June 2015

Kui vaid oleks kokk ja koristaja

Ma ei ole kunagi suurem asi söögitegija olnud, täpsemini tegelen sellega vaid viimase häda korral. Abikaasaga on algusest peale ära jagatud, et tema kokkab, mina koristan.

Selles mõttes on muidugi ebaõiglane, et koristamisest annab suuremat osa edasi lükata, nälg tuleb aga iga päev, mitu korda päevas. Nüüd on Abikaasal lisaks pooleli teisel pool lõhkumise projekt, nii et mina peaks vist senisest rohkem söögi pärast muretsema.

Aga ma lihtsalt ei suuda.

Koristada ma suudan küll, minimaalselt. St pesu pesen, kui on vaja, nõusid pesen ja kööki hoian korras suht regulaarselt,  asjad korjan mingite intervallidega elamisest kokku ja panen oma kohtadele, voodi teen peaaegu igal hommikul ära, põrandaid pühin ka vahel. Aga et jõuaks põrandate pesemiseni või tolmu pühkimiseni või igapäevase asjade ära panemiseni… Isegi külalised seekord ei aidanud.

Ok, koristamisega kannatab, sellega ma saan hakkama. Küll ma kunagi ikka teen, kui hoog peale tuleb. Aga see va söögi tegemine! Tõsiselt tundub, et õhtusöögi asemel hakkab olema igal õhtul grillimine. Sest nagu Abikaasa ütles – nii on kõige lihtsam. 15 minutit söele, 20 minutit lihale. Sel juhul jääb minu hooleks vaid poest sobiva grilltoote leidmine ja roheliste lehtede ning kirsstomatite kaussi kuhjamine. Seda ma suudan.

Iseasi, kui jätkusuutlik selline toitumine on 🙂 Ja mis saab nii mu plaanist vähem liha süüa – nojah, see plaan on mul juba aastaid, aga edusamme endiselt null. Ma ju näen kõiki neid muid põnevaid grillitud juurikaid, mida igal pool jagatakse, olen proovinud nii ühte, teist kui kolmandat, aga need pole mind kunagi erutanud.

Keegi võiks teha meie sügavkülma täis maitsvaid ja toitvaid eineid, et õhtul oleks vaid soojendamise vaev. Aga ma ei tea täpselt, kes see keegi olema peaks, sest koka palkamiseks meil päriselt raha pole.

Kui väljas oleks meeletu kuumus, vähendaks see oluliselt söögiisu. Väga kuumad ilmad pole küll väga mitu teema, aga kuni ma tööl käin, olen päeval kenasti konditsioneeri kaitsva jaheduse tiiva all, hommikul ja õhtul on kuumus juba talutav. Nii et… Ootame suve.

Kui vaid oleks kokk ja koristaja Read More »

Kuidas üks asi viib teiseni, nii et tehtud ei saa midagi

Eilsest peale on mul olnud kavatsus kirjutada meie äkitselt tekkinud selle suve remondipaanidest, mis said alguse sellest, et viitsisin lõpuks netti üles panna ja maha müüa meie teisel pool asuva Pioneer pliidi. Eile viidi see ära ja vabanenud ruum tekitas uusi ideid.

Abikaasa lõhkus ja toimetas seal, mis innustas mindki. Võtsin siis ette järgmised asjad, millest vaja ka lahti saada – Singeri õmblusmasina ja turvatoolid. Toolide puhul tõdesin, et võiks esimese asjana siiski katted ära pesta ja alles siis pildistama hakata. Katteid pessu panna pole ma muidugi seni viitsinud. Õmblusmasina pildistasin üles, aga pole kindel, kus seda oleks kõige targem müüa, nii et sest ka mingit kasu saaks, nii et need pildid nüüd lihtsalt ootavad ma aega.

Kuna Abikaasa tõstis kõik mainitud asjad õue, õues oli aga liiga tuuline ja ma ei tahtnud seal nendega tegeleda, läksin tuppa, et pesurest tühjaks teha ja ära panna ning tekitada vaba ruumi toolide jaoks. Pesurestil rippusid aga need pluusid, mis ma Uuskasutuskeskusest ostsin, mis tuletas meelde, et Humana postitus on ikka veel tegemata ja teisigi asju on vaja üles pildistada. Nii ma siis pildistasingi, aga kui ma sellega ühele poole sain, ei olnud aega enam blogisse panemisega tegeleda, sest päriselu, söök ja lapsed, teate küll.

