rohkem, kui küsisin, aga eks ta esitas omapoolseid tellimusi ka, lisaks tuli veel meelde asju, mis vaja kaasa osta, nii et ma olen peaaegu et jälle miinuses, nii see lähebki :D No õnneks see miinus on minimaalne, paarkümmend eurot. KUI mul nüüd veel mingeid ettearvamatuid kulusid meelde ei tule. Aga kui palju neid kahe päeva sisse ikka mahub, ah?

Ma nüüd lähen pesen hambad ära, kasutan niiti ka ja puha. Ja siis lõpuks saan magama. Äkki vanaisa homme halastab ja võtab lapsed hommikul enda hooleks… Täna ta ei viitsinud :P

Oct 242012
 

Hirmus häda on, kui pea liiga pulki täis. Siis kipub nii olema, et kui millestki KOHE blogisse ei kirjuta, on suur tõenäosus, et hiljem on meelest läinud.

Tahtsin pühapäevast kirjutada ja tuli meelde, et üks nädala tagune seik võiks ka ajaloo annaalidesse jääda.

Nimelt sain üle pika aja kokku ühe oma põhikooliaegse klassiõe ja sõbrannaga. Kunagi olime väga head sõbrad, aga viimased kümme :D aastat oleme väga vähe suhelnud. Kohtusime temaga viimati suvel 2010 – ei mäletagi, kas olin siis veel rase või mitte. Ta pidi mulle vist veel külla tulema vms, aga siis kolis hoopis mõneks ajaks Austraaliasse. Ja seal ta minu teada oligi, kuni mu suureks üllatuseks FB-s ühendust võttis ja küsis, kas ma kokku ei taha saada. Tuli välja, et pärast peaaegu kaht aastat Austraalias on ta nüüd jälle kodumail. Mina olin aga just ema juurde kolinud, seega külla tulemise võimalus oli välistatud, tema juurde minek oleks ka tülikas olnud. Nii ta siis tegi ettepaneku, et läheks lihtsalt jalutama ja ühel õhtul, kui enam-vähem norm ilm oli, läksimegi. Jalutasime lastega randa ja tagasi, siis jutustasime veel tükk aega trepikoja ukse peal – nagu oleks ikka koolilapsed :D Temaga jaguks seda juttu kohe kauemaks, aga nüüd lähen jälle mina ja… No vähemalt on FB ja eks kunagi jälle trehvab.

Aga pühapäeval käisin ma Mormel külas. Ma olen teatavasti suur kodude fänn ja kui keegi kolib, siis mulle alati meeldib minna ja vaadata – mis, kus ja kuidas. Olin Morme kolimisest saati mõlgutanud mõtteid, et peaks ennast talle külla sokutama, aga ma ju tean, et tal on hirmkiire kogu aeg, nii et mõtte tasandile see jäigi. Aga ükspäev tundus Morme saabaste vastu, mis mul müügis olid. Tahtis proovida ja kurtis, et ma elan ju nii vales kohas. Selle peale ma muidugi kohe haarasin sõnasabast kinni ja teatasin, et ma võin ise ka tulla :D

Nii saigi pühapäeva õhtupoolikuks kohtumine kokku lepitud. Ma tükk aega mõtlesin, kas minna lastega või ilma – ema autos turvatoole enam pole, seega oleks pidanud bussiga sõitma. Alguses plaanisin mugavusest pigem üksi minna, aga eks lastele meeldib hirmsasti nii bussiga sõita kui külas käia, nii et kui Morme mainis, et ta sai oma plikade toa korda ja nood unistavad nüüd külalistest, siis oli otsustatud, et võtan ikka lapsed kaasa.

Kuna me oleme Mormega mõlemad jutukad, siis ma ei kujuta küll ette, millal see jutt meil otsa lõppeda võiks :D Need õhtused paar tundi möödusid igatahes lennates. Sain kodu imetleda ja juttu ajada, lapsed tormasid ringi, Poiss unustas mänguhoos potile küsida ja ega ma muidugi polnud topeltriideid kaasa võtnud… Nii et koju tuli ta Morme noorema plika dressipükste ja sokkidega. Pole häda, sobisiki hästi, kingad olid tal nimelt ka lillad, Plika pärandus :D Saabastest sain ka lahti, suurepärane soolaleivakink või mis – tavaoludes oleks ma ise leiba küpsetanud, aga siin ema juures oleks see liigne tegemine olnud.

