Mul on seekord üks suure ringi küsimus või õigemini palve. Ma palun, et minuga jagaks oma kogemusi kõik blogilugejad, kes on mingil hetkel elanud, elavad või unistavad elamisest maal.
Mis on maal head? Mis on maal halba? Oled maal ja rahul? Või koliksid võimalusel linna? Elad linnas ja unistad maale kolimisest?
Kui elad maal, siis millised on elamistingimused? Mis tööd teed, mis tööd teeb sinu elukaaslane? Kui kaugel on lähim linn/suurem asustatud punkt, kui tihti seal käid? Kui kaugel kodust on eluks vajalikud asutused – kool, lasteaed, perearst jne? Kas sul on lapsi? Kuidas on lood nende huvitegevusega? Kuidas on korraldatud logistika? Kas läheduses elab sõpru? Kas ümberringi on üldiselt normaalsed inimesed? Kuidas sa suvel sääski välja kannatad? :)
Miks ma seda kõike küsin? Seda seletan mõnes teises postituses, praegu ei hakka oma pooltoorestest mõtetest pikemalt rääkima. Praegu lihtsalt kuulaks kogemusi. Reaalseid kogemusi. Mis tähendab, et ma ei tahaks kommentaare stiilis “olen eluaeg linnas elanud ja ei tahaks mingil juhul maale kolida” või “olen kuulnud, et maal on ikka nõme” või “mu lehma lellepoeg elab ja minu meelest tal on nii”. Samas on isikliku kogemuse puudumisel vägagi teretulnud kogemused stiilis “mu lähedane elab, me suhtleme palju ja seega ma oskan rääkida edasi tema reaalset eluolu”.
Kui te ei taha mingil põhjusel rääkida oma tavapärase nime alt, siis valige mõni muu või kirjutage mulle meili peale. Kommentaare saab ju kirjutada ükskõik mis nime ja aadressiga, ma lihtsalt pean kõik uued heaks kiitma.
Ootan aktiivset vastukaja. Teema on mul südamel :)
30 Responses to “Elu võimalikkusest maal”
Leave a Reply
This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.
Hiljuti ilmus raamat Heli Künnapaselt “Minu ilus elu maal”, ei ole veel ise lugenud, aga lubatakse rääkida ausalt ja avameelselt maaelust.
Ise elan ka maal. Nagu ikka igal pool on miinuseid ja plusse. Kõik sõltub ka asukoha valikust, kui ikka elad keskustest kaugel, siis ongi kõik kaugel, nii kool-lasteaed-kauplused-arstiabi. Mina elan linnast ca 30 km, seega ei ole miski liiga kaugel. Aga jah, auto on elementaarne pere liige ja ilma selleta ei kujuta elu ettegi. Arvan, et hea on see, et ise ei kiirusta nii väga kusagile, ahvatlusi on vähem, koduloomadel (kassil-koeral) on vabam elu (kuid seda ainult juhul, kui elad oma majas) ja mehel on oma maja ümber suurem stiimul midagi nokitseda, kui vast linna korteris. Halb on eelkõige see, et iga käik kusagile nõuab suuremaid ressursse ja energiat. Maapoes on tavaliselt kõik kallim ja valik ka väiksem. Ka kõik teenused ei ole maal nii kergelt kättesaadavad. Põhimõtteliselt on ikka kõik mõtlemises kinni, elada on võimalik igal pool.
Ma proovin vastata kõikidele küsimustele..
Ma usun küll, et saan öelda, et elan ” maal.” Väike küla, kus u 450 inimest ning see on Tallinnast üpriski kaugel – 50km.( Seal elades ei tunne, et oled koos selle 400 inimesega, sest osad vist lihtsalt sissekirjutatud, nii palju rahvast küll pole : D)
Meil on seal igatahes nii, et meil on külapood ( päris kallid hinnad on seal, kui aus olla :D), põhikool ja lasteaed. Samuti on olemas kohalik pubi/baar, kus küll muidu käib see tavaline kamraad, ehk “külagäng”. Kõrvalt asulatest käivad ka mõned kohalikud, aga ütleme nii, et palju rahvast seal üldiselt ei ole.
Ühistranspordiga ei saa rahul olla. 15km ühele poole on hea bussi / marsaliiklus, ehk suurem alevik ning 15km teisele poole on jällegi väga hea rongiliiklus. Ise käisin 15km eemal asuvas gümnaasiumis. Vanemad käivad Tallinnas tööl, ehk ema sõidab iga päev üle tunni aja tööle ning üle tunni tagasi. ( Ummikud jne.)
Ise töötasingi seal kohalikus pubis, kuid samuti asuvad meil seal mõned kohad, kus on võimalik teha tööd. Ntks papitsehh ning veel üks suurem firma, kus on leidnud paljud kohalikud tööd ( + lasteaed, kus kasvatajaid ja koolis olevaid õpetajaid tuntakse väga lähedalt ja ega nad tihti ei vahetu.) meil asub seal ka noortekeskus, millele ma ei ole leidnud veel pointi. Eks nooremana sai seal käidud palju sõbrannadega, aga kuidagi suri välja. Mingid väljasõidud toimuvad küll mingi raha eest, näiteks Tallinna bowlingusse või uisutama, teatrisse vms, kuid ega muidu seal ei toimu midagi. Bussijaamas sai sõpradega istutud küll ja niisama jutustatud, kui tahtsime väljas olla.
Perearst asub meil 15km kaugusel, mäletan, et põhikoolis käis see kooliõde vms mingi aja tagant korra meid kaalumas/mõõtmas/silmi kontrollimas ja vahel saime ikka süsti ka. On olemas teatud huvitegevus, kuid meil noortel jäi siiski ehk liiga palju aega üle. Mõned käisid lähedal asuvates asulates trennides ( ujumine, kergejõustik) kuid kohapeal on siiski olemas korvpalli/jalgpalli trennid, tantsimine, vibulaskmine, nüüd ka maadlus – mis väga popp ja tulemusigi on näha. Meil on ka väga hea ja toimiv külaselts, mis aitab siis aegajalt mingisuguseid heategevusüritusi korraldada ning siis koolile või lasteaiale midagi kinkida, millest lapsed/noored saaksid kasu.
Mäletan, et kunagi kogusime kõik mingisuguseid allkirju, et meile ehitataks rularamp, kuid vallavalitsus võttis meie allkirjad vastu, aga ei ehitanud üldse meie külla seda, vaid sinna 15 km kaugemale asuvasse.. Ütles, et võiksime bussidega käia seal.. ( Buss käib nii umbes 3 x päevas :D Hommikul 6.40, 14.45 ja 15.45.. Nii et.. vahva!)
Sõbrad olid olemas, kuid nüüd oleme enam vähem kõik Tallinnas või Tartus või kuskil kaugemal, et kodus käiakse ainult nädalavahetuseti või mõnel pikemal pühal.( Häbiga tuleb öelda, et ma ei jõua väga üldse enda maakoju, vaid olen rohkem Tallinnas..:( )
Võin uhkelt öelda, et alates sõimerühmast – põhikooli lõpuni ( ehk tol ajal terve elu) olime sama ” klassiga” ning seega väga ühtehoidvad ja hoolivad üksteise suhtes.
Suvel sääski :D:D – noo, ikka sääsetõrje peale ja ega neid koguaeg ei ole..
