Sattusin lugema Eesti Ekspressi artiklit tuksi läinud silmaoperatsioonist ja võttis kõhedaks küll. No muidugi ma teadsin ennegi, et alati on riske jne, aga kuni polnud ühtki konkreetset kogemust kuulnud, seni oli lihtsam endale kinnitada – minuga ei juhtu midagi.
Teate, kui see lühinägelikkus mul nii suur poleks, kombineeriksin prille ja läätsi suurima heameelega. Tänapäeval on nii vingeid raame, paljud prillid on mu meelest suisa seksikad. Aga mitte minu -10 silinderklaasid, isegi mitte maksimaalse õhendusega 🙂 Kaalusin veel aasta-paar tagasi uute prillide tegemist, sest praegused on pea 11 aastat vanad… Paraku pole prilliklaasi maksimaalne õhendus nende aastatega eriti muutunud, ikka oleks tegu paraja pudelipõhjaga. Sellistesse nö ühes tükis plastist vms materjalist raamidesse, nagu moes on ja mulle meeldivad, ei saa nii pakse klaase mu meelest üldse panna… Valikus on vaid ninapatjadega metallraamid nagu mu praegusedki, mis näevad hoolimata oma vanusest täiesti viisakad välja. Aga need ninapadjad panevad mul koheselt nina valutama ja jätavad sinna pikaks ajaks punased laigud, nii et prillide kandmine on äärmiselt ebamugav. Ja paraku pole mu meelest mingit garantiid, et ükski uus ninapadjaga raam mugavamalt istuda saaks, klaas on ju ikka sama paks…
Nii et prillid ei tundu minu puhul olevat lahendus. Operatsioon – minu suure lühinägelikkuse tõttu mitte laser, vaid lisaläätse paigaldus – tekitab kõheda tunde, samuti pole seda €2500 kuskilt võtta. Seega jäävadki järele läätsed.
Ja oh issand, kuidas ma ei viitsiks hakata neid jälle igal õhtul silmast välja võtma… NII mugav on kord kuus läätsi vahetada 🙂 See hommikune tõusmine ja nägemine… Ja mul EI OLE mingeid vaevusi! Jah, silm on hommikul tiba kuiv, katsun hommikul-õhtul silmatilku (mm, jah, see tähendab, füsioloogilist lahust, irw) kasutada, aga alati pole meeles ja kuivuse tunne läheb silmi pilgutades iseenesestki üle.
Kui ma viimati uute prillide tegemist kaalusin, siis käisin silmakontrollis, rääkisin oma “kahjulikust” läätsede kasutamise harjumusest jne. Arst vaatas ja uuris, midagi hullu ei leidnud. Ütles, et kui mul endal vaevusi pole, siis võin esialgu samamoodi jätkata küll.
No aga tegelikult ju ongi nii, et praegu on mu elu superluks ja mugav, põhimõtteliselt pole mingit vahet, kas kord kuus uued läätsed silma panna või see hirmkallis operatsioon teha.
Äkki piisakski sellest, kui ma lihtsalt korra aastas silmi kontrollimas käiks – saamaks kinnitust, et olukord pole halvemuse poole muutunud. Just veresoonte ja ma ei tea mille muu mõttes, mida nad seal kontrollis vaadata saavad. Sest nagu öeldud – endal mul vaevusi pole.
Vähemalt nii kaugele olen jõudnud, et kuuajased läätsed on tõesti vaid kuu aega silmas, alguses venitasin poolteist kuud välja 😛 Hinnad pole enam nii kallid ja… Järgin siis reegleid 🙂 Korralikult käsi pesen alati kah, teismelisena unustasin selle tihti ära.
Ma olen ikka ääretult tänulik, et elu praegusel ajal nii mugav on, prillidega oleks mul poole raskem. Läätsed on võrratud! Aga jah… Tahaks, et ma ikka vanurina ka näeks 🙂
Aga mis teema selle vanemas eas tekkiva kaugnägelikkusega on? Kas siis ei peaks olema nii, et miinus muudkui väheneb? Samas emal on mul prillid, millega korraga nii kaugele kui lähedale vaadata saab, nii et ta näeb siis põhimõtteliselt mõlemat pidi s*tasti… Kas SEE võiks veel ka tulevikus ees oodata? Siis kasutan miinusega läätsi ja ostan plussprillid 🙂
Tuli mõte, et võiks hakata mingeid harjutusi tegema. Silmatrenn, lühinägelikkuse vähendamiseks 🙂 See pidavat aitama, aga jah, ilmselt -10 pealt päris nulli ei saa 😀 Mul oli vähemalt kunagi kodus Väike silmaraamat – ehk leian suvel üles. Netist leiaks kindlasti ka igasugu õpetusi, aga googeldasin just ja olen liiga väsinud, et ennast ingliskeelsest tekstist läbi närida. Mõni teine päev ehk, värskema peaga…
Tahaks loota, et silmanägemise pärivad lapsed Abikaasalt. Tema on vähemalt praeguseni kotkasilm 🙂
mina olen ka tänapäeva mugavuste eest tänulik.olen mõelnud, et kui tohutult mul (ja sinul ka!) on vedanud,et sündisin tänapäeva. ajal, kui prille ja ammugi läätsesid polnud leiutatud,oleksin ilmselt pidanud lihtsalt tänavatel kerjama. sellise miinuse juures ilma abivahenditeta ei saa ju midagi teha. nüüd on aga elu nagu lill ja suur lühinägelikkus ei tule meeldegi.
