Neljas
April 2014
Mine veel kodust ära
Nii juhtub, kui Abikaasa vastutab laste riietuse eest (ehk siis pigem laseb neil endil riietuda ja tulemusest ei hooli). Tema sünnipäeval oli Plikal selline hurmav kostüüm 😛
Ootamatu üllatus
Käisin korra veepudelit täitmas ja WC-s, no max viis minutit olin töölaua tagant eemal. Tagasi tulles avanes järgmine vaatepilt:
(Hea küll, ma tegin selle pildi alles siis, kui olin ühe banaani juba ära söönud)
Abikaasa jõudis eile poodi kaks minutit enne sulgemist, nii et puuviljad jäid ostmata. Ma vist tujutsesin küll natuke, et pean ekstrapika päeva tööl olema ja nüüd pole muud sööki kaasa võtta, kui karbike makarone, puuviljad oleks olnud just paras vahepala. Aga ega meil ei jäänud mingit juttu, et ta peaks need mulle hiljem tooma, ma leppisin oma saatusega 😛
Tavaliselt ta helistab, kui mulle tööle tuleb, siis ma lähen alla ja võtan/annan vajalikud asjad, et ta ei peaks jooksma. Aga seekord oli tal teine kõne pooleli, kuni ta juba tööl oli uksest sisse saanud, nii et ta mõtles, et ei hakka helistama ega ootama, toob parem üles ära. Ja kuna ma olin just siis ise eemal, mu telefon aga sealsamas laua peal ning tal oli kiire, siis ta lihtsalt kiirustaski edasi.
Mul on täna terve päeva ekstra s*tt tuju olnud ja kogu elu tundus nii mõttetu. Väga õigel ajal tuli see üllatus… Päeva helgeim hetk, kahtlemata.
Tagasi reaalsuses
Võttes lühidalt kokku viimased Luxi päevad, siis…
Teisipäeval käisime aianduskeskuses, ehituspoes ja õhtul jalutamas.
Kolmapäeval oli Maris tööl, mina ei viitsinud isegi välja minna, veetsin päeva vaheldumisi lugedes ja arvutis asjatades. Mis tuletab meelde, et viimane Kodutunde osa on ikka vaatamata.
Neljapäeval olin enamiku päevast pargis. Lugesin 🙂 Õhtul käisime kohvikus, kus oli äärmiselt lõbus, nii et magada sain öösel vaid paar tundi – kella kolmeks pidin juba Frankfurti bussi peale minema. Ma ise olin nii väsinud, et ei suutnud millelegi mõelda, aga Maris, hea hing, pakkis mulle võileivad kaasa ja saatis mu poole tee peale ära. No et ma ikka jaama kohale jõuaks, ehkki tee oli üsna lihtne.
Siis kaks tundi bussis, kaks ja pool tundi lennujaamas, kaks tundi lennukis, kolm tundi lennujaamas, kolm tundi bussis… Ühesõnaga ma siiralt loodan, et Ryanair hakkab mingil hetkel jälle Tallinn-Frankfurt suunal lendama, sest Riia kaudu mina enam ei viitsi 😛
Kodus ootas mind ees nädalaga genereeritud segadus ja tohututes hunnikutes musta pesu. Kõige hullema läbu suutsin nädalavahetusega ära likvideerida, aga põrandate pesemiseni ikka ei jõudnud, ehkki oleks hädasti tarvis. See-eest pesin kahe päevaga kuus masinatäit pesu. Ja mul on 7 kg masin, eks. Ja kõik korrad oli täislaadung. Oh jah. Mis muud, kui olla tänulik imelise ilma eest, mis võimaldas üldse nii palju pesta. Ma kuivatasin esimest korda sel aastal õues pesu, enne oli ju kogu aeg külm.
Homsest algab ülitihe töögraafik, mis kestab mai lõpuni. Juunist alates peaks veidi rahulikum olema 🙂
Mallukas küsib
Ma ei ole küll suurem asi meemi-inimene, aga viisakas olen ma küll, nii et kui keegi minult midagi küsib, siis järelikult tuleb vastata 😛 Pealegi, mulle ju meeldib rääkida. Ja kirjutada.
1. Kui sul oleks võimalik võtta enda ükskõik milline loom, siis kelle sa võtaksid?
Mulle piisab lastest 😛 Tõsiselt, loomad on armsad, aga mõte sellest, et ma peaks pidevalt kellelegi süüa andma, kellegagi jalutamas käima (või aiast julke kokku korjama), kellegi puuri või liivakasti puhastama… Ja kõik need KARVAD elamises… Tänan, ei. Kui üldse, siis võtaks kassi, kõige vähem jamamist. Aga kuna me elame peaaegu et oma majas, siis kindlasti ei viitsiks ma liivakasti puhastada, vaid laseks tal väljas käia, siis jälle peaks muretsema, ega ta auto alla ei jää või lihtsalt ära ei kao, nii et pigem mitte.
