Rahast ja majandamisest

Jõudsin Gea soovitusel Money Matters blogini, mis õpetab oma rahaasju kontrollima. Täpselt nii, nagu arvasin – ei miskit uut mu jaoks, olen kõike seni mainitut juba aastaid teinud. Lugeda ja kaasa noogutada oli mõnus sellegipoolest ning see on mu meelest kohustuslik lugemine kõigile, kel pidevalt enne palgapäeva raha otsas, aga pole samas aimu, KUHU see täpselt kadus. Ise ootan huviga investeerimise teemalisi postitusi, need kuluks marjaks ära. Igal on juhul blogi aus ja soovitan kõigile 🙂 Panin blogrolli ka. Ja muidugi oma readerisse.

Räägitakse, et oskus rahaga majandada tuleb kodust kaasa. Ma näiteks ei suuda meenutada, et ema oleks mind majandama õpetanud – samas see ei tähenda, et seda ei toimunud, ma ei mäleta enamikku, mis kunagi oli 🙂 Ok, nii palju tegelikult küll, et vist alates millalgi põhikoolist käisin ise poes ja raha küsisin emalt vastavalt sellele, mida oli vaja osta – söögi hindu ma umbes teadsin ja oskasin kokku arvutada. Pärast pidin ideeliselt tšekid ka tooma, aga kuna mingit kulude kirja panemist ema mu meelest toona ei harrastanud, siis otsest vajadust ega kohustust selleks polnud ja väga tihti need tšekid ka temani ei jõudnud (ja psst, ärge talle öelge, aga eks ma ostsin vahepeal lisaks söögile keepsuraamatu kleepse kah).

Samas Abikaasa ema on mu meelest väga hea majandaja, Abikaasa aga ei viitsiks elu sees numbreid ritta ajada. Nooruses oli ta üsna süüdimatu, minuga kohtumise ajal oli tal üksjagu võlgu kaelas. Ma panin ta muidugi kiirelt paika, sundisin võlad ära maksma ja olen meie tulusid-kulusid sellest ajast saadik kontrolli all hoidnud 😛 Kui raha oli rohkem ja kohustusi vähem, siis planeerisin ka vähem, kitsamatel aegadel aga väga hoolikalt. Ühesõnaga… Mingil määral on see lihtsalt iseloomus kinni. Mõnele meeldivad numbrid ja kontroll, mõnele mitte. Hea, kui peres on üks, kellele meeldivad ja teine on tema majandamistega nõus 🙂 Kaks udupead oleks tunduvalt raskem juhus või siis selline variant, kus üks tahab majandada, aga teine vaid vastutustundetult kulutada. Tark udupea laseb numbripedel majandada ja kulgeb mõnusalt kaasa – nii on arved makstud, söök laual ja kui midagi üle jääb, saab tõesti mõnuga kulutada.

No igal juhul, ma tõesti ei tea, mis mind selleks ajendas, aga täiesti ilma igasuguse õpetuseta hakkasin ülikooli minnes märkmikusse kirja panema kõiki oma väljaminekuid. Detailipedena ikka absoluutselt kõik asjad – sai 5kr, siider 10kr, seelik 50kr jne. Pool aastat hiljem sain arvuti, siis kolis majandamine Excelisse. Alguses panin lihtsalt kirja kuupäeva ja ritta kõik sel päeval ostetud asjad, mingil hetkel hakkasin neid jagama gruppidesse (toit, majapidamine jne), lisama toidule ka kaalu jne. Et saaks ikka rohkem statistikat teha 🙂 Ja ehkki ma ei ole sellega kahjuks täiesti järjepidev olnud (peamiselt Londoni ajas on augud ja mingid lühikesed Eesti perioodid ka), siis enamik mu iseseisva elu kulutustest on siiani Exceli tabelitena olemas. Täpsemalt sügis 2002 – sügis 2007 ja 2011 kuni praeguseni. 2008-2010 on puudu, ehkki enamik sellest ajast ma kirjutasin väljaminekuid üles küll… 2010 kevadel läks kõvaketas tuksi – ehk sellepärast? Kuni 2007 oli mul plaadile kirjutatud, need sai hiljem taastada.

