Oct 292014
 

Eelmisel reedel kirjutasin, et terve oktoobri kestnud laiskusperiood on liiga pikaks veninud ja tahaks tegutseda. Tasa, aga targu hakkasin selle poole püüdlema ja nüüdseks olen juba üsna hoos :) Olen jälle ideid ja mõtteid täis, teen rohkem, jõuan rohkem, olen rõõmsam.

Plikal on köha, nii et otsustasime eile õhtul ta nädala lõpuni lasteaiast koju jätta. Kui muidu on mu töö üsna paindlik, nii et saan vajadusel võtta vaba päeva või töötada kodust, siis just täna ja homme polnud see kuidagi võimalik. Eile õhtul kell üheksa sebisime talle paari telefonikõnega kaheks päevaks lapsehoidmise. Tavapärane variant ehk minu ema jäi seekord ära, sest ta on just need päevad Tallinnas. Aga mul oli täna võimalik alles lõuna paiku tööle minna, siis viisin Plika Abikaasa vanaema juurde. Homme pean mina töötama 10-20, aga hommikul saan viia Plika Abikaasa ema poole, kuni too kella kaheks tööle läheb ja teise poole päevast oli nõus hädast välja aitama minu ema mees. On küll veidi logistikat, aga on päriselt olemas inimesed, kes saavad aidata – ja oma panuse andis ka minu ema, kes jättis noiks kaheks päevaks laenuks oma auto, mis teeb logistika oluliselt lihtsamaks. See on nii mõnus. Turvavõrgustik – sellepärast ongi Pärnus nii hea elada. Perekond annab nii võrratult palju juurde.

Teine põhjus, miks ma täna rõõmustan, on mu töö. Ma armastan oma tööd ja teen seda alati rõõmuga, aga täna oli kuidagi eriliselt rahulduspakkuv päev, kus ma täiega nautisin seda, mida tegin, inimesi, kellega koos töötan, keskkonda, kus ma töötan… Lihtsalt imeline, et see töö minu ellu tuli. Tahaksin sellest kirjutada pikemalt ja põhjalikumalt, aga ma veel mõtlen natuke. Põhimõtteliselt võiksin, sellest ei juhtuks midagi. Aga see nõuab aega ja mul on hetkel muu eluga nii palju tegemist, et pikalt arvuti taga istuda ei malda. Rohkest logelemisest sai sellist sorti küllastumus, et pallide mängimiseks ega sarjade vaatamisekski pole kannatust – isegi RSS lugejat pole viimase kahe päeva jooksul suutnud läbi lugeda. Ja nii on mõnus.

Ühesõnaga ma kunagi kirjutan pikemalt – kui on kannatust ja aega. Praegu lihtsalt pidin tulema ja kiirelt paar lõiku kirja panema, sest rõõm oli nii suur, et tahtis vägisi seest välja tükkida. Kohe nii väga tahtis, et rikkusin reeglit, mille kohaselt kell üksteist peaks arvuti olema kinni ja ma ise pestud hammastega voodis une-eelset raamatut lugemas. Mida ma nüüd kohe tegema lähen :)

Pärnus pere keskel on nii hea ja mul töö on lihtsalt parim!

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.