Ma kahtlustan, et mingil hetkel mingi loom meie majapidamisse küll jõuab, aga seda alles siis, kui ma olen kindel, et need, kes teda tahavad, on ka võimelised tema eest hoolitsema. Ehk et mina poleks lõpuks see, kes peab ebainimliku ilmaga koera jalutama, kui teised ei viitsi. Kuna lapsed on väikesed ja Abikaasa pigem mugavamat sorti pohhuist, siis… Doesn’t look very promising 😀 Üldiselt eelistan külas käies teiste loomade nunnutamist. Tööl käin kah loomanurgas elukatega jutustamas. Nii on mõnus, siis ei pea mina kasima 🙂
2. Kelle blogi lugedes tekib sul tunne, et sa tahaksid minna ja temaga paar drinki teha?
Ma olen väga paljude blogijatega seda juba teinud 😀 See tähendab siis, kokku saanud, dringid kui sellised pole eriti olulised. Peaks mingi hetk kokku lugema kõik inimesed, kellega olen tuttav tänu blogile ja kellega ma olen ka päriselt kohtunud. Aga nendest, keda ma veel kordagi IRL näinud pole…
/laseb silmadega üle blogrolli, kust, tundub, on ligi pooled oma silmaga ära nähtud – sellest ei hakka üldse rääkimagi, kui paljudega käib suhtlus ka läbi muude kanalite/
Mari ja Herz näiteks, nemad on kaks toredat inimest, kellele ma olen juba aastaid kaasa elanud. Kui Mari poleks Londonist ära kolinud, oleks ma kindlasti üritanud temaga jaanuaris kokku saada, Herzile ma vihjan nii palju, et mulle see Peipsi kant kangesti meeldib ja suvel tahaks mingi hetk väikese ringreisi teha 😛
Uuematest avastustest tundub Madiken täpselt selline, kellega meil igasugu jutud ja maailmavaated kenasti klapiks. Aga üldiselt, ma võiks seda listi jätkata, kuni blogroll otsa saab, sest ma loen reeglina ainult neid blogisid, mis mulle meeldivad, samuti olen ma väga seltskondlik, jutukas ja uudishimulik inimene, nii et absoluutselt kõigi nendega, kes minu loetavate blogide taga peituvad, oleks põnev lähemalt tuttavaks saada.
Igal juhul on minu uksed alati avatud, kui mõni tore blogija Pärnu kanti satub. Kui mitte enne, siis suvel õnnestub ikka vast mõni uus nägu ära näha.
3. Mis oli su viimane heategu?
Ma ei tea. Ma ei ole väga selline kodutute aitaja tüüpi inimene. Tõenäoliselt andsin kellelegi nõu või aitasin kellelgi midagi ära teha… Üks töökaaslane on, kellel ma olen viimasel ajal paar korda arvutimuresid lahendanud ja talle üht-teist kujundanud. Mõningate blogide köögipooli käin aeg-ajalt nokitsemas. Unekooli teemal annan nõu, kui küsitakse 🙂 Ühesõnaga ma ei tea. Ma tahaks küll alati aidata ja hea olla, aga kui ma seda ka olen või midagi teen, siis meelde ei jää. Need siin mainitud asjad ei tundu eriti mainimist väärt, sellised harilikud ja iseenesestmõistetavad mu meelest.
Pärnu waldorfkooli Hooandja projekti toetasin. Kas see läheb arvesse? 😛
4. Mis asjad sind närvi ajavad?
See, kui ma igasugustel teemadel üle mõtlen. See, kui ma tahaks kogu aeg logeleda ja endale meeldivaid asju teha, kui peaks midagi asjalikumat tegema. Ehk sama asi ümber sõnastatuna – see, kuidas ma nii tahaks olla usin ja teha seda kõike, mis võiks olla/saada tehtud, aga lihtsalt molutan. See, kui kõik ei toimu nii kiiresti, kui mulle meeldiks – ma ju tahaks kõike, mis pähe tuleb, NÜÜD JA KOHE.
Vahel ajavad teised inimesed ka närvi, aga kuna ma üldiselt üritan vältida asju ja inimesi, mis/kes mulle ei meeldi, siis ongi ebameeldivad asjad seotud pigem mu enda isiku ja igapäevaeluga. Enda eest juba ära ei jookse 😀
5. Mis oli viimane uus asi, mida sa sõid ja mida enne mekkinud polnud?
Hiinapärane supp, Maris eile tegi. Väga maitsev oli!
6. Millal viimati nutsid? Miks?
Ausalt öeldes ei mäleta. Tõenäoliselt poetasin paar pisarat mingil puhul, kui ma olin väsinud, mul oli s*tt olla, kõigest kopp ees ja näiteks tülitsesin Abikaasaga vms. See on selline teoreetiline situatsioon, mis võib silma niiskeks võtta, aga reaalselt, jah, ei teagi.
Reeglid nõudsid teatepulga neljale blogijale edasi andmist. Ma ei oska valida. Mõned inimesed üldse ei viitsi sellistele küsimustele vastata, mõnedele jälle just meeldib. Teeme äkki nii, et kes tahab, see vastab? 😀