Mõtlesin siin hetkel, et praegu tundub, et jubedalt on tegevust, et külaseltsid ja spordiklubi, mis mõtleb välja erinevaid üritusi ja võistlusi looduses, sest spordisaali kui sellist, meil ei eksisteeri, on tegelikult ikka tohutult palju tegevusetust ning saan öelda, et ka kuritegevust. On omad pätid, kes lõhuvad autosid, varastavad, alkoholiga liialdavad…
Ehk mõtlesid sa täitsa maal-maal, et loomad ja aiamaa jne – see kõik on meil ka! Sealt külast elatakse veidi ka väljaspool, nii u 3 km, hea jalutuskäik ja samas – väga palju ruumi ja eraldatust.
Külaelu kui selline, mulle tegelikult väga ei meeldi, kuna kõik teavad kõiki ja teatakse teiste tehtud asju ennegi, kui ise tead, mida oled teinud :D Aga samas ütlen, et mulle väga meeldis seal kasvada – rahulik paik, saime oma ratastega sõita ringi, ei pidanud kartma suure liikluse pärast, kõik arvestavad kõigiga ning see on hea koht, et kõik teavad kõiki – koguaeg sai kellelgi silma peal hoitud ja alati oli teada, kus kellegi laps on, kui juhtus kaduma või liiga kaua väljas olema..Oma last ehk tahaks kasvatada ka sellises kohas, kus ise elasin – vähemalt süda rahul, et igas hoovis autot ei ole ja muretseda seega ei ole väga vaja. Mina koos vendadega käisime päris noorelt üksi õues või tulime üksi lasteaiast koju. :D Ei öelnud keegi midagi, et esimese klassini vähemalt peab ema saatma.
Aga ujumas sai käidud 20+ km eemal ja mere ääres käisima ka. Ehk meie külas on tegelikult suhteliselt oluline, et oleks autojuhiload või auto. Muidu võib lihtsalt veidi raskendatud olla.. Aga samas – paljud käivad linnas tööl ning saavad kuidagi klapitada oma aegu.
Tegelikult tahaks veel nii palju kirjutada, aga mul vist niigi nii laialivalguv ja raskesti arusaadav tekst, et ma seekord jätan. :D Mu mõte nii jookseb laiali, et kusmismida veel on, niiet.. jah :D Vabandust.
Hihi.
Edu ettevõtmistes!
Mina elan maal, üksikema, viie lapsega…kui kogu mu blogi läbi oled lugendu, peaksid oma küsimustele vastused saama küll:)
http://soppingq.blogspot.com/
Olen elanud nii maal kui ka linnas. Maal rohkem, neljas erinevas paigas. Olen õnnelik inimene, sest praeguseks on mul elus see seis, et mul hakkab olema nii linna- kui ka maakodu. Hetkel elan olude sunnil linnas (Pärnust pisemas :)), sest ostetud maakodus on käimas suuremahulised renoveerimastööd, seal ehitustandril elada pole lihtsalt võimalik. Aga tahaks, linn pole kunagi olnud minu jaoks. Ja ma enne ehitust elasin ka juba seal.
Vastaks küsimustele ka :), maaka vaatenurgast, sest suurem osa mu elust on just nii toiminud.
Tööl käin linnas, mul on kontor seal, aga saan ka kodukontoris vajadusel asjatada. Abikaasa käib samuti linnas tööl, erinevalt minust kindlatel kellaaegadel.
Linn ja kodu vaheline kaugus on ca 20 kilomeetrit, nädala sees igapäevaselt korra ikka sõitma peab, mõnikord ka kaks korda, mõnikord ühe autoga, teine kord aga eraldi masinatega.
Omast kogemusest tean, et kaks toimivat autot on kohustuslik, ühe autoga läheb logistika käest ära, sest on ju lapsed ja erinevad tööd, mõnikord ka hobid, üritused või lihtsalt see, et üks auto võib nt talvel mitte käivituda.
Lapsed on. Koolilapsed, aga kunagi olid nad ka lasteaialapsed, kes käisid maalt linna lasteaeda. Pea kõik on linnas -kool, lasteaed, arstid, apteek. Meil on kahe kilomeetri kaugusel ainult sihuke hädapärase ostmise pood, ei muud. Bussiliiklus pea olematu.
Lastega ongi nii, et hommikul viid, õhtul tood. Või tood päeval ka, kui juhtuvad ootamatult haigeks jääma. Õhtuti on jällegi üritused, sünnipäevad – viid, passid ise kuskil, tood. Tead, sõitmist on ikka palju. Minu omadel kodu läheduses ei olnud ka ei sõpru, ringe, kooli… Praeguses vanuses sõpru juba on, kahe kilomeetri kaugusel.
Mu enda sõbrad on mööda maakonda laiali, kes maal, kes linnas. Niisama pooleks tunniks reeglina läbi ei hüpata, sõpruspered tulevad reeglina ikka terveks nädalavahetuseks külla, mul on suur kodu ka. Ja teine võimalus on see, et vabal ajal lihtsalt sõidadki, 70-ne kilomeetri kaugusele, et sõbrannaga kolm tundi ohjeldamatult lobiseda, kolm kuud ette ära või tagantjärgi.
Jätkuvalt kordan end, kui ei ole just paikne ja vaikne, siis sõitmist on palju. Ja talvised teeolud maal võivad ikka väga koledad olla, nii et mina kogemustele tuginedes alla maasturi autot endale ei ostnud. Abikaasal on samuti maastur. Üks ökopunn on ka, sellega sõidab emb-kumb siis kui teed kannatavad ja suvel samuti. Logistikaga ongi see asi, et planeeri või äta planeeri, ülemääraseid sõite koguneb, sest igapäevaselt sõites ei tundu see vahemaa üldsegi pikk, sutsakas siia või sutsakas sinna ei loe midagi enam, seltsielu tahad ka elada ja linnapoes on kraami rohkem.
Naabrid on mul toredad, sellised kellega on hea juttu puhuda, aga kes külla ei tüki.
Sääski praktiliselt pole, sest maja on lagedamal, tuulisel kohal, parme on küll, kui tuult pole.
Üks asi on küll, mida maal pole ja linnas on. Maal ei ole molutamisaega. Minul vähemalt mitte. Linnaaed on nohu, maaaiaga võrreldes. Terve issanda päev läheb lenneldes käest ära, tööd tehes, aga see on muidugi mu enda vaba valik, oleks väiksemalt ka võinud. Lisaks veel saun, aidad, kelder – kõik need vajavad ka kõpitsemist ja koristamist-sättimist. Tean küll, et maal saab samamoodi elada kui linnamajas, aga see ongi see valikute küsimus, mina tahtsin suuremalt.
Üks konks on asja juures küll, te mehega mõlemad peate maale väga tahtma, ühe tahtmisest jääb väheks. Sest kõik muutub paratamatult keeruisemaks.
Minu abikaasa on eluaegne linnapoiss aga õnneks maamehe hingega, kõik klapib.
Vaikus, rahu, linnulaul, varbad õuemurus – see kompenseerib selle, et iga pisiasja pärast tuleb suund linna poole võtta. remonti tehes paratamatu. Muide, perega autos sõitmine läheb sajaga kvaliteetaja alla. See on aeg, kus midagi muud teha polegi kui omavahel rääkida. Sellega harjub nii ära, et ükskord kui mu tütrel oli vaja mulle üks pahandus üles tunnistada, siis ta palus mul auto tööle panna ja lihtsalt sõita temaga, et siis ta räägib. :)
Mina isiklikult armastan maalelamist hirmsasti ja ei suudaks linnas aastaid elada, sest hingel hakkab haige. Aga uisa-päisa maale elama sellegipoolest ei soovita tormata. Pigem soovitaks seda varianti, et ehk on võimalik ajutiselt midagi üürida maale, soovitatavalt nii et talve ka ära näeks ja siis vaadata selle järgi. Ei pruugi sobida. Mul kahele tuttavale perele näiteks ei sobinud, ühed läksid lausa laiali, teised üritavad üsna tulutult oma maakodu sobiva linnakodu vastu tagasi vahetada.