Pesuresti sai lõpuks tühjaks küll, aga on siiani seal, kus oli. Toolid tõstsin teise kohta 😀

Mida ma tegin eile õhtul pärast laste magama panemist, ei suuda meenutada. Ca 22 paiku sai vaikus majja, siis kadus tunnike mitte midagi tehes, misjärel vaatasin lõpuks ometi ära Grey anatoomia 7. hooaja lõpu ja 8. hooaja alguse – hooaja vahetused on alati kõige põnevamad, aga mul pole juba õige mitu päeva olnud aega seda sarja mitte piiludagi.

Õhtu lõpetuseks avastasin, et väsinud tunne kehas on väike palavik.

Täna magasin poole kaheteistkümneni. Olemine on parem, aga mitte suurepärane. Palavikku küll pole, aga tekkis nohu, mida nüüd aktiivselt ravin, et homseks läinud oleks. Olen põhimõtteliselt terve päeva voodis vedelenud.

Mõtlesin taas kord tulla blogisse remondiplaanidest kirjutama. Selleks otsisin pilte kahe aasta tagusest remondist, et leida viimaseid “enne” vaateid, kus eile ära viidud pliit veel olemas oli. Avastasin, et terve 2013 augustikuu piltidest said toona blogisse vaid mõned üksikud. Vaatasin pilte, ohkisin heldinult kolmese Poisi üle.

Mul oli vanasti kombeks hoida fotokaustu desktopil nii kaua, kuni kõik pildid olid blogisse pandud. Hetkeseisuga on desktopil kõik fotokaustad alates maist 2013. Tõenäoliselt on hilisemaid kuid, kust kõik fotod on blogis olemas, aga ma tõstan neid ära kronoloogiliselt, nii et kui midagi varasematest on pooleli, siis hilisemad lihtsalt ootavad. Mais 2013 kolisime Norrast Eestisse tagasi. Ma olen selle kausta sorteerimist ja blogisse piltide valimist võtnud ette vähemalt kaks korda, tõenäoliselt rohkemgi. Iga kord olen veidi enam ära teinud, aga pole lõpuni jõudnud. Nüüd viimati selle aasta kaustu üle vaadates ja pilte blogisse pannes mõtlesin, et tõenäoliselt tuleb leppida sellega, et elu on liiga kiire ja mis vanematest piltidest pole blogisse jõudnud, ilmselt jäävadki panemata. Pärast tänast nostalgitsemist tean, et ei saa nii – pean ikka kõik üles panema, kui kaua see ka ei võtaks.

Seega hakkasin remondipostituse kirjutamise asemel jälle tegelema kaustaga “Mai 2013”. Vaatasin, et olen blogi jaoks kõik fotod juba välja valinud ja eraldi kausta tõstnud – vaja vaid parajaks lõigata ja üles panna. Siis avastasin, et ema tehtud piltide kaust on täiesti puutumata, mistõttu see töö eelmine kord ilmselt pooleli jäigi. Nüüd olen sealt hulga pilte ära kustutanud, oleks vaja ilmselt veel natuke harvendada ja siis ülejäänutest blogi jaoks välja valida… Ja loodan, et veel tänase päeva jooksul saan need postitused ikkagi üles. Panen need kuupäevaliselt mai lõppu 2013 – RSS lugejatesse jooksevad need postitused sisse, eks ma panen ilmselt ka lingid, et kõik kergelt leiaksid.

Miks see täna kõik nii kaua aega võtab – sest leidsin ka ühe vahva video, mille tahtsin koos fotodega üles panna. Laadisin selle juba üles, siis avastasin, et oleks vaja algusest natuke tarbetut osa ära lõigata. Googeldasin, mis programmiga annab tasuta lõikuda QuickTime videosid – oli nagu meeles, et Windows Movie Maker, mida olen varem selleks tarbeks kasutanud, seda formaati ei tunnistanud. Leidsin mingi programmi, millega sain lõigatud, aga uus salvestamine ajas keeras heli täiesti tuksi. Lugesin edasi ja avastasin, et Windows Movie Maker väidetavalt siiski töötleb ka neid faile. Kuna selle viimasest kasutamisest on möödas tükk aega ja üks uus Windowsi install, pidin selle uuesti installima. Pärast mida ei tulnud see lahti ja andis põhjuseks, et ma pean videokaarti update’ima vms. Millega ma siis nüüd praegu tegelen.

