Vaiksed kiired päevad
Kiired selles mõttes, et tegemist jagub. Vaiksed selles mõttes, et midagi erilist ei toimu. Aga katsun aeg-ajalt siiski kirja panna, ka kõige üldisemad asjad. Analüüs on ikka kasuks.
Teisipäeval olime hommikupoolikul Poisiga kodus. Tegin kõik vajalikud toimetused ära, jäi aega ka kahekesi olemiseks. Lasin Poisil endale riided valida – õigemini tema valis seeliku ja mina ülejäänu sellega kokkusobiva. Valituks osutus pruun seelik, mille allääres on värvilised litrid – teadagi, mis silma jääb, see on laste lemmikseelik.
Poiss teab, et üks mu lemmikmänge on raudtee ehitamine, eelmise raudtee olime me mõni aeg tagasi just kasti pannud, sest see seisis rohkem niisama ja sealt joosti lihtsalt üle, nii et tükid olid taga. Nüüd vedas ta mind jälle raudteekasti juurde ja ehitasime uue. Meil käib see pigem nii, et mina ehitan, tema vaatab pealt ja sõidab rongide või autodega.
Tööpäev oli meeldiv nagu tavaliselt. Õhtul läksime mu ema juurde Poisile järele ja jäime Plika soovil sinna – lapsed vaatasid multikaid, mina sain süüa ja emaga jutustada. Abikaasa sai rahulikult üksi kodus olla ja puhata, meie jõudsime koju alles magamise ajaks.
Samas oli üsna keeruline lapsi ema juures koju minemiseks riidesse ja hiljem kodus magama saada. Kui on õhtu ja kell on juba kaheksa ligi, olen ma reeglina pikast päevast väsinud ja laste lollitamise tuju (iga pisiasja peale meeletult naermine ja teineteise üles keeramine sel ajal, kui nad peaks kas õue minekuks riidesse panema või rahulikult magamiseks valmistuma) paneb mu kannatuse tublisti proovile. Pole mingi probleem jääda alguses rahulikuks, aga kui seda rahulikku juttu lihtsalt ei kuulata, vaid sellest üle lõkerdatakse… Pole asjale veel head lahendust leidnud.
Väga hulluks asi õnneks ei läinud, oli küll veidi kõva hääle tegemist ja tülitsemist, aga saime nad siiski kenasti magama. Ise mõtlen, et töö/lasteaiapäevadel külas käimine vist siiski väga ei toimi – kui lapsed saavad viiest-kuuest alates kodus mängida, on nad ennast magamamineku ajaks enamasti piisavalt “välja elanud”, kui aga tulla õhtul kell kaheksa külast, kus nad on veel telekat vaadanud, siis on nad kodus kõike muud kui valmis magama minema. Peaks vist külaskäigud ikka pigem vabadele päevadele jätma.
Üks FB tuttav jagas just teemaga sobivat artiklit, kuidas saab vanem vähendada lasteaialapse stressi – nõuanded on kõik ju üsna tuttavad ja iseenesestmõistetavad, samas kipuvad ikka ununema, nii et minule tuli meelde tuletamine igal juhul kasuks. Katsun neid kõiki järgida ja loodan konfliktisituatsioonide vähenemisele.
(Mis tuletab meelde, et laupäeval oleme kutsutud Tage plika sünnipäevale ja laste taas plaani võetud lõunauni jääb seega vahele… Noh, minemata ikka ei jäta… Peab kuidagi hakkama saama)
Eile oli õnneks idüll. Plika oli küll hommikul taas viril, seega pidime uuesti kaisutama ja kõik eelmisel hommikul räägitud jutud uuesti ära rääkima, aga aitas jälle 🙂
Tööpäev oli pigem vaikne.
Sattusin üle pika aja Humanasse, polnud seal seekordse kauba ajal üldse käinud – see oli tegelikult täiesti sihilik otsus. Polnud eriti ei aega ega tahtmist ja rahaline seis on ka kitsas. Nüüd, kus päevahind oli lõpuks €1.50, tuulasin aga mõnuga. Käisin tunni aja jooksul kolm korda hunnikut riideid proovimas ning ostsin ühe villaseguse jaki (ma küll eelistan üldiselt pikemaid, aga rattasõidul on selline mugav) ja kaks imepehmet kudumit täpselt sellistes sügavates mõnusates sügistoonides, nagu mulle meeldib. Pilt ei saanud just kõige parem, sest valgusolud on teadagi olematud, aga aimu saate… See kõik siis €4.50 eest 🙂
Ja õhtu kodus oli eriti nauditav. Poiss oli ema juures söönud, Plika lasteaias… Seega ei tundnud me ülearu suuri süümekaid sellepärast, et soe söök tegemata jäi. Keetsin meile mõned munad, suuremas osas sõime värsket kraami – terve kausitäie mungube, banaani, õuna, külmutatud vaarikaid… Ühesõnaga lapsed olid rahul. Meie, kes me polnud päeva jooksul nii palju süüa saanud, sõime õhtul kell kümme veel ahjust tulnud sooja leiba.
