Käisin korra veepudelit täitmas ja WC-s, no max viis minutit olin töölaua tagant eemal. Tagasi tulles avanes järgmine vaatepilt:
(Hea küll, ma tegin selle pildi alles siis, kui olin ühe banaani juba ära söönud)
Abikaasa jõudis eile poodi kaks minutit enne sulgemist, nii et puuviljad jäid ostmata. Ma vist tujutsesin küll natuke, et pean ekstrapika päeva tööl olema ja nüüd pole muud sööki kaasa võtta, kui karbike makarone, puuviljad oleks olnud just paras vahepala. Aga ega meil ei jäänud mingit juttu, et ta peaks need mulle hiljem tooma, ma leppisin oma saatusega 😛
Tavaliselt ta helistab, kui mulle tööle tuleb, siis ma lähen alla ja võtan/annan vajalikud asjad, et ta ei peaks jooksma. Aga seekord oli tal teine kõne pooleli, kuni ta juba tööl oli uksest sisse saanud, nii et ta mõtles, et ei hakka helistama ega ootama, toob parem üles ära. Ja kuna ma olin just siis ise eemal, mu telefon aga sealsamas laua peal ning tal oli kiire, siis ta lihtsalt kiirustaski edasi.
Mul on täna terve päeva ekstra s*tt tuju olnud ja kogu elu tundus nii mõttetu. Väga õigel ajal tuli see üllatus… Päeva helgeim hetk, kahtlemata.