No andke andeks, noh, et ma jälle oma koristusjutuga… Lihtsalt mul on nii hingel see, et kodu pole korras 🙂 Kolimisest ja remondist on nii kaua möödas ja ikka pole korras… Nii et minu jaoks on tohutult oluline selle värgiga lõpuks ometi ühele poole saada. Mul on tähtaeg ka – jõuluks peab kõik tehtud olema. See tähendab – kogu elamine läbi sorteeritud, kõik ebavajalik ära antud, ülejäänud asjad igaüks omal kohal, nii et ma tean IGA asja kohta une pealt, kust see asub. Aga jah, sinna on veel pikk maa ja seega saab mu koristussaagast tõenäoliselt järgmiste kuude jooksul veel piisavalt lugeda.
Ühesõnaga… Tõusin täna üles nagu tavaliselt. Tegin köögi korda, sõin hommikust, panin läätsed silma, mõtlesin enne tööle minekut veel köögis paar asja ära sättida. Siis läks hammas verele ja tuli hirmus koristustuju. Teisipäevad on tööl kõige vaiksemad üldse ja miskit kiiret ei oodanud. Mõtlesin, et koristan natuke ja lähen hiljem. Natukese aja pärast mõtlesin, et ei lähe üldse. Ja ei läinudki. Koristasin. TERVE PÄEVA. 12 tundi jutti, ühe söögipausiga.
Kõik sai alguse sellest, et ma mõtlesin hommikul lõpuks ometi köögipõranda ära pühkida ja ammu üle ajava pakendiprügi ära viia. Enne, kui ma seda kõike teha jõudsin, läksin magamistuppa midagi ära panema ja mõtlesin, et pühin kõigepealt kiirelt seal põranda ära. No ja… Terve päev koristasin magamistuba 😀 Sedasama magamistuba, mille ma pool kuud tagasi tagasi lõpuks ometi korda sain. Aga toona keskendusin ma kaosele, mis oli silma all – kõik nood kotid ja riiulil kõrguvad kuhjad. Kapid olin millalgi suve jooksul korra läbi sortinud, neid ma viimati ei puutunud. Nüüd sorteerisin KÕIK kapid ja sahtlid veel kord otsast lõpuni läbi, panin asju ära andmiseks kõrvale, sättisin ülejäänusid ümber, pühkisin kapi otsast tolmu… Ja oligi õhtu käes.
Sain lõpuks ometi ühele poole väikseks jäänud lasteriiete sorteerimisega. Suurem osa neist oli ammu sorteeritud ja kottides, aga vahepeal oli kaks kotitäit juurde tekkinud. Vaatasin nüüd kõik kriitilise pilguga üle, panin osa veel ära andmiseks kõrvale, ülejäänud pakkisin korralikult ära ja sildistasin seekord isegi kotid ära. Nüüd on igasuguse titekraamiga mureta, oodaku rahuliselt oma aega (mis ei tule veel ilmselt niipea).
Kuna teisel pool on hetkel meeletu segadus, mis alles ootab koristamist, mahutasin kõik need kotid seniks riidekappi:
Pakendiprügi jäigi välja viimata, põrandate pühkimise ja pesemiseni jõudsin alles õhtul kell pool kümme. Aga nüüd on kõik puhas ja korras ning meel ütlemata hea. Homme võib rahus tööle minna 😀
Koristusteemad mulle meeldivad. Kui tihti ikka on võimalus näha teiste riidekappi 🙂 !? Irw.. Noh lihtsalt huvitav näha, et kuidas teised asju sorteerivad ja paigutavad. Ja alati annab see indu juurde endalegi, et läheks teeks endalgi midagi korda. Nii, et aitäh! Enne ja pärast pildid on ka põnevad. Kuigi enda “enne” pilti ei julgeks küll teistele näidata. Üks hea idee oli sahvri riiulile vakstu panemine. Nii hea ja lihtne mõte, aga vot, ise selle peale ei ole tulnud.
Muidu leidsin su blogi kogemata seoses laste teemaga ja lugesin (enam-vähem) kõik laste teemad läbi. Uneteema oli väga hea. Lõpuks jõudsin tänapäeva ja jäingi ootama, et mis veel tuleb.. enamasti ikka huvitas mind laste teema. Kuigi tuleb tunnistada, et ka muud põnevat on siit lugeda. Vahel on tunne, et sa kirjutad selliseid minu enda mõtteid, mida ma ei oska ise sõnadesse panna ja siis ongi selline hea ja meeldiv äratundmine. Riiete ostu teemasse ma nii väga ei süvene. Pigem oleks huvitav teada, mille järgi sa riideid otsustad ära anda-visata? Endal on pea kõik riided alles, ka need mida pole mitu aastat kandnud. Ei oska nendega midagi teha, ära visata ka ei raatsi kui ei ole väga lõhkine asi just.
Aga jah, laste teemast, nende tegemistest-toimetamistest, arengust, tahaks rohkem lugeda. Siis tean mis endal ees ootab. Näiteks ma ei osanud arvata, et 5-6 aastane võib ka vahel mähkmega olla. Ja mind praegu huvitab näiteks, et kui vana lapse ma võin poes sülest maha panna ilma kartuseta, et ta kohe jookseks midagi katsuma ja sikutama..