Igatahes oli absoluutselt suurepärane õhtu ja lapsed sain kodu poole meelitada vaid lubadusega, et suvel läheme jälle külla. Bussisõit möödus ka õnneks täiesti valutult, sest ümber istuma ei pidanudki ja buss oli meeldivalt tühi.

Huvitav oleks teada, mis ma eelmisest nädalast veel ära unustanud olen. Raudselt mitmeid mainimisväärseid asju. Noh, võib alati loota, et miski tuleb veel meelde…

Oct 232012
 

Skyfalli esilinastus on! Vaatan siit otseülekannet… Oeh. Ma pole eriline masside fänn, aga selles rahvamassis oleksin hea meelega!

Kohe hakkab Õhtusöök viiele ja Daki teeb süüa, nii et mul on varsti vaja korraga KAHTE asja vaadata :D

Oct 232012
 

Mul on juhe kõigist tegemist vajavatest asjadest täiesti koos, miski ei püsi meeles üle minuti. Elan nimekirjade ja meelespeade toel.

Mitmed asjad seisid rahapuuduse taga. Abikaasa reedel tehtud ülekanne jõudis õnneks eilseks kenasti kohale. Eile oli aga lihtsalt nii kiire päev, et ma lihtsalt füüsiliselt ei jõudnud lõpuks mingite tellimuste ega ülekannetega tegeleda.

Käisime lastega eile hommikul juuksuris, seejärel külas Abikasa vanaemal, kes meid korraks ka vanaisa vaatama viis (ta on nüüd hooldekodus), tagasiteel sai tibake kiigutud ja lehtedes sahistatud, lõunaune ajaks koju jõudes olin ise ka täiesti läbi ja puhkasin koos Poisiga. Kaua pikutamise lõbu paraku polnud, sest mul oli vaja minna ja need asjad korralikult kokku pakkida, mis lasterikaste perede liitu viimist ootasid.

Õhtul läks ema oma mehega teatrisse, mina kasutasin juhust ja kutsusin Kaidi külla, et teda veel ikka enne ära minemist korra näha. Juhtumisi oli tal just eile tööpäev kella viieni, nii et ta oli Pärnus ja sai tulla ka. Tõi mulle Hessist burksi ja Hahni pubist friikad, sest mul tuli hirmus rämpsu isu :D Vaatasime temaga koos üle mu koduse apteegi sisu, et otsustada, mida on mõttekas Norrasse kaasa võtta, mida mitte, mida ja kui palju oleks vaja veel osta, kontrollisime üle, kui palju ravimeid on üldse lubatud üle piiri viia jne. Muuseas mainisin talle, et ma lugesin ühest blogist spets villiplaastritest, millest ma polnud varem kuulnudki – et tahaks proovida, aga olevat üsna kallid. Selle peale Kaidi vastas, et oot, mul vist midagi kotis on ja läks kraamis sealt kolm-neli erinevat varianti välja :D Mis nii viga elada, kui oma ihuapteeker on.

Täna tehti tuju kohe hommikul heaks – läätsed.com ja Minu Print vastasid mõlemad meilidele superkiirelt (nagu kõik varasemadki korrad). Sain oma läätsede aastavaru väga hea hinnaga (ühtlasi anti lootust, et uuest aastast tuleb veebilehele ka see võimalus, et rohkem ostes on soodsam) ja kuna minu tugevust oli hetkel ainult üks pakk neljast vajalikust (mul jäi tellimus viimasele minutile, sest raha ju varem polnud), saadavad nad mulle ülejäänud hiljem Norrasse järele (mina postikulu maksma ei pea :P). Minu Print lubas kah mu tellimuse kiirelt posti panna. Oh, kuidas mulle meeldib kiire ja isiklik suhtlus, nii mõnusa tunde jätab.

Ema on nüüd kaks päeva Tallinnas, aga jättis mulle auto kasutada, nii ma siis läksin täna hommikul asju peale laadima, mahutasin napilt kõik autosse ära (terve pagasnik, tagumine iste ja ees kõrvalreisija oma said manti täis) ning läksin oma kraami ära viima. Teadsin enam-vähem, kus lasterikaste perede liidu kontor on ja auto mahtus täpselt nende uksest natuke edasi parkima. Ma siiani pole kindel, KAS ma võisin seal parkida, no see teema, et ristmikust mingi maa peab olema vaba? Aga see oli PÄRAST ristmikku, siis vist võib. No igatahes, mulle saadeti kaks poissi appi asju üles viima, nad väga kiirelt ja asjalikult aitasid mul kõik ära teha ja sain sealt kiirelt tulema.