Sellega tasub ka arvestada, et maal võib elekter ära kaduda päevadeks, mitte pooleks tunniks-tunniks nagu linnas. Ja netiühendus samuti, telepilt. Teed võivad läbimatud olla, on ette tulnud. Autoabi on kaugel, just siis kui seda hädasti vaja on. Ootamatuid remonttöid tuleb kummalisel kombel ette sagedamini, kui linnamajas, see on nagu rusikareegel. :)
Kuid siiski – kui hing hirmsasti maale kipub, siis need miinused ei määra midagi. Siis neid nagu ei näegi, neid polegi.
Jõudu otsustamisel ja loodan, et mu pikas jutus mingi pisike kasutegur ka sees on. :)
Me kolisime maale ca 1,5 kuud tagasi. Ostsime möödunud kevade hakul vana maamaja, senimaani renoveerisime ja nüüd siis elame sees ja renoveerime edasi. Enne elasime Tallinnas, praegune kodu on ca 4h sõidu kaugusel vanast. Mees on siitkandist pärit, mina tunnen terves maakonnas vist alla 10 inimese.
Lähim linn on 12 km. Laps käib valla lasteaias 4 km kaugusel (teises suunas). Mulle meeldib – hea väike rühm. Huvitegevuse kohta ei ole veel uurinud, meil lasteaedki väga uus teema ja vajab harjumist. Olen kuulnud, et teised lapsed käivad linnas mingites ringides. Kuna meil on peres kaks autot, siis ühistransporti ei ole detailselt uurinud, kuid kuulduste järgi kord päevas ehk buss käib. Koolibuss on ka ja vihjati, et vanemana võib laps ise bussiga lasteaeda sõita….
Minul tööd ei ole, olen pisema lapsega lapsehoolduspuhkusel ja seetõttu on aega midagi otsida. Olen aru saanud, et siinkandis ei ole palgad kõige paremad ja tööd raske leida. Seetõttu olen arvestanud sellega, et võibolla pean ise ettevõtjaks hakkama. Mees teeb vana tööd kodukontorist edasi (IT valdkond). Minu jaoks küll tähendab see seda, et päris tihti on ta siiski kodust ära Tallinnas midagi asjatamas.
Inimesed tunduvad toredad, nii palju kui kohanud oleme. Püüame teadlikult ka tutvusi soetada. Mees jätkas oma rahvatantsu hobi ja hakkas linnas ka käima. Kohalik tuttav perekond orgunnib ühiseid istumisi teiste kohalikega. Ma olen naiskodukaitsja ja võtsin juba ühendust kohaliku jaoskonnaga, et siia üle tulla – usun, et nii on kõige lihtsam sisse elada. Ei ole sedalaadi suhtleja, et läheks ise naabri uksele koputama ja tutvustama.
Nii, vaatan küsimusi üle. Elamistingimused. Kui maja ostsime, seadsin tingimuse, et enne sisse ei koli kui normaalsed pesemisvõimalused olemas. Väikeste lastega ei viitsi kaussidega jännata. Praegu on kaasaegsed vannituba ja köök. Eluruumid on remontimata, kütame puudega. Maakütte pump on küll töös, kuid torud köögis-vannitoas ja rehealuses (mis ei ole veel elatav).
Kuna linn on meie mõistes siiski lähedal, siis käime tihti. Ülepäeva kindlasti. Meil ei ole muidugi veel rutiine tekkinud, sest nii värskelt kolisime ja pidevalt avastame, kuidas midagi kasvõi remondi jaoks vaja. Perearst võtab kord nädalas vallakeskuses vastu (4km) ja ülejäänud päevadel linnas.
Sääski sel suvel eriti ei olnud, seega ei oska kommenteerida :) Herilasi aga oli palju ja väga tüütud. Ise sain ka ühe sutsaka ära. Ses mõttes oli nõme, et lapse sünnipäeva ei saanud õues hästi pidada, kohe olid herilased toidu peal. Mitte, et seepärast oleks pidu olemata jäänud… Aga ma olen aru saanud, et eelmine suvi oligi herilaste koha pealt erakordne ja valmistasid peavalu üle Eesti.
Otsus maale elama kolida oli päris raske ja ei tulnud meil üleöö. Ikka kuude jooksul küpses. Sel ajal üritasin ka võimalikult palju lugeda ja googeldada teiste kogemusi, kuid kahjuks väga midagi ei leidnud. Või siis olid ajakirjades artiklid stiilis “proovisime maaelu ja meile ei sobinud”. Kirjutajad olid muidugi avaliku elu tegelased, kellel ilmselt kogu seltsielu jäi siiski linna…. Ja kes kolisid väga romantilistesse tingimustesse, ehk siis renoveerimata majja ilma veeta ja puuküttega. Mitte et ma puukütet maha teeks, kuid kõigile lihtsalt ei sobi selline elu. Samuti ma arvan, et on oluline luua kohapeal ka suhted ja üritada kogukonda sulanduda.
Enne kolimist üritasime läbi mõelda ka selle kui palju me hakkaks puudust tundma linna meelelahutusest. Peale laste sündi jõuan ma kinno ja teatrisse nagunii nii harva, et selle mõne üksiku õhtu pärast aastas ei olnud mõtet linnas elamist taga nutta. Siin teeb mu igapäevaelu lihtsamaks see, et saan lapsed südamerahuga õue saata ja neil on seal huvitav. Seega on mul rohkem aega tegeleda oma hobidega. Mul on koduse loomuga hobid (igasugune nokitsemine). Nüüd on hobide jaoks rohkem ruumi :)) Ühesõnaga ma olen hetkel rahul ja lootusrikas, kuid eks me oleme väga värsked maakad ka.
Kui oled huvitatud, siis blogime oma remondist ja sisseelamisest siin:
https://veelyks.wordpress.com/
Eveli blogi lugedes tekkis tugev tunne, et meil on midagi ühist.
Ühte tüüpi maja, samalaadsed toimetused ja väga võimalik, et samas vallas veel pealegi. :)
oo, põnev! :) Äkki saame remondikogemusi vahetada? Jäta mu blogisse kommentaar, siis ma saan sealtkaudu meiliaadressi ja saame privas valda täpsustada :)
:)
Vahva, mul ka üks (remondi)blogi juures, mida uudistada. Endal täpselt sama seis – Tallinnast ära kolinud maale (3h kaugusele Tallinnast), vannituba ja köök sisse seatud ehk elementaarsed mugavused peavad olema. Esimene laps kohe-kohe sündimas. Puuküte, suur rõõm :)
Need enne ja pärast pildid sul on väga lahedad, ise teen samasuguseid ülevaateid remondiarengutest ;)
Tikker igatahes minu lugu teab, plusse ja miinuseid. Ma ei hakka üle kirjutama. Suurim väljakutse on leida endale piisavalt sissetoov tegevus, kui aeg sealmaal. Tallinnasse praeguse tunde järgi tagasi tööle ei kipu. Kuid kunagi ei tea ette, mis suunas elu pöördub.