Ma sain viiendas klassis prillid. Nutsin iga jumala päev wc’s, teiste silme alt eemal. Ma olin nii kurb. Ma ei saanud aru, miks just minul? Sest suguvõsas polnud kellegil, ka vanavanematel prille. Mul olid kuldsete raamidega ovaalse kujuga prillid, ma jälestasin neid. Aga kandsin edukalt paar aastat kuni katki läksid. Siis sain ilusad mustad raamid, üleval äär, all klaas. Olin nii uhke, olin prillid omaks võtnud. Põhikooli lõpus proovisin esimest korda läätsesid. Ma olin seitsmendas taevas! Nii nii hea oli käia ilma prillieta, lisaks ei seganud nüüd mu silmad enam ka trennitamist (ratsutamine) Ei pidanud klaase tolmust puhastama ega kartma nende purunemist. Kasutasin vaid kuuajaseid läätsesid, mis igal hommikul silma läksid ja õhtul ära võtsin. Mul vedas, sest läätsede eemaldamine/paigaldamine oli minu jaoks käkitegu. Tegin seda ka ilma peeglita.
Mul polnud silmade kuivusega tavaliselt eriti probleeme kuigi keskkooli viimasel aastal hakkasid peavalud tekkima. Õnneks sedagi vaid siis kui kuskil üritustel pikemalt viibisin. Ausalt öeldes oli see põhjus, miks ma üritustel alati väsinud ja pahas tujus olin.
Ja seda avastasin alles hiljem…
Kahel korral katsetasin ära ka nende ööseks silma jätmise. Ega ma eriti magada ei saanud, sest kontrollisin nende olemasolu 😀 Esimesel korral äraksin hommikul must valgetes toonides. Sõna otseses mõttes, ma ei näinud mitte ühtegi värvi. Oligi must ja valge! Olin päris šhokis, üritasin maha rahuneda, et küll see möödub. Oma paar tundi käisin nii ringi. Tilgutasin silmi ja sõitsin kiiresti koju, et läätsed ära võtta. Mul jäid karbid ja vedelik ju maha ja ära visata ei raatsinud. Teisel korral juhtus sama asi, proovisin uuesti aga tilgutasin enne und korralikult vedelikku silma. Ei juhtunud midagi, silmad olid lihtsalt üsna väsinud. Ja kuivad.
Läätsed olid jube kallid osta. Ostsin peamiselt Pärnu Kaubamajaka silmapoest.
Ja siis hakkasin opile mõtlema.
Op tuli mu mõtteisse üsna lihtsalt: nägin reklaami ja ühtäkki avastasin inimesi, kes selle teekonna ise läbi elanud. Kuulasin, uurisin ja nutsin, kui vaatasin youtubeist kirurgilise meetodi videot. Seda poleks pidanud tegema. Ma vaagisin seda otsust üle poole aasta ja alles peale operatsiooni mõistsin, et ma julgen seda teha. Aga siis oligi juba tehtud!
Ma arvan, et kui ise järgi ei proovi, ei saagi teada, mis tunne on.
Mina võtsin järelmaksule, tänu emale, kes võttis selle enda nimele (minule poleks ju antud) Maksin iga kuu pea poole oma tollasest sissetulekust. Aga ma olin nii õnnelik!
Alles kuu aega tagasi sai raha makstud. Silmad on nüüd jah, minu 😀
Ma ei taha ära sõnada aga esimene asi mida märkasin oli see, et silmad ei ole kuivad. Ei ole seda siiani olnud (aasta on möödunud) Ja ometigi oli viimasel aastal läätsedega see probleem päris tõsine. Ja teine suurim märkus on see, et ma armastan pikkasid õhtuid sõpradega mõnel üritusel, reisil vms. sest ma ei väsi enam esimesena! Mul ei ole peavalusid ega kuivanud silmi, mis kraabivad…Ja ma ei pea muretsema kas võtsin ikka vajalikud karbid, vedelikud kaasa.
Ma ei kahetse operatsiooni, ma olen selle võimaluse eest südamest tänulik!
Ma ei kujutaks oma elu ilma nägemiseta ette…
Ma sain 7 aastaselt prillid. Kurb lapsepolv ja pubekaiga oli 😐 17 aastaselt sain laatsed ja siiamaani kasutan neid 50/50 prillidega. Mul on -6.75 ja koige ohemad klaasid on taidsa ohukesed, kui trenni paev ei ole valin alati prillid. Laatsed on mul uhe paevased, hommikul silma, ohtul prugikasti 🙂 Magada ma laatsedega ei saaks elusees 🙂 Opi peale olen moelnud aga veel kardan nats.
Mina olen ikka kuradima õnnelik,et opi sügisel ära tegin.Taastumine ja 100% nägemine saabus küll alles 1,5-kuud peale seda, aga peale seda on elu imeline.Ma üldse ei mäletanud, milline on tunne näha kõike väga väga selgelt! Nägemine 120% hetkel on küll jumala kingitus kui nii võib öelda 🙂
Prilliklaaside maailm on vahepeal tegelikult kõvasti edasi arenenud ja isegi suure miinuse juures saab ennast inimesena tunda. Soovitan mõnest optikaärist läbi astuda ja uurida.
Ma ju kirjutasin, et uurisin… Aasta-paar tagasi 🙂 -10 ja silinder (mh, tegelikult on vist isegi üle -10, läätsed on nõrgemad) EI ole piisavalt õhuke, et seda igapäevaselt kanda tahaks. Ma ka jubedalt lootsin, et kümme aastat hiljem on klaasid hullult palju õhemaks muutunud, aga ei miskit.
ma tegin sügisel opi (sept lõpus) ja olen superhüperrahul