Jõudsin tagasi täpselt üheks, et lastele süüa anda ja Poiss magama panna – kui tundus, et ta vist jäi, lasin vaikselt jalga. Etteruttavalt võin öelda, et Poiss jäigi magama ja vanaisa sai Plika ka probleemideta tuttu – tema ei jää pool ajast lõuna ajal üldse magama, nii et väga hästi läks.

Läksin Maavalitsusse, et Poisi sünnitunnistusest ingliskeelne variant saada. Abielutunnistus ja Plika sünnitunnistus said omal ajal tõlgitud ja apostillitud, aga Poissi siis ju veel polnud. Sooritasin oma esimese iseseisva diagonaalsete joonte vahele parkimise eeskujulikult :D Nüüd on ingliskeelne variant olemas, aga mul pole siiani õrna aimu, kas Norras ka apostilli vaja on või mitte. Pean foorumist küsima, aga kindlam on vist ikka ära teha, see €27 ei tapa ja vähemalt teevad seda nüüd kõik notarid, mitte ei pea kuskile ministeeriumisse ronima.

Seejärel oli vaja Geale müüdud käru ära viia ja Ülejõe kanti ma eriti ei tunne. Vaatasin kaardilt kenasti välja, midagi rasket polnud, jõudsin õigesti kohale ja andsin üle. Sama teed pidi tagasi sõites sai muidugi nalja küllaga. Uus-Sauga tänavalt Jannseni tänavale vasakpöörde tegemine oli paras k*pp ja kui lõpuks tundus, et nüüd on paras auk, avastasin liiga hilja, et minu sõidurida on ikka liiga pikalt autosid täis, seega polnud muud võimalust kui silla peale keeramise asemel otse sõita. Mõtlesin, et hea küll, lähen siis üle uue silla, pole eriti vahet… Aga sinna silla peale sõitmine läks alguses nihu, sest mul jooksis juhe kokku ja ma sõitsin kuskilt valesti (no seal oli see suur silt, mis näitas, kas Riia või Tallinn või mis iganes, sealt). Mingi hetk sain tagasipöörde teha, sõitsin vahepeal veel kuskilt valesti ja lõpuks umbkaudu õigesse suunda hoides jõudsin ikka sillale välja, jumal tänatud. No muidugi ma suutsin siis veel Papiniidu ristis vale raja valida, kust ainult vasakule sai (mul oli vaja otse minna), aga sealt oli vähemalt kerge väikese ringiga õigesse kohta välja jõuda :P Nojah, algaja asi… Vähemalt sai kõik tehtud ning jõudsin elusa ja tervena koju.

Kuna lapsed magasid, olid aega rahulikult süüa ja arvutis istuda, sain isegi üle mitme päeva Abikaasaga rääkida ja nüüd just jälitasin oma Norrasse saadetud pakki ning sain teada, et see oli täna kell pool neli Oslos tollist läbi saanud ning Bergeni poole teele pandud, järelikult Abikaasa peaks selle ülehomseks kindlalt kätte saama – SUPER.

Homme on vaja käia pangas, et saada uus koodikaart (vanal on osad numbrid kulunud, mulle on mugavam väikseid ülekandeid sellega teha, mitte hakata iga kord ID kaardi lugejat ja kaarti otsima) ja suurendada ID kaardi maksete limiiti (mulle kunagi väideti, et piiramatu, aga täna olin ma koodikaardiga ca €100 kandnud ja kui ID kaardiga €300 ülekande sain veel ära teha, siis €400 enam ei lastud). Siis on kosmeetik ja viimane hambaarst, Kaidi juurest pean läbi käima, et oma apteegikraam ära osta, kodutarvete poest elektrihambaharjade kohta uurima (meil on Oral B oma ja tahaks lastele ka, aga ma siiani ei saa aru, kas ma saan siis sellele spets laste otsikud otsa panna või peaks ikka lastele eraldi harja ostma, millel need otsikud väiksemad on – foorumist lugesin, et olevat tavalisele harjale eraldi laste otsikud olemas, aga Euronicsi kodukal on küll kõik harjapead nö tavalised ning ainus laste pea just laste hambaharjale) ja nipet-näpet Norrasse kaasa ostma. Ahjaa, apostilli peaks veel ära tegema, üks maksikiri tuleb posti panna… Käsipagasi kotti ikka pole… Ja õhtul lähen veel Tagele külla.

