November 2013

Kaks viimast päeva on olnud hullumeelsed, kaks viimast ööd kuuetunnise unega (kui sedagi). Kui olin täna lapsed ja tordi lasteaeda transportinud, tulin koju tagasi ja ronisin voodisse. Magama jäämine võttis päris kaua aega, ärkasin pool üks 🙂

Siis oli vaja kiirelt kõik need asjad korda ajada, mis autot vajasid, sest ema ootas seda juba tagasi. Tõin Pilterist oma kraami ära, ostsin Maximast kastid ning Jyskist sain soovitud kummuti kah lõpuks kätte. Koju tagasi jõudes oli kell juba kaks läbi. Sõin kiire hommikusöögi, tõmbasin ema sügavpuhastaja tolmuimejaga madratsid ja lastetoa tugitoolid üle ning kihutasin autot ja tolmuimejat tagastama.

Rattaga koju jõudnud, jäi täpselt tund aega koristamiseks, enne kui oli aeg lastele järele minna. Segadus, mis siin valitses, oli täiesti uskumatu. Magamistoa jõudsin ära koristada, köögist ehk kaks kolmandikku, elutuba ei jõudnud mitte nuusutadagi.

Tõin lapsed ära, tähistasime ema ja tema mehega väikestviisi Plika sünnipäeva (st kingitused ja kook), siis läks ema trenni ja tema mees hakkas mu kummutit kokku panema. Paar tundi läks ja poolgi pole koos. Ülejäänu jäi siis mulle.

Ma siis ÜRITASIN. Mäletan eelmise kummuti kokku panemise ajast, et täitsa lõbus oli. Noh, see oli ilmselt lihtne kummut. Ma pole küll süvenenud, mis siin veel teha tuleb, aga noid puujublakaid (tappe vist?) küll tookord liimida ei tulnud… No selle tegi ema mees suuremas osas ära, mina jätkasin siinide kinnitamist, mis tal pooleli jäi. No ja täitsa lõpp, kuidas ma ei suuda neid pisikesi kruvisid otse jõuga sisse keerata. Lähevad muudkui viltu või ei lähe üldse. Kaks siini sain läbi häda paika, terve hunnik on veel. Kes käskis 12 sahtliga kummuti osta, ah 😀 Ema on mehega homme-ülehomme Jurmala spas, laupäevaks peab kummut juba koos olema, nii et pean ikka ise kuidagi hakkama saama. Või nojah, alati on olemas Abikaasa tuttav, kes teeb kõiki meestetöid 😀 Aga tal on remondi lõpetamisega niigi palju tegemist, et ei taha tema väärtuslikku aega sellele raisata.

Remondist rääkides – seinad on värvitud ja ka mööbel sai täna õhtul esimese värvikihi peale. Õhtuses mitte kõige paremas valguses tundus, et see kollane on sama hele kui eelmine, mingit vahet pole 😀 Aga tegelikult ikka on küll kollasem – eelmine oli sidrun, see on maamunakollane 😛 No ja mööbel vajas nagunii üle värvimist, nii et… Eks ole päevavalges näha. Aga seina pildistasin täna hommikul üles:

Üldiselt on tunne, et täna ei jõudnud mitte kui midagi teha – no natukene jõudsin, eks, aga oleks eeldanud, et jõuan mitu korda rohkem. Eriline feil oli see, et sünnipäeva tähistamine möödus nii meeletus segaduses ja polnud aega kooki küpsetada ega midagi. Ema lohutas küll, et remont ongi selline, aga no ikka oleks ju tahtnud, et oleks veidikene mõnusam olnud.

Köök on hoolimata koristamisest täpselt sama hull kui enne – nojah, pole ka ime, ma korjasin kuiva pesu ära ja pesin kohe uue otsa. Tavaliselt kuivatan pesu magamistoas, aga praegu on pesuresti koha peal Plika voodi 😛 Ja elutuba, sellest ma parem ei räägigi. Lisaks tavapärasele asjade üle kuhjatusele lisandusid kõik eilsed ostud, Plika kingitused, lastetoa tool, mis peab kuivama (oli mitu kuud väljas presendi all ja tuul puhus selle tormi ajal ära, nii et sai vihma) ja muidugi kokkupanemisjärgus kummut. Argh.

Kavatsen täna küll suhteliselt kohe magama minna, aga juba kõigi nende asjade ära panemine, mis homme hommikuks peavad laste käeulatusest väljas olema, võtab oma aja. Ei imestaks, kui homme lasteaiast tulles samamoodi magama lähen.

Vähemalt ei pea ma homme kuskile minema ega sünnipäeva pidama, seega saan terve päeva magada ja koristada. Peale tavapärase asjade ära panemise ja kergema puhastuse (mis võtab praegust seisu arvestades nagunii korraliku aja) pean kummuti kokku panema, kardina õmblema ja… Kindlasti veel sada asja, mis praegu unise peaga meelde ei tule.

Mis omakorda tuletas meelde, et ma olen kaks päeva järjest unustanud Tele2 lepingu digiallkirjastamise, sest mul on lihtsalt nii neetult kiire. Helistati mulle esmaspäeval ja pakuti €3.99 eest 800 minutit kõneaega + 50 sõnumit. Elisa parim pakett, mis nad mulle kevadel pakkuda suutsid, oli €2.99, kus kõneminut 2,5 senti, seega tolle kolme euri eest saan rääkida kaks tundi. Vaiksematel kuudel sellest piisab, aga viimane arve oli €6, suvel isegi €8 – siis muidugi kasutas ka Abikaasa mu telefoni oma asjaajamisteks. No lühidalt – olen varemgi kurtnud, et Elisa on liiga nutikakeskne ning ei paku ühtki sobivat paketti neile, kellele meeldib rääkida rohkem kui kaks tundi kuus 😛 Seega, tulgu Tele2. Ma olen mitu korda kaalunud nende juurde kolimist, aga polnud seni viitsinud, nüüd piisas ühest telefonikõnest ja ühest digiallkirjast, SIM saadetakse postiga koju ja uuest kuust olen uues võrgus. Kui muidugi Elisa nüüd äkitselt mingit paremat pakkumist varrukast välja ei tõmba…

Oeh. Magama. Kaks hullumeelset päeva veel, siis on sünnipäev ja pühapäeval saan oma remonditud kodus hinge tõmmata 🙂