April 2013

Numbrid ei valeta?

Huvitav, millest see tuleb, et vahel käib kommentaariumis elav arutelu, vahel on täielik vaikus? Muidugi sellest, kui tihti ja mis teemadel kirjutan 😀 Aga jah, mingit seaduspära ei paista väga olevat.

Viimasel ajal pole ma eriti kirjutanud ja isegi kui kirjutan, siis erilist tagasisidet ei saa. Aga käisin just üle hiigelpika aja statistikat vaatamas ja see väidab, et lugemas käiakse küll.

Kuidas need statistikamootorid üldse külastusi loevad, ei tea. WordPressi enda Jetpack näiteks väidab, et tänaseid külastusi on siiani 558. SiteMeter, mida olen suht algusaegadest peale kasutanud, aga 498. Kust see vahe tuleb? SiteMeteri puhul on seaded nii sätitud, et minu enda brauseri külastusi arvesse ei võeta. Jetpacki puhul ma ei tea, aga loogiline ju oleks, et ei arvesta mu enda käimisi, peaks nii tark olema küll.

Ja SiteMeteri väitel on külastuste keskmine päevas 906. See number oli mitte väga ammu 300 🙂 Siis millalgi 600 🙂 Nüüd siis nii. Ehk et inimesi nagu käiks järjest rohkem, samas keegi kaasa ei räägi.

Mu blogroll on kindlasti üks asi, mis siia meelitab. Kui ma pole ka ise miskit kirjutanud, siis teised ikka on, siit minnakse edasi. Ja minul klikid muudkui tulevad. Klikid, mis mõnel puhul on mõnele lehele nii olulised… Minule ei anna need midagi 🙂

Miskipärast jube paljud arvavad, et ma peaks ennast blogi kaudu turundama. Ei ole mina siiani välja mõelnud, kuidas ma seda tegema peaks. Ma ei kirjuta ju blogi reeglite järgi “kuidas kirjutada blogi, mis oleks kõigile jube huvitav lugeda” – pigem vastupidi. Südamerahuga kirjutan aeg-ajalt sellest, mida ma hommikuks söönud ja mida oma koduperenaise päeva jooksul teinud olen 😀 Kirjutan nii kaootiliselt, tõesti vaid sellest, mis hetkel oluline. Kui olulised asjad mingil põhjusel veel blogis avalikustamiseks valmis pole, siis hoopis vaikin.

Üks või kaks korda olen vist üritanud oma blogi enda “turundamiseks” ära kasutada. Üritasin ennast kuskile tööle pakkuda. Ei vaevutud isegi vastama 😛 S*tt turundamine järelikult? Mitte et ma põeks, ju siis ei pidanud nii minema 🙂 CV-sse blogi lingi panemine tundub nagu ka kohatu. Nii et jah, ei oska ma seda blogi kuidagi ära kasutada turundamise mõttes – kui keegi mulle endale mõne pakkumise teeks, oleks muidugi tore. Selleks, et ennast blogi kaudu otseselt müüa, peaks vist ikka kirjutama oma nime alt ja olulisematel/intrigeerivamatel teemadel.

Ahjaa, midagi on mu klikkidest siiski kasu olnud. Vastutasuks selle eest, et panin blogi lõppu lingi, sain ühe Minu-sarja raamatu 😛 Selle lingi puhul luges just aktiivne liiklus mu lehel ja mind see kuidagi ei häirinud. Teie pole ilmselt tähelegi pannud, et see olemas on 🙂

Siiski. Kui paljud neist väidetavast 900-st külastusest on korduvad? Lihtsalt need, kes käivad vaatamas, kas on juba midagi uut? Kui palju on neid erinevaid inimesi, kes siin käivad? Sest number ju järjest kasvab – järelikult millegi arvelt. Ehk tõesti vaid nende arvelt, kes mu enda blogi ei loegi, kasutavad vaid blogrolli 😀 Sest väga paljud ütlevad, et saavad minu juurest arvestatava osa oma klikkidest.

No mis seal ikka. Kommentaarid on muidugi alati meeldivad, aga kirjutan ju ikka edasi, ka siis, kui neid eriti ei tule. Kirjutan, et mäletada. Kirjutan lootuses, et keegi leiab siit midagi kasulikku. Lootuses, et kedagi paneb minu kirjutatu edasi mõtlema… Või ellu positiivsemalt suhtuma.

Kõigile meeldida ei saa ja see pole eesmärk. Küll aga tahaksin olla hea eeskuju ja anda motivatsiooni… Kõigile, kellele ma võiksin meeldida 🙂 Hea on ju ennast kasulikuna tunda.

Peaks ehk jälle mingisuguse lugejaküsitluse korraldama, aga kogemus näitas, et juba teine sai vähem tagasisidet kui esimene. No ja mida mul enam küsida on? 🙂

Mis on pildil valesti?

Issand, kuidas mind ajab närvi, kui igaühele, kes julgeb välja tuua mõne valupunkti ühiskonnas, plärtsutakse vastu: mis sa virised, kõik kohad on virisejaid täis, tee siis ise midagi ära.

