Hommikul oli mul miskipärast täiesti hirmus tuju, aga õnneks asi paranes, sest Külli tuli perega külla. Nad jõudsid küll tiba hiljem, kui ma eeldasin, nii et nende lapsed jäid autos magama ja me oleks pidanud enda omad ka enne magama panema… Aga nad teadsid, et külalised on tulemas ja kook oli ahjus, nii et ei tulnud sellest magamisest midagi välja.
Kook tuli hea, mehed vahtisid filmi, meie Külliga lobisesime, lapsed mängisid… Lõpuks läksid meie lapsed ikka üsna virilaks, nii et pärast külaliste lahkumist sai nad kell pool viis “lõunaunne” pandud. Poole seitsmeni magasid, mina koos nendega 😛
Seoses hilise lõunaunega oli plaan lasta neil õhtul kauem üleval olla… Küll mitte nii kaua, kui nad nüüd olnud on 😀 Abikaasa läks seitsme paiku magama ja lapsed on sellest ajast saati ideaalselt omaette mänginud. Vahepeal sõime kõik koos, ülejäänud aja olen rahulikult arvutis omi asju teinud, nemad mängivad ühes ja teises toas, tülisid pole praktiliselt olnud.
Nii et kell saab kohe üksteist ja lapsed on IKKA üleval. Lihtsalt lust ja rõõm on kõrvalt kuulata nende omavahelisi vestluskatkeid, ma ei oska neid siia küll praegu kirja panna, sest iga uue laheda jutu peale tulemisega vana ununeb… Aga tõesti, võrratu. Oleks kogu aeg nii!
Mina olen veetnud õhtu Skype’is lobisedes ja tahvelarvutite arvustusi lugedes, nüüd lõpetan ühe poolelioleva Londoni-blogi ära (paar kuud veel lugeda), siis on vast pallide elud täis tiksunud ja saab need jälle maha mängida… 😛 Oi, kuidas mulle meeldivad need rahulikud õhtud, kui on aeg iseendale. Ja täiesti uskumatu, kui lapsed samal ajal üleval on ja mulle seda võimaldavad. Praegu toidab näiteks Poiss Plikat koogiga 😀
Sellistel hetkedel on elu nii imeline.
EDIT: Üheteist paiku ütlesin lastele, et oleks aeg hakata magama sättima. Nemad vastu, et ei taha. Mina ütlesin, et hea küll – nii kaua, kuni te ilusasti vaikselt omaette mängite, võite üleval olla, aga kohe, kui tuleb mingi jama, siis on tuttu minek. Natuke mängisid, siis ütles Plika äkki, et tema on hirmus väsinud ja tahaks nüüd magama minna. Poiss vastas kohe harjumusest, et ei taha, aga kuna talle kangesti meeldib raamatu lugemine, siis soostus üsna kiirelt. Jooksuga ja rõõmuga tulid pessu ja potile, magamisriided said kiirelt selga, jutt mõnusalt loetud… Ja kui tavaliselt hakkab Poiss siis vigisema, et tema tahab veel raamatut vaadata ja ei taha voodisse jääda, siis täna olid mõlemad nii väsinud, et Poiss pani kohe pea padjale ja hakkas ise tekki peale tõmbama. Laulmise ajal haigutasid mõlemad korduvalt… Ja kui toast lahkusin, jäi täiesti vaikseks. Muidu on tavaline see, et nad tükk aega räägivad ja itsitavad, halvemal juhul kolistavad ja teevad toa ust lahti, vahel seda kõike suisa mitu tundi järjest. Oleks igal õhtul nii, ma laseks neil kogu aeg nii kaua üleval olla! Aga enamasti nad õhtuti nii hästi omaette ei mängi… No vaatame… Ma igatahes katsetan homme õhtul ka seda taktikat, et “olge nii kaua üleval kui tahate, aga tingimusel, et mängite vaikselt ja omaette”. Kuniks me kõik kodused oleme, võin ma seda endale vabalt lubada 😛 Oh, ma tahaks näha, kaua nad homme magavad!