Ühesõnaga tegemist jagub. Aga tunne on hea :D

Oct 212012
 

Mul on puudu kolmas käsipagasi kott ja ma kohe üldse ei tahaks seda ostma minna. Kas kellelgi pole äkki ülearu täiesti suvalist enam-vähem sobivas mõõdus sumadani? AirBalticu max mõõtmed on 55x40x20 cm. Sobiks väiksem kohver, spordikott, suurem seljakott… Mis iganes. Päris kilekotiga ei tahaks lennukisse minna :D

Ma põhimõtteliselt võiks selle koti ka kunagi Eestisse jõudes jälle tagastada, aga enne järgmist suve seda kindlasti ei juhtu :P

Oct 212012
 

Meil käib täie hooga sisustamine. Minul on kogu aeg ära antavate asjade leht ees lahti ja kui midagi sobivat näen, annan kohe Abikaasale teada.

Lahtikäiv diivan, söögilaud ja riidekapid mõlemas magamistoas olid olemas. Nüüdseks oleme saanud tasuta kaks laste voodit (erinevad), laste laua ja kaks tooli, endale voodipõhja (madratsit veel peale vaja), mingisuguse kirstu ja kapikese, pisut köögikraami ja täiesti võimalik, et veel midagi… Hetkel tõstab Abikaasa autot tühjaks, et siis järgmisse kohta minna, kust taas tasuta söögilaua juurde toolid saab. Ja siis üks nõudepesumasin pandi üles, sinna veel helistab, äkki läheb õnneks…

Pesumasinat ja külmkappi vaatame müügikuulutuste alt ka, sest need on olulised. Alla 1000 NOK tahaks maksta, eks näis, kas õnnestub.

Abikaasa rääkis, et suur Rema 1000 on meie kodust paarsada meetrit eemal, samuti pidi olema hästi lähedal väiksem ja veidi kaugemal (aga vist ka paarsada meetrit ainult) suurem mänguväljak (neid ta pole ise näinud, korteriomanik rääkis). Ja üldse olevat võrratu vaade, fjord ja vesi ja loodus ja värk… Ja ei pea hullunult mäkke ronima ja… No ma tõesti ei jõua ära oodata, et saaks oma uut kodu näha ja sisustada!

Aa, ühe asja oleme ostnud ka :P Jäi lihtsalt voodite kuulutusi vaadates silma, 180 cm lai kattemadrats, 150 NOK. Me lihtsalt olime just enne arutanud, et madratsid on siin tihti nö kaks kitsast kõrvuti, millele oleks kattemadratsit peale vaja, aga neid näiteks Ikeas (mis on odavaim koht, kust kodukraami saab) laiu ei müüdagi. Nii et kui nüüd seda kuulutust nägin, kasutasin kohe juhust, sest hind oli soodne. Voodipõhjad on meil ka sellised sohvalaadsed, 2×90 cm. No Abikaasa eile lihtsalt läks kohale ühte kohta, kuulutuses oli kirjas, et igasugu kraami ära anda täna kell 12-17. Võttis igaks juhuks – kui midagi paremat peaks saama, siis võib samamoodi tasuta ära anda. Mu ideaal oleks siiski päris korralik voodi, mitte sohva. Alustuseks aga on oluline, et raha kuluks võimalikult vähe ja oleks kuskil magada, nii et superluks.

Laste voodiga oli ka lahe lugu. Eile vaatasime, tuli üles kaks kuulutust. Üks puidust pikendatav, teine Ikea metallist voodi (samasugust oli mitu korda varemgi ära antud, ma olen neil kuulutustel ju mõnda aega silma peal hoidnud). Pikendatava voodi omanik polnud too hetk kodus ja õhtul ei saanud Abikaasa enam minna. Metallvoodi saime endale. Vaatasin, et müügikuulutuste all on kolm tükki samasuguseid voodeid müügil 500 NOK, üks neist 550 m meie uuest kodust, äkki võiks siis teise osta, pole ju nii kallis… Abikaasa helistas kaks lähemat kuulutust läbi, aga olid juba läinud, kolmandasse kohta poleks eile jõudnud minna.