Meil on elus olnud igasugu perioode – rahaliselt paremaid ja halvemaid. Mida vähem raha, seda rohkem tuli/tuleb majandada, see on paratamatus – muidu lihtsalt ei ela ära. Londonis olime vahepeal väga vaesed, vahepeal elasime üpris mõnusasti ära. Eestis oli tükk aega tänu vanemahüvitisele võimalik kenasti ära elada ja mõistlikult majandades ka igasugu olulise jaoks säästa – tavaline oli see, et arvel oli raha ÜLE, kogusime ju algul pulmade, siis kodulaenu sissemakse, seejärel remondi jaoks. Nii oli ka võimalus mulle näiteks päevapealt ja täiesti plaanimata uus läpakas osta, ilma et see meie majanduslikule seisule suuremat mõjunud oleks. Norras olime algul väga vaesed, hiljem tundus mingil lühikesel perioodil raha laialt käes olevat, nii et saime tol suvel veidi remonti teha ja ka veidi elu nautida. Ja kui Norra töö lõppes, olime algul Eestis mõlemad praktiliselt töötud (mu pool kohta eriti midagi sisse ei toonud) ja selle tagajärjel võlgades, nüüd suvel sai tänu auto müügile nood võlad tagasi maksta, kuu aega vabamalt võtta, elu nautida ja jälle mõni suurem vajalik kulutus teha, siis sai see raha ka otsa ja nii jõudsimegi sügisel lõpuks stabiilselt kitsasse seisu. Kindlad töökohad on olemas ja elame oma palkadest ära, aga selleks tuleb ka viimse sendini majandada.

Ma olen väga-väga tänulik kõigi nende külluseperioodide eest, mis meie elus on olnud – tänu sellele on meil olnud võimalik säästa oluliste suurte asjade jaoks (juba ülal mainitud pulmad, kodu, remont) ning teha vajadusel suuremaid igapäevaseid väljaminekuid (läpakas, talvejope ja -saapad, viimati minu prillid jne), tänu millele on vaesematel perioodidel kõik hädavajalik olemas olnud ning selle võrra lihtsam ülejäänu pealt kokku hoida. Ma olen ääretult tänulik selle eest, et meie rahaline seis on hetkel stabiilne – järgmise sügiseni niiviisi viimase piiri peal majandada tundub küll kuradi pikk aeg, aga eks sellegi aja jooksul peaks pisikesed muutused paremuse poole toimuma.

Tänu tulumaksu määra langetamisele peaks meil alates järgmisest kuust palka kahe peale paarkümmend eurot rohkem tulema, mis on praeguses olukorras täiesti arvestatav summa. Peretoetust tõsteti üle kahe korra – lasteaia kohatasu tõusis muidugi ka poole aasta jooksul kaks korda, aga õnneks väiksemas summas, nii et toetuse tõusuga jääme ikkagi plussi. Aprillis maksan viimast korda õppelaenu, nii et alates maist jääb jälle €25 kuus rohkem kätte. No näete siis, nii palju pisikesi positiivseid asju! Kui ma nüüd õigesti arvutan, siis kevadeks on sügisega võrreldes igakuiselt kulutamiseks tervelt €70 rohkem. Täitsa arvestatav summa!

