2013 – Page 20 – Tikri blogi

Ootamatu joogatund

07/10/2013 / rõõm, trenn / Leave a Comment

Nägin täna pärnakate mahe- ja rohejuttude grupis kuulutust, et õhtul on kundalini joogat tutvustav tund. Tuli meelde, et Sensas oli Merit Raju artikkel erinevate joogastiilide kohta. Lugesin läbi ja tõdesin, et kundalini jooga tundub igati sobivat:

Puhastava ja tervendava toimega kundalini jooga suurendab heaolu, tugevdab elujõudu ning virgutab loomingulisust. Ta aitab lahti hoida energiakanalid, stimuleerida tšakrasid, tasakaalustada näärmete tegevust, puhastada alateadvust ning tugevdada närvisüsteemi, arendab emotsionaalset vastupidavust, intuitsiooni ning viib keha, meele ja hinge harmoonilise ühtesulamiseni meid ümbritseva universaalseenergiaga. Kundalini jooga peamine eesmärk on aga teadlikkuse suurendamine iseendast ning ümbritsevast. /—/ Kundalini jooga tunni füüsiline koormus oleneb paljuski juhendajast, kuid tüüpiliselt on kundalini jooga intensiivsemate joogastiilide hulgas.

2011. aasta alguses proovisin bodybalance‘i trenni, mis tundus alguses täitsa okei, aga mingist hetkest hakkas vastu ja sinnapaika see jäi. 2012. aasta suvel leidsin juhtumisi Merit Raju blogi, mis pani mind esimest korda teadlikumalt joogast mõtlema. Toona jäi see vaid mõtteks, siis tuli Norra ja teema ununes. Nüüd tuli see jälle meelde, lugesin oma toonase postituse uuesti läbi ning kõik mõtted on endiselt aktuaalsed. Sobivad kohe väga hästi kokku mu paari päeva taguse kurtmisega 🙂 Nii et tundus igati kohane joogale võimalus anda.

Ja mulle täitsa meeldis. See pole nii konkreetne trenn kui bodybalance, oli tsip rahulikum. Samas sai keha mõnusasti soojaks ja kolmnurga asend (ehk allavaatav koer, ütles ema) oli ikka täiesti kurnav 😛 Ühesõnaga täpselt paraja tempoga mu jaoks, ma väga rahmeldada ei viitsi, aga tahaks samas ikka tunnet, et olen trenni teinud. Praegu on keha mõnusalt rammestunud.

Niisiis tundub, et leidsin sobiva trenni 🙂 Eks me näe, kuidas järgmised tunnid meeldivad, aga üldiselt on mul kavatsus kümne korra eest kohe ära maksta – siis on veidi soodsam, üks tund nö tasuta. Ja ei tule kõne alla, et ei viitsi ja jätan minemata 😀 No ma loodan, et ehk seda ei juhtugi. Täna läksin küll suure rõõmuga, kuidagi nii õige tundus see just praegusel hetkel.

Kratt rääkis ennist, et käis mingi aeg kolm aastat järjest joogas, sest juhendaja oli super, aga pärast seda pole kuskile pidama jäänud, sest järgmistega ei olnud enam nii hea. Mul võrdlusmoment puudub, aga Liis Luik oli küll väga armas inimene. Või kui ma nüüd pean bodybalance‘iga võrdlema, siis seal olid täiesti okeid treenerid, aga see oli ikkagi… Trenn spordiklubis 😀 Praegune on kuidagi mõnusam. Spirituaalsem. Seda viimast on mul ka väga vaja. Kaks ühes 🙂

Spordi teemal jätkates – mõtlen, et tuleks ikka jooksujalatsid ja ujumisprillid ära osta. Ja siis võiks veel otsida harjutusi kõhule ja tagumikule, sest need mul endiselt pinnuks silmas – kõht on liiga pehme ja tagumik olematu.

(Ja mõeldes talvele, tahaks väga lühikesi suuski – need, mida kaks aastat tagasi Rimis müüdi, olid kuidagi veidralt kaardus, äkki on head mäest alla laskmiseks vms. Aga ma tahaks selliseid, mis kunagi olid 😀 No et nagu normaalsed suusad, ainult lühemad. Nendega oleks nii mõnus talvel tänavatel ringi lasta. Kellelgi ei vedele kodus ülearuseid?)

