Oh neid tujusid
Suur osa ajast olen ma õnneks lootusetu optimist – kõigest ja kõigist parima uskumine on mulle loomuomane, nii elada on minu meelest kerge ja hea.
Aga keegi pole ju alati rõõmus… Meeleolu ikka kõigub, sada asja mõjutavad.
Seda ma ei usu, et kõik tunded tuleb alla suruda ja korrata, et läheb üle. No kui on vaja ikka välja elada, siis on. Vahel on vaja nutta, vahel karjuda, vahel lihtsalt kellelegi vinguda ja kurta. Saab tossu välja lasta, jagatud mure on pool muret ja nii edasi.
Samas olen ma leidnud, et sellistel madalperioodidel on kõige kasulikum lihtsalt… OLLA. Katsuda olla võimalikult neutraalne ja oodata, kuni üle läheb 😀 Sundida ei saa, aga noh, ükskord ju ikka läheb.
Mul on siin mõnda aega selline madalperiood olnud. Meil on suured muutused soolas, kõik on hästi lahtine, sestap pole tahtnud veel midagi blogisse kirjutada ja enne kuu lõppu te sel teemal siit ilmselt ka lugeda ei saa – selleks ajaks peaksid asjad selguma 🙂 Aga jah, praegu on lood keerulised ja kuidas kõik laheneb, seda täpselt ei tea. Aga mina olen tegutseja ja tahaks ju kohe kõike paremaks teha. Kui ei oska, siis on halb.
Nende inimeste elu, kes pole optimistid, on vist ikka päris kurb. Kui minul pole hea tuju, siis kõik info, mis minuni jõuab, tundub ka negatiivse varjundiga. Teate, kõike saab ju mitmeti tõlgendada – nii positiivselt kui negatiivselt. Uudiseid ükskõik millest, teiste jutte, no kõike. Selle madalperioodi ajal tundub kõik nii lootusetu, kõige endaga seonduva suhtes on totaalne ebakindlus. Need inimesed, kes kogu aeg nii tunnevad – oh õudu, kui masendav võib nende elu olla.
Ma ise lihtsalt tuletan endale noil puhkudel meelde, et see läheb üle ja siis on kõik jälle hästi, kõik on jälle värviline, enesekindlus tuleb tagasi. Ma tean, et alati tuleb. See mõte ei tee sel hetkel tuju üldse paremaks, aga aitab mul oodata. Nii ma siis katsun lihtsalt mõtteid mujale juhtida, kuniks kõik on jälle hea. Vegeteerin, kui vaja, söön jama, kui ei viitsi midagi asjalikku teha, lasen lastel tavalisest rohkem multikaid vaadata, et nad oleks rahul, ilma, et peaks nendega kogu aeg tegelema – sellised asjad on vahel kõik vajalikud, sest kui ma veel nende pärast ka stressama hakkaksin, siis läheks hulluks. Ühesõnaga katsun perega suhtlemisel rahulikuks jääda, see on ainus, millele tähelepanu pööran. Kõik muu, mida annab mitte teha või edasi lükata, saab ka lükatud.
No ja praegu mingil põhjusel tuligi hea tuju tagasi. Ei tea, miks, üsna lambist. Aga hüplesin mööda tuba ringi ja naersin. Ma pole juba ammu nii rõõmus olnud… Kohe hea oli olla.
Ega muidugi ei tea, kas see tuju jääb pidama, aga no loomupärane optimist ma ju ikkagi olen 🙂 Ja kõik asjad ju alati lahenevad.
Ei pea olema hambad ristis iga hinna eest positiivne, ei pea kõiki oma negatiivseid tundeid maha suruma, aga ma usun, et kõigile inimestele tuleks suuresti kasuks, kui nad ikkagi KATSUKSID teadlikult mõelda pigem positiivselt, tõlgendada asju pigem positiivselt. Mida suurem on harjumus klaasi pooltäis näha, seda suurem on ka rõõm elust 🙂 Madalseise on alati, siis on oluline mitte masendusest mingit jama kokku keerata, vaid lihtsalt vaikselt võtta ja oodata, kuni üle läheb 🙂
Kas mu jutt nüüd üldse MINGITKI loogikat omas teie jaoks?
Igatahes, kui hea tuju jääb püsima, on lootust, et ka blogi kirjutamine jälle tihedamaks muutub. Sest pahas tujus ma lihtsalt ei oska enam kirjutada.