Täna hommikul vaatasin, et see pikendatav voodi on jälle üles pandud. Lähemal kontrollimisel selgus, et samasugune voodi, aga uus inimene :D Ja tema andis lisaks laste laua ja toolid ka ära. Nii naljakas! Kahju, et eilset pikendatavat saada ei õnnestunud, oleks olnud mõnus, kui oleks ühesugused. Aga äkki annab mingi hetk veel keegi sellise ära või tuleb norm raha eest müüki… Metallist voodi on ilus, aga suur – tavaline üheinimese voodi. Kuna lapsed väikesed, siis pikendatav oleks iseenesest parem variant.

Aga jah, praegu on igatahes kaks voodit olemas ja see on peamine. Mööblit sobivama vastu välja vahetada jõuab alati, koha peal tuleb lihtsalt kuulutustel silm peal hoida. Kui leiame midagi sobivamat, siis saame välja vahetatava kraami täpselt samamoodi tasuta ära anda :)

Aa, üks kapike tuli meile kuskilt lennujaama lähedalt mingist kohast, kuhu inimesed saavad viia oma korras kodukraami, mida nad enam ei taha. Vist prügimäe kõrval vms on angaar, kuhu võib viia asju… Aga need ei tohti katkised olla, kindlasti terved.

Nii äge, et saab tasuta kodu sisustada :D

Oct 202012
 

Sain LÕPUKS 170. taseme tehtud. Peaaegu kaks nädalat nägin vaeva! Punktid said vahepeal otsa, nii et proovisin tükk aega ilma abivahenditeta, aga kolmanda osa lõpp oli nii kirves, et mina seda ilma lisaaukudeta laes tehtud ei saanud – pallid said alati enne otsa, kui üheksa auku lahti tehtud. Paar päeva tagasi otsustasin, et kuna päevalevelitega on punkte kenasti kogunenud, tuleb hakata jälle lakke auke ostma… Ja nii lõpuks tehtud saigi. Äge :D

Oct 202012
 

Lugesin palju laineid löönud artiklit kodumaale naasnud eestlaste kogemustest, üle kolmesaja kommentaari ka otsa – no huvitav teema oli.

Ja tõesti, ei saa olla muud, kui tegu pidi olema äärmiselt kallutatud artikli ja imelike inimestega ning kommentaarium pidi olema tüüpiline “virisen anonüümselt kõige üle” tüüpi. Sest PÄRISELT ei ole me, eestlased, ju sellised?

No öelge, kas teie näete ka enda ümber vaid morne inimesi ja ebaviisakust ning saate sõimata? Mina ei mäletagi, millal keegi mind viimati sõimas. Jaa, tõsi ta on, et võrreldes Londoni, Pariisi ja Luksemburgiga on meie inimesed endassetõmbunumad, mitte nii avatud suhtlemisega, aga ma ei tea – mina alati naeratan, teretan, vahel ajan võhivõõrastega juttu ka – keegi pole imelikult vaadanud ega hammustanud, kõik on kenasti käitunud. Aga ma muidugi elan ka omas maailmas ja kipun kõike halba väga kiirelt unustama :)

Sama arusaamatu kui vingumine selle üle, et Eestis on kõik nii kurjad, on mulle ka selliste kohalike arvamus, kelle meelest kõik mõne aja välismaal elanud on otsekui kodumaa reeturid, kes võikski sinna jääda, sest jumala eest, kui korra ära käid, siis pole enam õige eestlane. Mis sa lähed sinna heaoluühiskonda teiste üles ehitatu peal liugu laskma, pead eluaeg Eestis istuma.

Jaa, seda ma tunnistan, et Eestis on keerulisi probleeme. Ikka see töökohtade värk väljaspool Tallinna, miinimumpalk, üleüldine palgatase võrreldes kaupade ja teenuste hindadega… Minu tutvusringkonnast enamik on endiselt Eestis ja ütleks, et saab oma eluga täitsa hästi hakkama. Keegi pole küll rikas, aga kodusid ostetakse (mis siis, et laenuga), lapsi saadakse… Aga jah, kuna ma olen Sütevaka ja TÜ vilistlane, siis ma paratamatult ka liigun pigem sellises ettevõtlike inimeste ringkonnas.

Samas on tuttavate hulgas ka mitmeid neid, kes on valinud välismaale kolimise tee – erinevatel põhjustel, osad neist ka sellepärast, et pole suutnud kohaliku palgaga rahuldavalt ära elada. Ja ka neist saan ma suurepäraselt aru.