Muidugi on saamatuid, õelaid, virisejaid, neid, kes ei tahagi midagi teha ja eeldavad, et riik peaks neile kõik kandikul kätte ulatama. Sama palju on ka neid, kes püüavad kõigest väest, saavad kuidagi hakkama – mõned kehvemini, mõned paremini. Paljudel neist tublidest inimestest on aga ikkagi tänu miinimumpalgale väga keeruline elu, kus enamik energiast läheb sellele, et lihtsalt ellu jääda.

Muidugi on neid, kes tulevad suurima enesekindlusega väitma, et just nemad teavad, kuidas oleks kõige õigem riigi rahasid ümber jagada. Muidugi on nad enamasti võhikud.

Aga mida see siis tähendab? Et kui lihtinimene ise ei oska ühtki lahendust RIIGI JUHTIMISE paremaks muutmiseks teha, siis peaks ta lihtsalt suu kinni hoidma, mitte julgema rääkida sellest, et valupunktid on olemas?

Mina ei kurda ja ei oota suurt midagi – st jah, arvestan sellega, mida meie ühiskond praeguses seisus pakkuda suudab, aga ei eelda, et lähema aja jooksul enamat saama hakkab. Mul on üle keskmise vedanud, ma olen üle keskmise hakkaja – on ka rahaliselt kitsas seis, aga idiootsus oleks viriseda, paljudel on veel mitu korda s*tem. Mina kuulun ilmselt selle vähemuse hulka, kel on lootust ka praeguses Eestis pikemas perspektiivis väga hästi hakkama saada. Ma pole tõesti kindel, kuidas meie riigis asju muuta, et need läheks paremaks, aga see ei tähenda, et ma EI NÄE, et on asju, mis on valesti. See ei tähenda, et ma ei arvaks, et on võimalik paremini teha. Selleks ongi meil kõrgepalgaline riigikogu, valitsus, sealt edasi kõiksugu ametnikud (kelle palgalõhed on küll ka kohati idiootselt ebaõiglased).

Minu ainus funktsioon kodanikuna peaks siis olema valimas käimine (millega kaasneb tõsine probleem, et pole enam ühtki erakonda, keda päriselt TAHAKS valida – tuleb siis valida kõige vähem halb variant) ning no hea küll, ehk näiteks püüd leida kodanikualgatusi, mille läbi ma saaksin ise midagi oma kogukonna jaoks ära teha? Seda kõike ma hea meelega teen. Aga kui ma ei tea, kuidas riigi tasandil asja paremaks muuta, just nende lihtsate inimeste elu, kes jäävadki saama miinimumi, sest keegi ju peab seda saama, aga kes ometi tahaks ka normaalselt ära elada, mitte vaesuses… Siis ma ei tohigi öelda, et minu meelest on mõned asjad jamad?

No minge kah.

Kogu eelnev on reaktsioon sellele, mida viimasel ajal meediast loen – praegu ajendasid mind kirjutama selle artikli kommentaarid, aga need olid tõesti vaid üks väike osa suuremast tervikust. Ma armastan Eestit, ma tean, et see on mulle parim koht elamiseks, ma tean, et meie perel läheb praegugi hästi ja küllap hakkab minema järjest paremini. Aga see ei tähendaks, et ma tahan elada silmaklappidega ning ignoreerida neid, kel nii hästi ei lähe. See ei tähenda, et ma ei mõtle, kuidas oleks võimalik enda ja teiste elu paremaks muuta. Isegi kui ma ei tea, kuidas, siis ma ikkagi mõtlen. Idealist, nagu ma olen. Ma tahaks, et kõik oleks õnnelikud. Riigi tugevus sõltub selle nõrgimast lülist, mäletate?

Viimane pusle

…oli äärmiselt kirves. Muu oli okei, aga see hirmus mägi, mis moodustas kolmandiku… 😀

IMG_5437

Poolik pusle seisis päevi laua peal, enne kui mäe ühel ööl suures vihas lõpuks kokku panin. Lapsed jõudsid nende päevade jooksul lahtiseid tükke korduvalt sassi ja maha ajada… Kui pusle valmis sain, oli üks tükk puudu. Otsisin igalt poolt, ei leidnud. Lõpuks andsin alla, tegin foto ära ja pühkisin pusle karpi tagasi. Päev hiljem kukkus puuduv pusletükk välja… Poisi põlletaskust 🙂 Pane veel söögilaual puslet kokku 😀

IMG_5445

Munadepühad

Mis puutub lastega meisterdamisse, joonistamisse ja muusse nikerdamisse, olen ma ikka täiesti lootusetu ema. Plika on juba piisavalt asjalik, et endaga ise hakkama saada, aga Poisil peab pidevalt silma peal hoidma, et ta pintslit ja värve kätte saades mingit jama kokku ei keeraks. Mul pole selleks lihtsalt kannatust 😀 Aga noh, värvitud need munad said… Igaüks värvis mõne 🙂

IMG_5442

Scroll to Top