Herz, tänud! Olen ka sinu blogi poole silmaga jälginud ;)
Kolisime siis Tartu linnast 20km alevikku.. sealt 14 km edasi on meil talu.. Talu on meil juba 5 aastat. Maja on suur..Mahuksime ilusasti 100m2 oma 5 lapsega ära.. Aga siin tulevad need agad:
– vanemad lapsed ei soovi maal elada, kus puudub vesi maja sees ja wc
-kool/lasteaed on 14 km
-teed on talvel lükkamatta, libedad ja kevadel sõitmatud
-bussiliiklus ei kannata kommenteerimist
Elame siis hetkel alevikus. Maksame kommunaale, mis on võrreldes Tartuga väiksemad. Suur hulk raha läheb transpordile Tartu. Abikaasa käib tööl. 2 last käib linna kooli, sest lõpuklass ja kutsekool . Kahjuks ilma sularahata, transpordita on see elu maal niivõrd kiviaegseks tehtud..võimalikult piinaval moel. Toit ka poes-linnast on suurem valik ja odavam… Vahel on soov metsa pageda-aga ei saa.. arved vaja maksta, lastele riided, ei mingit isemajandamist.. Maja peab sooja vaid köök ja 1 tuba.. Hinges on kevad ja näpud sügelevad.. kisub maale..aga ma pole üksi-pean teistega ka arvestama.. l
Elan maal, Pärnust nii 25 km, lähima naabermajani u 1 km, maja lähedalt möödub maantee seega lumelõksu jäämise muret talvel pole.
Maja on mugavustega, oma keskküte ja ka puupliit, küttepuud omast käest. Olemas nii oma puurkaevust tulev vesi, saun, dušš, veevärk.
Paar km eemal külas on lasteaed-algkool ning külaselts korraldab rahvamajas nii trenne kui lasteringe, isegi peod toimuvad. Meil laps 1a 5k aga tema hakkab lasteaias linnas käima kuna maa-lasteaed asub vastassuunas linnast ning seega teeb logistika ebamugavamaks. Töökoht Pärnus, hommikul tööle ja õhtul koju saab liinibussiga (bussiliikus üsna OK) aga kuna eelistan ise enda aega kontrollida siis kõigil täiskasvanud pereliikmetel on autod. Üks pereliige tegeleb kodus oma ettevõttega.
Sõbrad tuttavad elavad kas Pärnus või kohtades kuhu meilt otse bussiga ei saa seega üsna autost sõltuv elu. Rahulik on küll, linnud laulavad ja sääski siinkandis väga ei ole. Siiski mõne aja pärast kolime tagasi linna, vaiksesse linnaossa, oma aiaga korterisse armsas puumajas. Ei meeldi mulle pimedal aastaajal üksi (lapsega) suures majas. Ei meeldi, et kõiki käike ja minekuid tuleb ette planeerida, ei saa lihtsalt uksest välja astuda ja poodi või parki minna vaid vastavalt aastaajale auto lumest/jääst puhastada ning sõita kohale. Jalutamisvõimaluseks on kas suur maantee või 1,5km pikkune kruusateelõik kus küll liiklus ei ole aga sopp on põlvini. Külaühiskond on küll kokkuhoidev aga võõraid naljalt omaks ei võeta. Eelistan linna, spontaansust ja võimalusi.
Kui juba lugemissoovituste andmiseks läks, siis Kaja Kanni “Eratee” kirjeldab väga hästi elu maal teatud tingimustes. Ja Jaanika blogi samuti :) Kuigi olles elanud nii Pärnus kui ka maal, ei saa ma küll aru, miks sul selline küsimus üldse tekkis. Ega tingimused nüüd nii erinevad ka ei ole. Selles mõttes, et eks talvel rannarajoonis oma majas elamine mõnes mõttes ongi ju nagu külas elamine. Ainult selle vahega, et praktiliselt kõik, mille järgi soov/vajadus tekib on umbes 10 minuti kaugusel. Külas sellist luksust ei ole :)
Meie kolisime maale kohe varsti 13 aastat tagasi, siis veel ilma lasteta. Maal elamine ei olnud eesmärk, tahtsime lihtsalt oma maja, aga linnas poleks me seda endale ka siis lubada saanud. Leidsime lihtsalt nii vaimustava maja, et ostsime kohe naksti ära. Maja on endiselt vaimustav, nüüd on juba veesüsteem ka olemas ja kolmandik põrandapinnast eluruumidena kasutatav. Üks nirumat sorti mõis on, tähendab, kuigi kunagisest hiilgusest suurt midagi järel ei ole.
Nüüd on kolm last, umbes poolteist õpetajapalka ja kolm autot, neist kaks mittesõitvad (üks lihtsalt lastele lammutamiseks).
Plussid: rahu ja vaikus. Ei pea muretsema, mida naabrid arvavad, kui lapsed lärmi teevad. Tundub, et meie katkine kuurikatus ja meetrikõrgune nõgesepadrik taga-aias ei häiri ka kedagi. Naabreid sama hästi kui ei näe, ja see on meie jaoks õnn ja rõõm. Lastega on võimalik teha loodusvaatlusi ja mõistatada, mis päeval meie kured sel aastal tulevad ja kui palju poegi neil tuleb.
Miinused: 30 km linna on tüütu ja kallivõitu sõita. Logistika peab paigas olema, sest meile kahe autoga käimine ei meeldi. Bussiliiklus on nadi, kuigi peatus on kodust 500 meetri kaugusel. Meil on hundid, karud, rebased, vapsikud ja teed mööda edasi võrdlemisi vastikud koerad. Kiirabi tulek võtab 20-30 minutit aega.
Kolisime 10 aastat tühjalt seisnud elamiskõlbmatusse majja. Veetoru tuli köögi nurgast põlvekõrguselt sisse, adekvatset äravoolu polnud, kemps oli küll varju all, aga kuivkäimla ja üldse … Nüüd oleme saavutanud 135 m2 mõnusat elamist, 4 tuba, suur köök, oma kaev, oma kanalisatsioon (septik imbalaga), korralik vannituba. Miinuseks on, et originaalaknad on väikesed ja kuna toad on väga suured, jääb päevavalgusest väheks. Talvel on tube raske soojaks saada (3 ahju, pliit, kamin ja väike raudahi esikus, alates -8’C tuleb kõiki kütta). Katus sajab läbi, õnneks mitte pidevalt ja mitte kõikjalt, vahepealsete aastate suured lumed lõhkusid. Remondi käigus on välja tulnud põnevaid ja toredaid asju nagu imelised 30 cm laiused põrandalauad ja mitte nii toredaid asju. Aga see kõik on meie maja eripära. :)
Aed on väga suur, hooldame sellest vast neljandikku. Oma kured ja kurepesa, pääsukesed, konnad, rukkiräägud. Soovi korral saaksime pidada kanu ja küülikuid.