Mina ise olen selline veider keskmine. Ühest küljest on kõik eeldused selleks, et hästi ära elada, teisest küljest pole suutnud tööalase poole pealt stabiilsust saavutada. Esimest korda kolisin välismaale sellepärast, et olin noor, elu oli parasjagu igav ja võõrsil eluga tutvumine tundus põnev – töö oli mul siis olemas, küll mitte midagi erilist, aga üldse mitte kõige hullema palgaga (nojah, väike ta oli, aga miinimumist kaugel). Nüüd, jah, läheme perega ja selleks, et kiiremalt remondiraha kokku saaks, seega hoopis teised ajendid…

Aga ma olen nii kindel, et me tuleme tagasi :D Ma olen nii kindel, et ma leian aja jooksul kutsumuse, et me saavutame mingil hetkel inimväärse sissetuleku. Mulle meeldib elada Eestis, mulle meeldis elada Londonis, mulle kindlasti meeldib elada ka Norras.

Arutasime selle artikli üle just Marisega ja jõudsime ühisele järeldusele, et me lihtsalt olemegi sellised optimistid, kes alati kõiges head otsivad ja katsuvad iseenda positiivse olemusega ka ümbritsevat paremaks muuta. Et meie eesmärk on eelkõige olla õnnelik, raha tuleb suuresti kasuks, aga pole esmane, elada on tore nii Eestis kui välismaal, aga siin on siiski kodu ja pere ja sõbrad, nii et pärast kõiki mööda maailma rändamisi on alati hea koju tagasi tulla.

Nii et enda ja oma tutvusringkonna põhjal ma küll ei saaks öelda, et keegi arvab, nagu Eestis oleks kõik halvasti või vastupidi, et mõnda aega välismaal elamine oleks riigireetmine :) No ei ole selliseid äärmuslasi. Kõik on mõnusad inimesed, kes elavad oma elu siin- ja sealpool piiri. Igaühel oma valikud ja otsused, aga Eesti on kõigile kallis.

Aga jällegi – nagu eespool mainisin, siis minu tutvusringkond on selline… Ettevõtlikum. Ma pole ju suurema osaga Eesti elust kokkugi puutunud. Ja olgem ausad, uudiseid lugedes eelistan ma igasugused koolikiusamised, laste väärkohtlemised, vaesuse ja näljaga seotu lihtsalt lugemata jätta. Eks noid asju toimub ka vist kõikides riikides? Oh, ma imetlen neid, kes selliste probleemidega tegelevad ja üritavad midagi ära teha. Ma ise küll lihtsalt katsun vähem mõelda ja omas mullis elada. Kui ma näeksin enda tutvuskonnas midagi sellist juhtuvat, siis loomulikult teeksin kõik, et aidata, aga kuni need probleemid jäävad minu jaoks vaid uudisteks, seni ma eelistan neid mitte lugeda.

Üldiselt mind järjest enam häirib, kui vähe ma kõigest tean. Olen seda korduvalt varem maininud, et ma ei oska meie poliitikast midagi arvata – loen artikleid ja kommentaare, üks arvab ühte, teine teist, minul pole õrna aimugi, kellel õigus on. Mulle tundub küll, et ühte, teist ja kolmandat saaks tunduvalt paremini teha, samas on kogu see riigi juhtimine ja eelarved ja tuhat asja minu jaoks nii keeruline, et ma tõesti ei tahaks hakata kergekäeliselt lahmima ja lugema ette kõike seda, mis valitsus minu meelest halvasti teeb.

Nii et jah… Ma lihtsalt üritan elada enda elu, nii et oleks ise õnnelik ning lähedased ka. Olen tänulik selle eest, mis mul on, nii materiaalses kui emotsionaalses mõttes – seda pole sugugi vähe. Ja muudkui pürgin edasi helgema tuleviku suunas, katsudes samal ajal nautida ka hetke ja tunda rõõmu igapäevaelust. Suurim väljakutse on hetkel sugugi mitte tööga seotu (sellega on veel aega), vaid kahtlemata see va kannatamatus lastega – eks pere lahus olemine on ikka paratamatult kõigile mõjunud. Aga nädal veel ja siis on jälle üks uus algus. Siis on pere jälle koos :) Mõned aastad välismaal ja siis jälle Eestis.

Igal pool on hea, kui olla õnnelik. Positiivsus ja heade asjade nägemine on teadlik valik. Tahaks seda positiivsust kõigisse eestlastesse süstida, kohe iga päev ja suurtes doosides :D