Puhkus läks jaburalt. Plaanitud oli kaks nädalat, mis möödusid väga vaikselt, plaanimatult lisandus kolmas nädal, mis oli tegemisi nii täis, et ei tea, kuidas seda kõike veel töö kõrvalt oleks jõudma pidanud.
Reedel jõudis kohale õeke oma perega. Pargivad nüüd nädalakese haagissuvilaga meie maja ees ja varastavad meie elektrit… Nagu tavaliselt 😛
Nädalalõpp oli eriti intensiivne – üks üritus teise otsa, seltsielu hommikust õhtuni.
Laupäeval pidasime Poisi sünnipäeva. Varem töötas täiesti eduliselt see, et kutsusin lapsed kokku ja lasin neil mängida. Aga nüüd, krt, on vist liiga suureks kasvanud, äkki on vaja organiseeritud tegevust. Kuna ilm oli soe, lasin kähku Abikaasal poest kuus veepüstolit tuua, ülejäänud pidu möödus juba väga lõbusalt. Vahepeal peitsime veel Birgiti soovitusel aeda ära hunniku komme, et lapsed neid otsida saaks. Ühesõnaga lõppkokkuvõttes võib peo lugeda kordaläinuks, aga mina sebisin terve päeva ringi ja suhelda väga ei jõudnud. Alles õhtul sai hinge tõmmata.
Pühapäeval tulid kokku töökaaslased kõigist linnadest ja pidasime mu aias kollektiivpiknikku. Seda ette valmistades läks kõik järjest nii metsa, kui minna sai, aga lõppkokkuvõttes sai kõik kenasti tehtud ja üritus oli meeleolukas.
Kui ülejäänud kolleegid ära saadetud, läksime Liisi ja Paavo pesakonnaga geopeituse aaret otsima. Peale aarde leidsime ka muud huvitavat:
Jalutuskäik viie lapsega oli muidugi meeleolukas, muuseas sai jalgupidi merevette minemisest sujuvalt üks ootamatult märg ettevõtmine. Oi seda kisa siis, kui hiljem tuli nende märgade riietega koju minna ja ilm ei olnud sel õhtusel ajal enam teps mitte nii soe 😛
Kodus panime külmunud lapsed teki alla sooja ja mõneks ajaks oli õnnis vaikus. Kes luges raamatut…
…kes mängis…
…kes meisterdas sooje võileibu:
Kui viimased külalised olid lõpuks koduteele saadetud, sai veel õekese ja tema mehega kaarte mängitud – no seda oleme muidugi pea iga õhtu teinud. Aga laupäeva õhtust saati planeeritud maasika daiquirid, mille jaoks rumm ja laimid külmkapis ootavad, on siiani tegemata, sest õhtuti keegi lihtsalt ei jaksa… Homme ehk – siis vähemalt see hea, et järgmisel päeval pole vaja tööle minna.