Perearst on linnas, lapsed käisid linnas koolis ka, nüüd on koduõppel ja elu on hoopis stressivabam. Kohalikku kooli ja lasteaeda sõitmine on keeruline. Tööl käime reeglina linnas, poes ka. Lähim pood on muidu 10 km kaugusel, üpris hästi varustatud, aga kallivõitu. Kohalikku majandust toetame sellega, et ostame puid tuttavalt talumehelt. Piima osta ei saa, sest 15 km raadiuses ei ela ühtegi lehma. Sõbrad on peamiselt kogudusest, see on niiehknii linnas. Kohaliku kogukonnaga me pole suhteid arendanud, paari naabriga tervitame, kui kord aastas kokku juhtume. On vähe ühist, meil kurja ei vannuta, dressipükse ei kanta ja alkoholi ei pruugita …
Sääsed on mõnikord õudne tüütus, aga enamasti talutavad. Meil on tublid pääsukesed. Probleemiks on pigem vapsikud, herilased (mees ja keskmine laps on allergilised) ja nagu eelmisel aastal selgus, ka rästikud. Poolteist aastat tagasi käis karu aias õunu söömas ja jättis, khm, “visiitkaardi”, sellest sain teada, et karu oli. Siis tundsin küll, et tahaksin elada võimalikult kesklinnas, ilma igasuguse metsiku looduseta, sest karu ma kardan. Karuvabadel aegadel tunnen, et Eestis ei tahaks linnas elada. Mängime vahel mõttega mõneks ajaks välismaale kolida, seal võiks linnas elada küll, vahelduse mõttes. Oma kodu jätaks ikka alles.
Oi, sellest koduõppest tahaks rohkem kuulda. Imetlen neid, kes seda teevad.
Koduõppeblogisid on ju mitmeid… Seesama kommenteerija siin, temalgi on nime küljes blogi link :) Ja Katri koduõppeblogi peaks mul vist olema endiselt blogrollis…
Maaelul ja maaelul on tänapäeval vahe, tundub mulle. Nimelt mu lapsepõlve suved jm vaba aeg möödus nö päris maal vanavanemate juures (kes meist ei oleks agraartaustaga, eks ole), nüüd u pool aastat tagasi kolisime linnast ära maale, alevikku. Aga see siin on selline linnatüüpi maaelu. Elame uues majas uuselamurajoonis (ma poleks kunagi uskunud, et selliseid valikuid teen :)), st et elamistingimused on vaat et paremad kui linnas olid, kus elasime vanas majas ahiküttega korteris. Töökohad, laste koolid jm jäi kõik linna, oleme ka linnapiiri ääres, nii et ilmselt on aja küsimus, millal linn selle koha alla neelab. Peres on 1 auto, lisaks mina ei juhi, seega oli üks tingimus, mida valiku tegemisel jälgisime ühistransport. Ja see on hea :) Tunnis käib keskmiselt kaks bussi, bussisõit võtab aega 17-25 minutit, nii et lapsed sõidavad koolist koju bussiga. Bussipeatus on kodus ca 1,5 km – veidi siiski pikem kui linnas oli linnaliini bussipeatusest tulla.Tegelikult on siin olemas ka kool ja lasteaiad ning lisaks huvitegevuse võimalused, a me neid variante ei kasuta. Küll on aga meeldiv üllatus, et vald maksab kooliajal kinni laste bussisõidu linna ja tagasi ning huvikooli. Sääski veel ei tea, kolisime kui sääsehooaeg oli lõppenud, herilastepesa oli küll räästa all, a neid toitsime arbuusikoortega ja hoidsime söögilauast eemal. Naabritega eriti ei suhtle, me kolisime ca 10 aastat liiga hilja siia kanti :) – enamike naabrite lapsed on just nii palju nooremad kui meie omad. Lastel ei ole ka sõpru siinkandis ning ehkki ma loodan, et ehk tekivad, ei kujuta ma ette, mis võiks olla see ühiskoht uuselamurajoonis, kus mängud toimuvad õuedes, et kus siin teistega kokku saada ja sõprust sobitada. Pood on siin ka lähemal kui linnas oli – Konsum, kus osad asjad on küll kallimad kui linnas, et hädavajaliku saab siiski normaalse hinnaga kätte. Praegu oleme elumuutusega väga rahul :)
Meie elame ka maal, külas. Tallinna kesklinna sõidab autoga 10-15 minutit, ühistransport seevastu käib kolm korda päevas (+ koolibuss) ja kergliiklusteed kahjuks (veel) ei ole. Maja on kõigi mugavustega: gaas, kanalisatsioon, vesi. Aeda, st hooldatavat maad on ca 9000 ruutmeetrit. Muru tuleb niita 1-3 korda nädalas, traktoriga kulub ühele korrale 4h (kuna tegemist on – valla arvates – tiheasustusega, siis mingit heinamaad tekitada ei saa). Kui talve juhtub olema, saab igal lumesajuga päeval 3h lund lükata. Õue peal seisab vana maakivist kolhoosi karjalaut, selle tahaks lähikümnendil ära renoveerida.
Koole / lasteaedu on läheduses mitmeid, 5km raadiuses kõik. Lähimasse toidupoodi on 3km, spordikeskusesse 5. Ümberringi on uusarendused ja valdavalt noored inimesed, naabritega erilist suhtlemist ei ole (ehk sellepärast, et kanname mulla-, aia-, auto(remondi-), puu- jne töödel mehega mõlemad dressipükse ;)).
Tööl käime mõlemad linnas, laps käib lasteaias lähedalasuvas (tööteele jäävas) alevikus. Mitme auto omamine on meie eluviisi juures kohustuslik, hobist tulenevalt kipub neid olema rohkem kui kaks, mõned ka korralikus 4x4varustuses (vintsiga auto + järelkäruga murutraktor on muuseas asendamatud aiatööriistad ;)). Tsiviliseeritud mugavuste kõrval oleme alles hoidnud / soetanud kõik selle, mis võimaldab kenasti ära elada ka tsentraalsete kommunikatsioonideta: vett saab vajadusel vanast kaevust, maja on võimalik soojaks saada ka tahkekütusega (ca hektarilt tuleb loomulikku tuulemurdu nii palju, et paari-kolme aasta varu küttepuid on olemas), elektrigeneraator on samuti olemas (kulus mõned aastad tagasi, mil elektrikatkestus kestis üle kolme ööpäeva, marjaks ära).
Igav pole kunagi ja koduse tööjärje puudust ei näe ka tekkimas. Paar korda aastas mõtleme, et müüks kogu kupatuse maha ja koliks linna, aga ei raatsi hästi – aga me oleme mehega mõlemad ka põhimõtteliselt eluaeg maal elanud.
Oi millise rõõmuga ma seda postitust lugesin! Meie sammud on juba täpselt maaelu suunas :)
Mina olen suur maafänn, pärit väikelinnast, kvalifitseerub maana ja linnaeluga harjumine võttis kõvasti aega. Mees on kogu lapsepõlve vabad hetked veetnud maal, päris talus. Seega tundus väga loogiline, et me kolime maale.
Natuke tuli asja edasi lükata sest tahtsime lapsed linnas saada, ma ei soovinud olla üksi päevade viisi kahe lapsega maal ja rahaliselt ka ei oleks välja vedanud (ei oleks saanud rohkem kodus olla, kui emapalga jagu).
Muutus kõik siis, kui vanem laps läks kooli ja selgus, et tal tekkis oma elu: omad käimised, iseseisvus, ringid, sõbrad jne. Siis otsustasimegi, et tuleb panustada linnaellu, kasvõi ajutiselt.
Hetkel tundub, et õigemat otsust ei olnud võimalik teha. Investeerisime korralikku suurde korterisse väga armsas majas, kõik naabird on normaalsed, majas on palju lapsi, suur õu väiksematele ja suurematele sõbrad kohe käepärast. Ja kuna juhuslikult oleme sattunud veel uuele linna tuiksoonele, siis on hea õhtul kasvõi jalutada läbi linnamelu. Ja mis kõige olulisem – kasvõi iga päev võib läbi astuda mõni sõber või tuttav, kasvõi korraks, kui nad on teel sööma, trenni, kontserdile või niisama sõpradega linnas kokku saama.