Ühesõnaga mitu tundi jamamist ja reaalne väljund on ümmargune null.

Aga siiski-siiski… Lõpuks saavad toolikatted pestud, toolid üles pildistatud ja maha müüdud. Lõpuks ma mõtlen välja, kuhu see õmblusmasin müüki panna ja müün selle maha. Ja lõikan need Humana pildid parajaks ja kirjutan teise ringi postituse ära. Ja saan maikuu fotod sorditud ja lõigutud ja selle õnnetu video lõigutud ja üles laetud ja need postitused ära kirjutatud. Ükskord ma saan ka meie remondiplaanide postituse kirjutatud.

Aja jooksul saan üle vaadatud ka kõik ülejäänud fotokaustad alates juunist 2013 ja ka kõik need pildid ära sorteeritud ja blogisse pandud. Kunagi saan ma isegi kõik vanemad blogipostitused üle loetud ja avalikustatud. Ahjaa, õige, siis on vaja veel blogi välimust tuunida ja tekitada pealkirja alla lingid tähtsamate teemadega, muuhulgas kirjutada tutvustav jutt minust enesest, mis kõik on mul samuti juba aastaid plaanis.

Aga jah, kui kaua see kõik aega võtab, see on iseasi 😛 Esimeses lõigus mainitud asjad on prioriteet, teises lõigus on pikemaajalised plaanid, mis on olnud plaanis juba mitu aastat ja ikka tegemata. Kuna homsest algab jälle töö, samuti on lapsed ja tavapärane kodumajandus, samuti tahame säästuremonti teha, samuti on suvi, mis tähendab loodetavasti paljusid külla tulevaid sõpru ja rohket sotsialiseerumist, siis enamiku ülalmainitud tegevuste jaoks jäävad vaid loetud õhtutunnid pärast laste magama panemist, mida pean siis jagama Grey anatoomia ja kõige muu vahel.

Tegevust jagub 😀

Muuseas viidi täna lõpuks minema tellisehunnik, millest ammu tahtsime lahti saada. Ja Abikaasa sorteerib teisel pool asju, millega mina midagi pihta hakata ei oska (tööriistad, autokraam jm taoline nodi). Juhhei, asjad siiski liiguvad vaikselt!

Kuidas üks asi viib teiseni, nii et tehtud ei saa midagi Read More »

Aardejaht

Ükskord mitte väga ammu tulid mingil suvalisel hetkel Abikaasaga jutuks lihavõttepühad ja nendega kaasnev šokolaadimunade otsimise traditsioon. Naljatasime, et peaks seda oma lastega tegema. Kui ma siis täitsa juhuslikult Selveris poole hinnaga kaaluga müüdavaid pisikesi šokolaadimune nägin, ostsin neid kotikese koju.

Ilm oli hommikul küll pigem jahedavõitu, aga sellegipoolest kena ja päikeseline, nii et mõtlesin lastele hommikusöögilaua õue katta (see on meie suvine traditsioon – varasemad on näha näiteks siin, siin ja siin) ning teha neile väikese vihjega peitusemängu inspireerituna Supilinna salaseltsi filmist. Mõeldud – tehtud.

Kõigepealt valmistasin võileivad:

2015-06-27 10.17.32

Siis katsin laua:

2015-06-27 10.30.53

2015-06-27 10.30.57

Ja kutsusin lapsed sööma:

2015-06-27 10.32.19

Paberi vihjega olin aga liiga hästi taldriku alla ära peitnud, nii et seda ei märgatudki… Nõuti hoopis veel võileiba. Eks ma siis tegin:

2015-06-27 10.58.12

Pärast uute võileibade välja toomist sättisin salamisi paberi veidi nähtavamasse kohta, kust see üles leiti:

2015-06-27 10.30.28

Õige koht leiti üsna kiiresti 🙂

2015-06-27 10.31.14

Leia pildilt muna!

2015-06-27 10.31.24

Hiljem tegid lapsed oma salakirja. MIDA see tähendab, ei tea ma siiani 😀

2015-06-27 11.17.33

Aardejaht Read More »

Scroll to Top