Ja sügisel saab loodetavasti jälle veidi palka juurde, ehkki ma mängin juba pikemat aega täiskoha küsimise mõttega – ma pole küll kindel, kas sellega üldse nõus oldaks ja oma hetkeülesannetega saan antud koormusega suurepäraselt hakkama, aga ma näen üldisemat sorti tööülesandeid, mida jaguks, mulle tundub, pikemaks ajaks. Samas ma nii väga naudin oma vabu reedeid… Ja samas jällegi tundub täiskoha küsimine ääretult loogiline – see annaks palgale täpselt nii palju juurde, et saaks tibakenegi vabamalt hingata. Need üldisemat sorti tööülesanded lõppevad ka minu arvestuse kohaselt mingil hetkel otsa ja järgmisel sügisel, kui autolaen lõppeb ja elu tänu sellele tunduvalt kergemaks läheb, võiks ma vabalt jälle 0,8 koormuse tagasi võtta. Ja OMETI pole ma siiani isegi küsinud, mis tähendab ilmselt, et ma väärtustan oma vaba aega rohkem, meeletust kokkuhoiust hoolimata. Mm, äkki peaks tegema kompromissi vaba aja ja raha vahel ning küsima juurde 0,1 kohta? 😛 Nojah, pole mõtet seda monoloogi rohkem pidada – pean asjad enda jaoks selgeks mõtlema ja siis kas küsima või mitte küsima. Ja kui ma ka küsin, on positiivse ja negatiivse vastuse saamise võimalused, ma ütleks, suhteliselt võrdsed.

Üldiselt on siiski puhas rõõm. Rõõm selle üle, et me elame kogu perega Pärnus, oma kodus. Rõõm selle üle, et ma naudin Exceli tabeleid, numbreid ja statistikat, seega on vähesega toime tulemine minu jaoks eelkõige mõnus väljakutse. Rõõm selle üle, et peame küll söögi ostmisel äärmiselt kokkuhoidlikud olema, aga ei pea loobuma tavapärasest mahekraamist (küll aga rämpsu ostmisest, mis on ju rõõm omaette!). Rõõm selle üle, et armastan teise ringi poode, mis võimaldavad mul ka kõige kitsamates oludes endale vahetevahel midagi ilusat lubada. Rõõm selle üle, et ma armastan oma tööd. Rõõm selle üle, et tegelikult on seda kõige kitsamat aega veel vaid veidi üle pooleteise aasta. Rõõm selle üle, et täpselt viie aasta ja üheksa kuu pärast oleme me täiesti laenuvabad. Nii palju olulisi asju on NII hästi.

Nii et tegelikult pole kokkuhoiul ju häda midagi, isegi kui söögiraha on järgmise palgapäevani €3.50 päevas 😛 Just sellega arvestades on arved makstud, paari vajaliku väljamineku jaoks raha kõrvale pandud ja kapp kõike kauasäilivat täis ostetud. Õunakilo maksab kõigest €0.39 ja ülejäänud hädavajaliku toidukraami saab selle raha eest kätte küll. Nii et ma ei kahese põrmugi seda kleiti ja neid kõrvarõngaid, mis ma sel kuul ostsin (ja Abikaasale normaalse välimusega mütsi ja salli, mida tal ammu vaja oli) ning kõige tipuks kavatsen ma homme minna traditsioonilisele viimase nädala Humana retkele, et €1.50 päeva puhul endale veel midagi ilusat lubada 🙂 Ja reedel teise Humanasse, siis on juba €1 päev. Pisikesed rõõmud, mis muudavad ka kõige kokkuhoidlikuma elu elamisväärseks.

Elu on selgelt näidanud, et alati saab hakkama. Alati on raskeid hetki, aga alati läheb ka paremaks. Kui uskuda, oma unistuste poole püüelda ja hetke võimalikult palju nautida, saab kõik alati korda. Ka kõige suuremad ja olulisemad asjad, mis vahel võivad näida kauged ja kättesaamatud. Kõik on võimalik!

Läks jälle filosoofiliseks mulaks, tüüpiline. Ma lihtsalt ei oska lühidalt ja konkreetselt kirjutada 😀 Aga kulude kontrolli all hoidmist soovitan ma siiski soojalt kõigile. Teeb elu tunduvalt lihtsamaks 🙂