Koolilapsele on see vist ikka suht oluline, et saab ise koolist koju ja kinno ja sõbra juurde. Nii et meie puhul maaelu ootab, aga linn on minu!
Ma olen poole kohaga maakas, aga kunagi on plaan kindlasti päriselt maale kolida. Meie maakodu on ikka kohe päris maal – Tallinn 270 km, lähim linn Valga 23 km. Lätimaa 4 km. On mugavusteta majake ja oma mets. Ehk et küte on oma metsas ja tasuta (töörõõm).
Meie külas on elanikke vaid käputäis, suvel rohkem, talvel vähem. Kahjuks jääb ka iga aastaga neid elanikke vähemaks. Suur probleem on alkoholism – ütleme nii, et korraliku töömehe leidmisega, kes sul kasvõi trimmeriga niidaks või ehitusel appi tuleks, on väga keeruline. Ehk et tuleb väga palju saada hakkama oma jõududega.
Mingit infrastruktuuri meie külas pole. Ei poodi, ei postkontorit. Bussipeatus on ja buss käib ka imelikel aegadel linna. Auto omamine on hädavajalik. Kord nädalas käib bussipeatusesse siiski autolavka ning külast käib ka koolibuss, mis viib lapsed kooli-lasteaeda. Lasteaed asub 5 km kaugusel ja lasteaia kohti on vabalt saada. Eelmisel aastal oli lasteaias üldse kokku vaid kümmekond last. Kool on 20 km kaugusel ja see on põhikool. Õpilaste arve väheneb seal järjekindlalt ja ei tea, kui kaua see koolgi püsib.
Kui väljas on torm, siis istume tihtipeale elektrita, sest liinihooldusega pole eriti vaeva nähtud ja puud kipuvad tormiga liinidele kukkuma. Mobiililevi on vilets (koguaeg peab peale passima, et Läti võrgus ei helistaks) ja pulgainterneti kiirus suhteliselt olematu. Varem kasutasin KÕU internetti ja see töötas küll hästi, kuid oli väga kallis.
Teed on viletsad. Alati pärast Valga kandis veedetud suve remondin auto veermikku. Tallinna teede üle vingutakse, aga tegelikult on need väikelinnast kordades hullemad.
Seltsielu mõttes tegutseb vallas igasuguseid seltse ja toimub ka pidusid-külapäevi. Kui tahta, siis seltsielust puudus ei peaks tekkima.
Töö mõttes on küll nii, et ega kohapeal väga miskeid töökohti kandikul ette ei kanta. Aga kui oled aktiivne (ja alkoprobleemita) inimene, siis kindlasti leiab. Mina ajan oma asjad korda kaugtööna (kirjutamine ja toimetamine), kaasa töötab mul metsas ja on nagunii kodus vaid nädalavahetustel.
Sääsed? Tead, pärast 15 suve siin ei märkagi enam neid. Olen muutunud täiesti immuunseks, ei kasuta ühtegi sääsetõrjevahendit ning käin suvi läbi lühikeste riietega kõikjal, ka metsas. Ka mu lapsed saavad hakkama ilma offideta. Ja puugihaiguse vastu oleme kõik vaktsineeritud.
Meie maaelust saad lugeda siit https://maasektor.wordpress.com/
Kelle jaoks linn, kelle jaoks mitte, aga elan ma hetkel Raplas. Plaan on paar-kolme aasta pärast kolida elama Märjamaale, mis peaks juba igaühe kriteeriumite põhjal täitsa maakoht olema.
Seal on minu kadunud vanaema maja, mis sai ehitatud kõrvalhoonena kuskil 30ndatel aastatel. Millalgi vahepeal sai sellest kahepereelamu. Hetkel seisab see tühjana, sees ei ole vett. Idee on luua sinna elamiskõlbulik kodu, ühepereelamu, koos vee ja saunaga. Juurde soetada kanad, kanadele soojaks ka üks kits. Kodulinnud on minu kiiks, kits mehele. Olles vanatädi ja muude sugulaste pealt näinud, toodavad kanad korralikult mune, neid saaks müüa neile, kel soovi. Kits toodaks väärtuslikku piima, valmistaks juustu. Samuti toode, mida saaks müüa.
Märjamaa ise on kihelkond, kus inimesed elavad peamiselt maal. Alevis on inimesi vähe, aga alev elab. Kultuurimajas on maakonna vingeim kino (isegi 3D luuakse varsti), koolimaja ja raamatukogu on värskelt renoveeritud, noorsootegevust on palju, olemas on ujula, erinevad ringid nii sportlastele, tantsijatele kui käsitööhuvilistele.
Maakonnakeskus Rapla on autoga sõites 20 minuti, bussiga 30 minuti kaugusel. Tean, et paljud Märjamaa noored käivad Raplas gümnaasiumiastmes, kuna Rapla Vesiroosigümnaasium pakub huvitavaid suunitlusi.
Kuigi elan Raplas, käin Märjamaal oma 7kuusega beebikoolis. Raplas lihtsalt ei toimu. Ka see on juba näide, et Märjamaal inimesed tegutsevad. Ja hoiavad kokku. Märjamaal on alevis kaks lasteada, lähedalasuvates külades on neid veelgi. On olemas ka rühm erivajadustega laste jaoks. Perearstid töötavad ja on hinnatud kogukonnas. Haigla on hooldushaigla, erakorralist osakonda ei tea, et oleks. Aga nagu ütlesin, Rapla on lähedal.
Iga suvi toimub Märjamaal ohtralt üritusi. Spordiüritusi, kihelkonnapäevad, laadapäevad, koertenäitused, kirbuturud jne. Läheduses toimub ka muusikaüritusi, nt Vigalas Hard Rock laager iga suvi.
Minu jaoks üks oluliseimaid aspekte on veekogu lähedus. Märjamaal on palju ujumiskohti. Jõgi on ilus ja puhas ning inimesed armastavad selles supelda. Ka mina. Allikaid on palju, kust saab suurepärast vett igaüks, kes viitsib tassida.
Ka sugulasi on mul Märjamaal palju. Teine vanaema, kes on elus, elab seal koos vanaisaga. Lisaks on ka tädi, tädipojad, läheduses ka täditütar ja emapoolsest suguvõsast inimesi, kellega pean sidet ja hoian häid suhteid.
Mina isiklikult olen selline vaikust ja rahu armastav inimene. Linnamelu, ka Raplasuuruse linna melu, ma lihtsalt ei kannata, see väsitab mind. Olen loomeinimene, kirjutan ja maalin, eks seegi nõuab vastavat keskkonda. Igatsen oma aia õunapuid ja marjapõõsaid, kirevat kukke, muruplatsi, millel lapsed saaksid vabalt mängida. Oma peenart, mida rohida, lilleaeda, oma aia saadusi, maitsetaimi…
Märjamaa on selline koht, kus võid vabalt oma sõnnikuste kummikutega alevi peenemasse poodi, Maximasse jalutada. Keegi ei vaata kõõrdi. Seal ei huvita inimesi sellised pealiskaudsed mured nagu välimus. See meeldib mulle. Laps saab seal olla laps, ehk ei pea kasvama nii ruttu suureks nagu näen oma õelapse pealt. Ise alles 8aastane, aga juba kostub: “mul ei ole mitte midagi selga panna” vms. Minule pani vist kogu algklassi aja ema riided hommikul valmis ja mina panin need lihtsalt selga. Ei mäleta, et üldse oleks oma pead vaevanud, kas see, mis mul seljas on, võiks kellelegi teisele meeldida või mitte.