Eks me näe, kui palju ma reaalselt tegudeni jõuan, aga peamine on see, et üle hiiglama pika aja on mul päriselt tuju ennast liigutada. Ehk läheb seekord veidi paremini kui poolteist aastat tagasi ja miskit ka jääb püsivalt külge.

Kummikud, vol 2

07/10/2013 / plika, poiss, rõõm / 2 Comments

Juhhei, ma olen äärmiselt rahul – Pärnu Magaziinis vaadati arvutist järele ja öeldi, et ainus paar siniseid 26-27 kummikuid on Valga poes. Järgmisel hommikul helistasin, olid tõepoolest olemas. Palusin Pipsi, et ta laseks oma emal need ära osta ja mulle posti panna. Nii et seda suurust enam ei ole 😀 Kui just kunagi juurde ei tule.

Pange tähele silti, esimese hooga lugesin ma sealt välja vodooporno 😀

Noid punaseid kontsa ja karvase voodriga kummikuid pole kahjuks üheski poes 41 suurust – ma oleks nii väga tahtnud… Aga ju siis polnud ette nähtud.

Kõik suured asjad saavad alguse väikestest

06/10/2013 / kodumajandus, rõõm / Leave a Comment

Pealkiri kõlas ehk liiga pateetiliselt, midagi elumuutvat sellest postitusest oodata pole. Teemaks on hoopis lihtlabane koristamine 🙂

Remondisegaduses koristamine on kõige demotiveerivam (mh, kas eesti keeles tohib üldse nii öelda või ainult inglise keeles?) asi üldse. Eks ma üritan ja punnitan, aga segadust on tavapärasest ikka tunduvalt enam.

Paar nädalat tagasi avasime küttehooaja – sellega seoses tõstsin terve suve lauana kasutuses olnud puupliidilt kõik asjad ära ning kuna need oli vaja ka kuskile ära mahutada, sai sellest aktsioonist sujuvalt köögi suurpuhastus. Suve ja remondiga oli tõesti palju asju igale poole ebavajalikesse kohtadesse kogunenud, nüüd sai lõpuks kõik korda. Ja ma tookord koristama hakates üldse ei kavatsenud nii põhjalikult teha, lihtsalt üks asi viis teiseni, hoog tuli sisse, nii see läks. Minu puhul täiesti tüüpiline.

Täna sai kõik alguse sellest, et öösel oli üle väga pika aja vihma sadanud. Meil aga seisid väljas majaseina najal kuus akent. Olin ammu mõelnud, et peaks need ette tagasi panema, ilmad ju juba külmemad ka, seni polnud viitsinud. Kuna vihma kätte jätta ei tahtnud, tõstsin aknad täna lõpuks sisse. Puhastasin ära, panin elutoa akendele ette, selle jaoks oli vaja diivan akna alt kaugemale lükata. Diivani alt tuli välja palju prahti, mille ära pühkisin. Siis mõtlesin, et pühiks ja peseks korralikult, enamasti diivanit nihutada ju ei viitsi. Kui sealt alt oli pestud, tundus kohane terve toa põrand puhtaks pesta 😀

Asja iroonia seisneb selles, et ma tõotasin enne remondi lõppu mitte põrandaid pesta. Ma pole üldse eriti usin põrandapesija – pühin pidevalt, aga pesen äkki kord või paar kuus. Võib-olla veidi tihemini, aga kindlalt harvem kui kord nädalas. Mulle tegelikult meeldiks tihemini pesta, aga kuni mul pole korralikku moppi, seni ei viitsi. Nojah, igatahes ma mõtlesin, et pole enne mõtet pesta, kui remont läbi, aga läks teisiti.

Sest otse loomulikult tundus pärast elutoa põranda pesemist kohane ka kogu ülejäänud elamise põrandad ära pesta, muidu oleks ju teistest tubadest väga kiirelt kõik räpa elutuppa kandnud ja värskelt pestud põranda jälle ära määrinud.

