Lõpetaks blogimise üldse ära?
Soolikas on täiesti umbes, juba kuid. Eks ma ju ikka kirjutan, aga endal on tunne, et pooled asjad, olulisemad ja huvitavamad asjad, jäävad kirja panemata. Mida ma pildistan üles neid riideid, keda see huvitab. Remonditeemat olen vähemalt viitsinud kirja panna, see on mälestuseks hea. Aga igapäevaelu – enamik sellest tundub nii mõttetult same old, same old, et ei vaevu enam kajastama. Või ehk on asi selles, et mind on maha jätnud see igapäevane positiivsus? Päris maha jätnud ei ole ja pisiasju naudin endiselt, aga…
Ja see ülejäänud väiksem osa, kui olen kuskil käinud, kellegagi kokku saanud… Siis olen reeglina liiga väsinud või hõivatud, et panna kirja esimese emotsiooniga, hiljem enam ei viitsi, lõpuks on juba tunne, et KÕIK on kirja panemata, mitu kuud on võlgu. Tunne, et peaks kõik need teised asjad ka enne kirja panema. Pilte on suvekuudest nii palju, aga ma ei viitsi neid läbi sortida, LIIGA palju on.
Meeldiks, kui kõik oluline saaks värske emotsiooniga jooksvalt kirja, aga ei jõua ja võlad järjest kasvavad ja nii kaob viimnegi kirjutamise tuju. Mingite teemadega nagu ostud ja remont saan iga natukese aja tagant järje peale, aga seltsielu ja fotod, nendega ei jõua kuskile. Samas pole ma noid seltsielu postitusi nagunii kunagi eriti hästi kirjutada osanud, läksin-olin-nägin-tegin… Kuiv värk.
Lastest ei kirjuta ka enam ammu midagi peale numbrite. Nojaa, lasteaia teema oli, aga sedagi ei viitsi enam nämmutada (njämmutada? Krt, eesti keelt kah ei oska enam).
Ühesõnaga kärss kärnas ja maa külmand. Äkki olen blogimisest välja kasvanud 🙂 Mul saab detsembris hostingu ettemaks otsa ja ma peaks jälle uue teenusepakkuja leidma, sest praegune on m*nn ja lisaks tõstsid nad räigelt hindu. Peab ikka Zone’i võtma, pole midagi teha. Blogi kolida ma ise ei oska, ei julge enam seda tuttavat ka tüüdata, kes seni aidanud on, sest ta on niigi mu peale liiga palju aega kulutanud. Kui ma vahepeal särtsu tagasi ei saa, siis kolin äkki blogi sama targalt Bloggerisse tagasi ja jätan ainult kutsetega lugemiseks.
Madalseis, noh. Pole ealeski nii pikka blogiikaldust olnud. Ehk toob tööle minek mingi muutuse ja värske tuule. Ellu kindlasti toobki, aga kuna ma töö teemat blogis nagunii eriti kajastama ei hakka, siis pigem seisneb muutus selles, et aega blogimiseks on vähem. Või kes teab – kes rohkem teeb, see rohkem jõuab…
Eks näis. Praegu pole ma igatahes ülearu optimistlikult meelestatud. Lihtsalt nii… MÕTTETU tundub see kõik. Blogi kirjutamine. See valmistas mulle vanasti tohutult rõõmu. Nüüdseks on alles jäänud pigem kohustus. Või harjumus. Või õigemini nende kahe segu. Harjumuspäraselt kajastan oste ja remonti, tunnen kohustust seltsielu ja fotode poole pealt.
Aga äkki mul on lihtsalt kehv tuju 🙂 Tavaliselt on mu moto kehva tujuga mitte blogi kirjutada ja oodata, kuni üle läheb. Vahel võib reegleid rikkuda kah.