Abikaasa käis õhtul üht arvutit parandamas, nii et me olime lastega pool ajast omaette. Toimetasin vaikselt oma tegemisi ja olin valmis pöörama lastele tähelepanu niipea, kui seda peaks vaja minema. Aga nad olid kahekesi nii mõnusas mänguhoos, et mul polnud teha muud, kui kõrvalt vaadata ja nautida. Teate seda vanusele 1+ mõeldud plastist vikerkaarevärvides poolkerade komplekti, mida saab teha nii torniks kui viieks palliks, mis mahuvad kõik üksteise sisse? Nendest tehti planeete ja terve mäng keerles selle ümber. Üks väike mehike, kes tavaliselt motika seljas istub, oli ühel mängimiseks ja teisel vist mingi teine mehike… Ja siis nad muudkui mängisid ja mõtlesid igasugu asju välja. No puhas rõõm oli, ausõna. Nii ma lihtsalt koristasin veidike ja veetsin hiljem aega erinevaid riidekomplekte selga proovides – et saada aru, millised olemasolevad pluusid uue lilla kampsiku alla kõige paremini sobivad.
Jalavann ja magamaminek olid samuti mõnusad ja rahulikud. Ja Abikaasa tundis end üle mitme päeva veidi kobedamalt, nii et ei vajunud õhtul kell kaheksa magama, vaid vaatasime koos Castle’it ja Bonesi.
Tänane hommik oli jälle veidi närviline, nii et kui Abikaasa ja lapsed olid lasteaia poole teel ning mina harjumuspäraseid hommikusi toimetusi tegin, olin alguses üsna pahas tujus. Paha tujuga tulevad teadagi meelde igasugu varasemad pahad asjad, mille üle siis ka hea puhiseda on. Kuna mulle aga tujutsemine üldse ei meeldi, siis ütlesin üsna kiirelt: “STOPP” ja hakkasin mõtlema, kuidas tuju paremaks teha. Panin küünla põlema ning mängima jõululaulu, mis mul eile pool päeva kummitas. Ja tõepoolest – nii läks tuju kohe paremaks. Kui siis Abikaasa veel korra kodust läbi tuli ja naljatlemisi küsis, mis pidu mul siin on, sain tallegi rahulikult paari lausega ära seletada nii tänahommikuse kui eelmises postituses mainitud paari õhtu taguse juhtumi ning minu tunded nendega seoses. Et mul oli halb, aga minu meelest oleks olnud tibake teistsuguse käitumisega võimalik neid probleeme ennetada. Nii et see sai ka südamelt ära ja ilma igasuguse tülita. Loodetavasti oleme järgmises sarnases situatsioonis juba targemad.
Lõpetuseks tahtsin näidata teile origamikomplekti, mille Plikale sünnipäevaks kinkisin. Meie viimase aja ühine tegevus on voltimine – enamasti voldin mina talle, lihtsamaid asju voldib ta minuga koos (no näiteks laeva ja mütsi jne). Mul on arvutis PDFina lapsepõlvest tuttav kollase kaanega Steinbergi “Paberist voltimine”, aga isegi täiskasvanuna rahulikult kõiki algvõtteid otsast peale tehes ei saa ma neist kõigist lihtsalt aru ja see ajab mind närvi. Olen otsinud ja teinud paar asja ka interneti õpetuste järgi – need on olnud arusaadavad, aga mulle lihtsalt ei meeldi netis sobrada, Plikaga koos veetmise aeg võiks olla arvutivaba. Nii et raamatupoes origami teema peale sattudes rõõmustasin väga ja valisin tükk aega, millist kinkida. Mulle meeldis väga see raamat, aga otsustasin lõpuks raha kokkuhoiu ja proovimise mõttes ühe tunduvalt odavama, ca €4 maksva komplekti kasuks, kus oli taustaks papist džungel ning kaasas 30 lehte paberit erinevate loomade voltimiseks. Raamat maksis €12, selles olid suuremad ja mõnusamad õpetused ning 50 suuremat paberit, aga polnud papist “tausta”. Ühesõnaga mõtlesin, et alustuseks sobib väike küll ja vaatab, kuidas sellega läheb – kui tundub, et on huvi, võib hiljem raamatu ka osta.
Nojah, sellest komplektist voltisin kõik loomad siiski mina – Plika voltis koos minuga ühe linnu, aga ülejäänu on tema jaoks veel veidi keeruline. Pakil on kirjas for ages over 5, adult assistance recommended – ehk on asi pigem selles, et minul pole piisavalt kannatust teda juhendada? 😛 Igal juhul on ta suurepäraselt rahul ka sellise töökorraldusega, et mina voldin, tema voldib mõne lihtsama asja, kleebib elukatele silmi pähe (need olid ka komplektis) ja muidugi MÄNGIB nendega. Nii et kink läks igati asja ette ja seda raamatut tahaks ikkagi ka 🙂 Mõne aasta pärast ehk, kus me saame koos voltida nii, et ta suudab juba ise juhendit järgida ning vajab vähem assisteerimist. Igal juhul on voltimine väga äge!
Homseks on mul suured plaanid – kell üks on linnas kokkusaamine ja ma pole nii ammu kesklinna sattunud, et tahaks igasugu asju teha, mis juba tükk aega meeles mõlguvad. Ema lubas autot laenata, see teeb liiklemise oluliselt lihtsamaks ja kiiremaks. Plaanin suurt taaskasutusringi ning samuti kõigi ökopoodide külastust (mõtleks, ma pole senimaani jõudnud Mai ökopoodi, mis avati juba kevadel). Terve rida asju on üles kirjutatud, mida oleks vaja osta või vähemalt hinnauuringut teha (sest raha tuleb teadagi kokku hoida). Ootan kannatamatult!