Ma siinkohal sekundeeriks, et ka linnas võib vabalt minna sõnnikuse kummikuga poodi, sõnnikut on küll vähem, küll aga sotsiaalseid kihte. Meil on nn enda aguli kauplus suhteliselt väike Comarket, kus sõnnikune kummik oleks üks lihtsamaid kaasusi.
Linnas on sõltumatust rohkem – käid kuidas tahad kus tahad, kedagi ei huvita. Väikelinnas, kust mina pärit olen, on sotsiaalne surve kõvasti suurem.
8. aastased on erinevad. Mõni laps kaebleb tshikikaeblusi, mõni mitte; ma pigem arvan, et see väga ei olene alevist või linnast või külast, kus ta elab.
Meenus veel paar mulle olulist aspekti. Kui lapsed väikesed, siis on oluline, et hoidja saaks ise lapse juurde hoidma. Meie lapsi hoidis minu ämm, kes ei sõida autoga, tuli arvestada. Ja kuna ma läksin täiskohaga tööle, siis ma ei pidanud õigeks last iga päev pikaks ämma juurde viia.
Teine asi on seoses tööga. Teoreetiliselt meil toetatakse kodukontoripäevi, aga see teeb kontorisolijate päeva nii keeruliseks, et kodus töötamine muutub mõttetuks. Osaajaga- või kodus töötamise päevad ilmselt lihtsustaks maalelamist. Aga see mõjutab ka kolleege, kellega tuleb arvestada.
Ma ei ole siin kunagi enne kommenteerinud, seekord saan sõna sekka öelda:
Elame maal koos abikaasa ja lastega (3a ja 5a), kaugus tallinnast umbes 160 km ja Tartust 50 km. Kolisime mehe lapsepõlvekodusse, mida nüüd remondime. WC on veega, dušš, soe vesi, nõudepesumasin jms on kõik olemas.
Mina ei käi tööl, kuid lõpetan oma ülikooliõpinguid, mis olid pooleli sel hetkel kui Tallinnast ära kolisime (nüüdseks on jäänud põhimõtteliselt ainult lõputöö kirjutamine, siis on baka tase käes). Mu mees tegeleb oma firma alt teede, platside, aedade ehituse ja haljastusega, seega pole tal väga oluline kus elada, sest töö on liikuv. Lisaks kasvatame endale ja müügiks erinevaid põllusaadusi. Lähim linn on 15 km kaugusel, kuid lähim algkool, lasteaed, perearst, postkontor ja pood on umbes 6 km kaugusel (sõidan seda teed iga argipäev edasi-tagasi 2korda). Algkooli juures on ka huviringid, kus lapsed tulevikus käia saavad, lisaks on kõrval ujula koos jõusaaliga. Meie peres on 2 autot, ilma ei toimiks logistika kuidagi. Kahjuks meie väikses külas on noori väga vähe, enamus on pensionärid. Ainult lähimate naabrite peres on noori täiskasvanuid, nendega on läbisaamine väga hea. Lastel on sõbrad lasteaias ja teistes lähimates külades.
Suurim miinus maal elamisel on see, et pimedal ajal on ikka väga pime igal pool, ei ole mingit valgusreostust nagu linnas (ma olin sellega harjunud juba). Vihmasel ajal on tihti sopane ka, linnas asfaldil ei näegi tihti soppa. Talvised teed võivad olla ettearvamatud ja hooldamata vahel (viimasel ajal pole probleemi olnud õnneks). Putukad mind ei häiri, sääski oli linnas ka.
Parim maaelu juures on siiski vabaduse tunne, olla oma aias, põllul, loodusele lähedal. Linnud ja loomad liiguvad ringi (kitsed, jänesed, rebased). Pimeda aja kannatabki ära kevade ja suve nimel, mul on liigagi hästi veel meeles suvede veetmine korteris ja seda ma tagasi ei taha enam.
Mina valmistun maale kolimiseks. Elame praegu mehega Tallinnas, last veel ei ole. Pärisin paar aastat tagasi oma lapsepõlvekodu 35 km kaugusel Tallinnast, kus elasin kuni sain 15-aastaseks. Hiljem kolisin koolide tõttu linna, nüüd tahan maale tagasi. Püüame maja enne kolimist ikka jõudumööda renoveerida, kui saab veevärgi sisse ja uued ahjud, saab sisse kolida. Maja on eestiaegne, krunt on u 6000 ruutu. Küla on hajaküla, lähim väike asula (400 inimest) asub kolme kilomeetri kaugusel. Seal asub ka lasteaed-algkool (kool kuni kuuenda klassini). Huvitaval kombel seal asulas poodi polel, lähim pood asub alles kodust 10 kaugusel olevas väikelinnas (10 000 elanikku). Seal on ka ujula, spordisaal, rohkem huvitegevuse võimalusi, perearstikeskus jmt. Lähim bussipeatus kodule asub 3 km kaugusel, lähim raudteejaam teises suunas u 2 km kaugusel ehk 20 minutit kiiret kõndi. Rongiühendus Tallinnaga on hea, bussiliiklus on viletsam. Hajaküla, milles talu asub, on ligi 3 km pikk kitsas liistakas. Palju on eakaid inimesi, noorte peredega pole veel sidet tekkinud. Tee, mis lähimast asulast koduni viib, on kruusatee ja kevadel-sügisel porine ja viletsas olukorras, talvel lumelükkamisega see-eest probleemi pole, vald on väga usin. Tallinna kesklinna sõidab kodust igal juhul 40-45 minutiga ära. Kolimise osas oleme mehega arvestanud, et kaks autot peres on hädavajalik. Samas, kaks autot on meil ka praegu linnas elades, nii et ses osas ei muutuks miskit. Igakuine kütusekulu ühe inimese/auto kohta kui sõita Tallinna ja tagasi 20 päeva kuus pluss 500 km varu niisama lustisõitudeks on keskmiselt 8l sajale kulutava mitte-ökopilli ja 1,2 eurot maksva kütuseliitri korral u 150 eurot. Teatrist-kinost väga puudust ei tunneks, niigi käin seal harva. Seltsielu – noh, suurem alkoholisõber ei ole, nii et saan kõik külaskäigud kainelt tehtud ja autosõitu südamest armastava inimesena ei pane paljuks, et pean nt südaöösel alles koju sõitma hakkama. Töö on mul väga liikuv ja ajuti saan ka kodust tööd teha. Murekoht on muidugi see, mida teha, kui perre tuleb laps. Lastaeialapsega pole muret, hommikul tööle minnes laps aeda ja õhtul koju. Kuidas aga nt 1. klassi jõmmiga korraldada? Tal lõpeb koolipäev 12 ajal. Kas seitsmeaastane saab hakkama 3 km koju marssimisega ja siis seal üksi oodates, kui vanemad tulevad? Noh, 3.-4. klassis vast saab ikka kindlasti juba. Edasi on muidugi murekoht põhikooliklassides, kus lapsel rohkem tegemisi ja huvisid – siis ta peaks ju suuremas asulas ringides ja/või ujumas käima, sõpradel külas jms. Bussiliiklus on niru. Sõidab alati jalgrattaga? Talvel lihtsalt ei lähegi kuhugi, kui keegi autoga viia ei saa? Noh, kui laps sünnib, siis ilmselt tuleb tal esimesel võimalusel 16-aastaselt juhiload ära teha! Eesti on ikka nii ameerikaks muutumas oma ühistranspordihädadega, et juba lapsed tuleb autorooli suruda… Seega, kahekesi maal – kui muruniitmist, mootorsaagi ja füüsilist tööd ei pelga – on väga vahva. Kuidas lastega hakkama saab, on muidugi paras kombineerimine. Aga soov maale kolida siiski on. Sest muru varvaste all ja linnulaul automüra asemel on siiski tohutusuur võit. Ja maal saab suure-suure koera võtta! Ja, noh, asi ka selles, et Nõmmele maja osta lihtsalt ei jaksa…
Isiklikust kogemusest võin öelda, et maal elamine sobib hästi toimekatele, töökatele ja nii öelda kuldsete kätega inimestele või siis keskmisest jõukamatele, kes ise füüsilist tööd väga teha ei taha, kuid kelle jaoks pole probleem kutsuda vajadusel kohale töömees, tehnik kui näiteks kütte-, elektri- või veesüsteem, internet jms peaks alt vedama.