Vannitoa põrand oli õudselt tolmune, irvakil ahjuuksest tuli seda teiselt poolt mõnuga. Nüüd seisab ahju uks jälle korralikult kinni, nii et oli ka reaalselt mõtet veidi korralikum kraamimine ette võtta. Eks ma siis pühkisin ja pesin seal. Muuhulgas keerasin vahepeal lahti kraanikausi aluse toru, sest vesi ei tahtnud ära minna. Oh seda solki, mis sealt välja tuli… Karvade ja muu tavalisema saasta hulgas näiteks ka üks vatitikk. Ma ei suuda aru saada, KUIDAS see sinna sattus 😀

Koridori põrand sai ka puhtaks, siis võtsin ette magamistoa. Algul mõtlesin lihtsalt vaba pinna üle tõmmata, aga siis leidsin, et võiks ju ikka korralikult. Tõstsin kõik riidekotid eest ära, kõik asjad voodi alt ära, nihutasin laste voodeid, muudkui pühkisin ja pesin. Enda voodipesu vahetasin ka ära.

Siis käisime ema juures söömas ja pesemas. No ma sain eelmisel nädalavahetusel maitse suhu – toona käisin sellepärast seal lapsi vannitamas, et kodu oli pärast Tallinna reisi külm, jõudsime alles õhtul, soojaks kütmine ja siis vanni tegemine oleks liiga kaua aega võtnud. Selle asemel läksime ema juurde, kus oli puhas ja soe ja sai süüa 🙂 Jäime ööseks, viisin järgmisel hommikul lapsed aeda ja läksin siis ise koju.

No ja lapsi seal vannitada oli nii mõnus, et otsustasin sel nädalavahetusel jälle ema juurde minna. Peamiselt sellepärast, et tahtsin ISE korralikult pesta. Vann on meil praegu rõveräpane ja isegi kui poleks, siis meie vannitoas pesemine on kõike muud kui mugav. Külm ja kipakas, dušši seinale panna ei saa. Käsidušiga siis tavaliselt kiirelt asjatan, aga mõnuleda nii ju ei saa. Mulle meeldib ikka kõige rohkem nii, kui soe vesi selga lahiseb 🙂 Täna siis nautisin täiega ja küürisin ennast tavalisest põhjalikumalt. Nüüd on nii hea ja puhas tunne.

Koju jõudes panin lapsed magama ja pühkisin-pesin veel kiirelt köögi põranda ära, nüüd on põrandatega ühel pool ja ehk võib isegi üle pika aja paljajalu ringi käia, ilma et jalatallad minutiga süsimustaks värvuksid (no hea küll, mitte just süsimustaks, pigem tumehalliks). Täielik luksus üle kahe kuu!

Homme kavatsen vannituba küürida – põrand on puhas, aga kõik ülejäänu sellest kaugel. Ei tohiks eriti aega võtta, pigem lihtsalt viitsimise küsimus. Jällegi – on kõike muud kui motiveeriv, kui küürida kraanikauss säravvalgeks ainult selleks, et lapsed või remondimees selle paari tunniga taas rõveräpaseks muudaks. Aga nüüd on ilmad nii külmad, et lapsed enam mulla sees ei mängi ja Abikaasa sõber üksi ei suuda ka loodetavasti nii kiirelt mu puhtust ära nullida 😀

Igatahes on mul tänasest päevast äärmiselt suur rahulolu. Mul polnud mitte mingisugust koristamist plaanis, see kõik juhtus täiesti kogemata… Sest öösel oli vihma sadanud. Super, eks!

Ootamatud ostud on alati parimad

05/10/2013 / edevuse laat, rõõm / 4 Comments

Helistasin õhtupoolikul emale ja küsisin, kas ta viitsiks mingi hetk minu ja lastega poodidesse tulla, oleks vaja lastele susse ja kindaid vaadata. Ema vastu, et hea küll, pange ennast valmis, olen 20 minuti pärast kohal, pidingi minema Kaubamajakasse saapaid otsima.

Ja mis te arvate, ah, KES täna õhtul saapad ostis?? Ema see igatahes polnud 😛

Mul on ühed pika säärega kevad-sügis saapad, mis ma kunagi 70% allahindlusega Rootsist ostsin. Blogi tuulasin risti-põiki läbi ja seda ostu, tundub, ma tookord ei kajastanud. Suurima tõenäosusega oli tegu 2009. aasta jõuludega ehk need saapad on ligi neli aastat vanad ja kuna on väga mugavad, olen nendega oksendamiseni käinud. Ja nende välimus ei meeldi mulle väga… Liiga igav mu jaoks 🙂 Aga kuna olid odavad ja minu number, said toona ära ostetud. Siin postituses on näha, küll mitte kõige paremini, tagumised vasakpoolsed.