Juhul, kui tekib soov kolida maale, siis tasuks kindlasti mõelda ka, millist tüüpi inimesed ollakse ja kuivõrd on vajadus seltskonna järele. Üks osa naudib vabal ajal melu, teistega pidevat läbikäimist, vabadust iga hetk kuhugi minna ja tulla, külaskäike, poodlemist, kohvikuid, teatrit, kino jne. Teine osa eelistab vabal hetkel olla kodus ja linnas käimine ning pidev kontakt teistega väsitab. Viimastele on maal elamine, kaugel linnast, talutavam. Näiteks kui on ahiküte, siis peab keegi talvisel ajal pidevalt kodus olema ja kütma, ning kaugeid sõite on keeruline planeerida, kui läheduses pole just tuttavat, keda vajadusel appi kutsuda.
Samuti võiks läbi mõelda, kas inimesed on pigem mugavust ja tubast eluviisi harrastavad või meeldib palju väljas toimetada, tegeleda aiandusega jne.
Kui peres on lapsed, siis, mida suuremaks kasvavad, seda rohkem tahavad nautida linnaelu, läbikäimist omavanustega, trennides, pidudel jne. Kui ühistransport on kaugel või käib harva, siis peab arvestama, et lastele tuleb olla autojuht.
Oluline on kindlasti asukoht, kaugus töökohast, vajalike asutuste lähedus, nii auto olemasolu, kui ka ühistranspordi olemasolu, bussiliikluse tihedus (kui näiteks auto talvel käima ei lähe), krundi, maja suurus, seisukord, küte, teede seisukord jne.
Oleneb suuresti kohast, kuhu sa tahad kolida. Kas täiesti metsa või alevisse või küla servale.
Kui sul pole veel kohta olemas, siis soovitan jälgida selliseid näitajaid:
– kus on kool? kas lapsed saavad jalgsi kooli minna? kooli kvaliteet pole algklassides oluline. pood on suva, sest kui linn on lähedal, siis maainimesed käivadki nv-l linnas poes. mis on mõistlik ju.
– kes/mis on naabruses? kas on ohtu, et eraomanik võtab maha naabruses oleva metsa või ehitatakse su krundi piirile midagi. parim variant on kas oma mets või väljakujunenud piirides olev naaber või põld. maanteelärm on vastik.
– kui kaugel on su töökoht ja kui palju kulub töölkäimiseks raha? väga närune on elada oma majas ja vireleda, kui pool palka läheb töölkäimiseks
– mis seisukorras on maja? kas vajab palju remontimist? kas su abikaasa oskab ehitada või on sul oskajaid sõpru? ainüksi mõtlemine, KUIDAS teha, on jube keeruline. valmsiehitamine veel hullem. ja jubedalt läheb raha. topelt sellest, mis planeeritud :D Praegu on küll nt veesüsteemide, kanalisatsiooni ja tee remondiks riigi toetused, mis eeldavad siiski omaosalust. vee olemasolu on oluline ja küttsesüsteemid. kui koht on olemas, käi seal mitme inimesega, küsi arvamust.
– aed, mis moodustab maaelu põhivõlu – avaruse ja vaba hingamise tunde. sellega tegelt ei ole erilisi muresid, peaasi, et on natuke maad. odav on lasta üles künda ja muru külvata, ei pea sadat köögivilja kohe hakkama kasvatama
– kohalik seltsielu. kui vajad kultuuri, siis maakultuur on omamoodi. sa võid ise teha mtü ja hakata läbi viima koolitusi kohalikus seltsimajas, maal toimuvatele asjadele on võimalik saada lihtsasti toetusi.
– võiksid mõelda, kuidas lisa teenida. kas midagi kasvatada vms. tegelt ei olegi eriti lihtsaid võimalusi. maal hästi elada tahtes ei saa olla laisk ja vaene.
Ühesõnaga raha on jube oluline.Kalkuleeri see läbi kindlasti.
Ise elan maal, oma (panga) majas mitu aastat. Võrreldes linna (Pärnu) korterieluga tunnen end vabamalt ja tervemalt, et ei pea telekat vaatama igavledes. Aga samas poodi ei saa iga aeg minna (lapsed väiksed), linnas tunnen end varsti nagu põder asfaldil :D (J.Tätte väljend selle kohta, et ei oska enam olla inimeste hulgas)
Normaalseid inimesi on igal pool. Leia nad vaid üles. Uued ärksad võetakse vastu samasuguste uute ärksate poolt.
Kui tahad kriitilist nõu mõne kinnisvarakuulutuse kohta, võin aidata – olen tegelenud selle teemaga.
Minu kogemus on vist natuke teemast väljas, sest ma olin Uus-Meremaal, mitte Eestis, aga… Mina õppisin möödunud aastal, et kui elada kohas, kus auto on elamiseks vältimatu, siis kui keegi mingil põhjusel autot juhtida ei saa – murrab jala ära, või võetakse load ära, nagu minul (terviseprobleemi tõttu), või läheb auto massiivselt katki ja pole raha parandada ning vaja paar nädalat palgapäeva oodata – siis elu läheb täiesti uperkuuti. Poodi ei saa, arsti juurde ei saa, kooli ei saa, takso on sigakallis. KUHUGI ei saa, lühidalt öeldes.
Ja see kogemus õpetas mulle, et mina tahan elada kohas, kus ühistransport on võimalik, sest auto juhtimine, nagu tuli välja, ei ole inimõigus :)
Mina elan ka maal, üle 5 a. Tulin pealinna preilina siia looduse, muda ja sääskede keskele. Raske on, kuid maal elamist ei kahetse. Nüüdseks kasvavad siin ka 2 last, vesi on köögis juba pea poolteist aastat, vannituppa veel ootan :) Nüüd, targemana, muidugi niimoodi pea ees tundmatusse ei hüppaks, vaid ikka seaks plaane ja kalkuleeriks. Enim soovitaks tähelepanu pöörata ühistranspordile, naabrite olemasolule ja kohalikule infrastruktuurile. Endal peab olema tohutut töötahet, metsikult raha :) ja tôsist soovi elada maal looduse keskel, kus päikese loojudes on kottpime, porisel ajal ilma kummikuta ei saa, lumerohkel talvel tööle ei pruugi saada, ilmastikunähtused raputavad sind ja su kodu täiel rinnal, metsloomad trügivad hoovi. Aeg kulgeb siin omasoodu, üksindus koos rahu ja vaikusega on igapäevane. Muidugi oleneb, mida keegi maaks peab :)