Nii et nood saapad mulle väga ei meeldi ja need on suurest kandmisest ka üsna kulunud ninadega, samas siiski üldjoontes terved (lukud olen mõlemal ära vahetanud) ja täiesti kantavad. Ja ma polnud jõudnud sel sügisel kordagi isegi mõelda, kas oleks vaja saapaid osta, ma olin alles kingalainel.

Nojaa, ja siis jäid mulle täna täitsa juhuslikult silma saapad, millesse ma konkreetselt armusin. Ei hoidnud mind tagasi isegi fakt, et tegu on kunstmaterjaliga. Need olid lihtsalt nii ilusad ja mugavad, minu number kenasti olemas. Tamaris on üks mu lemmikuid ja anti shock tald on äärmiselt vajalik asi. Täishind oli €79, aga Partner kaardiga sai 5% alla, lisaks oli mul samale kaardile ostudest üle €6 kogunenud, nii et lõppkokkuvõttes maksin saabaste eest €68.86. Kui oleks nahk, siis oleks okei hind, kunstnaha kohta mu meelest liiga kallis. Aga no mis sa hing teed, kui armastus sai nii suur!

Mulle meeldib nende saabaste juures absoluutselt kõik. Need veidi “kortsus” sääred, pannal, ristine ilurihm ja muidugi täiesti ideaalne konts – 4,5 cm. Mugav ja naiselik!

Koju jõudes jäin korraga mõtlema, et oot-oot, mul on vist ühed samalaadsed saapad, mis said ostetud kuus aastat tagasi Londonist. Kraamisin välja ja tõepoolest – üsna sarnased on:

7 cm konts pole ju ka tegelikult midagi meeletult hullu, samas pikemaid maid nendega ikkagi käia ei viitsiks, mina vähemalt mitte. Ja need on ka suurest kandmisest üsna kulunud. Uued on ilusamad ja mugavamad, vooder tundub tsip soojem ja tald on tunduvalt etem – anti shock ja alt mustriga, mis on meie libedal hooajal äärmiselt oluline (nii Rootsi kui Londoni saapad on üsna sileda tallaga). Nojah, maksid muidugi Londoni omadest kolm korda rohkem ka.

Ma olen üle mõistuse rõõmus, et need imeilusad saapad mulle lihtsalt ilma otsimata ja vaeva nägemata sülle kukkusid. Enamasti otsin jalatseid ikka siis, kui on konkreetne vajadus ja visioon ning 41 numbri puhul on selline otsing alati üsna vaevarikas. Vahel aga jookseb ka magavale kassile hiir suhu. Oi, kuidas ma neid saapaid kanda kavatsen!

Fenomenaalne

05/10/2013 / plika, poiss / Leave a Comment

Poisile tellitud Lenne 104 suuruses traksikad olid nii pikad, et selles pikkuses on meil juba umbes viis paari pükse/kombesid kodus ootamas. Nii et katsun Lenned nüüd maha müüa – kui keegi on huvitatud, andku märku. Musta värvi, sildid küljes, sääre sisepikkus 40 cm, hinnaks €22.

Proovisin täna Plikale selga üle kümne õueriide suuruses 104-116 (nii k/s kui talve omi – pükse, jakke, kombesid, sh kõiki noid ülalmainitud pükse) ja need KÕIK olid talle ka parajad. Nojah, mõni 104 oli piiri peal ja mõni 116 veel tiba lohvakas, aga kõik täiesti kantavad.

Igal juhul jah, IGA kord, kui ma midagi netist tellin, enne täpsemaid mõõte järele uurimata, saan tünga 🙂 Sellepärast mulle meeldibki kraami pikalt ette varuda või kui on vaja KOHE kandmiseks, peab enne ostmist tingimata proovima.

Ma väga loodan, et mul õnnestub need Lenned maha müüa. Igati korralikud püksid, aga jah, meil on seda suurust kodus kõriauguni.