Nädalavahetus möödus koduselt ja väga kõikuvate emotsioonidega. Laupäeval vedas kõik hommikust saadik viltu, nii et terve päev möödus võrdlemisi kehvas tujus ja lastega ei suutnud ka kuidagi rahulikult läbi saada. Elamine tundus nii sassis ja elu ise nõme.
Pühapäev seevastu algas ülimõnusalt ja tänu sellele oli ka ülejäänud päev mõnus. Sai koristada ja Abikaasa õelapsed käisid külas, neljakesi mängiti üllatavalt pikalt ja rahulikult koos. Õhtuks muidugi olin väsinud ja lastele vanni tegemise ajaks olid närvid jälle läbi, aga õnnestus siiski päev rahulikult lõpetada.
Laupäeval, kui kogu elamine nii lootusetu seapesana tundus, käisin ringi, urisesin ja tegin pilti. Lihtsalt sellepärast, et mul oli paha tuju ja tavaliselt ma teen pilti alles siis, kui kõik on ilus ja korras :D
Kõiki pilte ma teile praegu ei näita, aga mõned võin panna. Meie eeskojast, mis, nagu me Abikaasaga tõdesime, hoolimata sellest, et seal aeg-ajalt põhjalikult kraamime, õige pea täpselt sama hullus seisus on. Nagu Pätu tegutseks :P Tegelikult sinna lihtsalt koguneb asju, mis toas ette jäävad. Igal juhul… See segadus sai laupäeval ka likvideeritud ning tulemus pühapäeval üles pildistatud.
Kui ma “nüüd” pilte tegin, olid lapsed parasjagu oma ratastega õues, mistõttu on pildil tavapärasest veel rohkem vaba ruumi.
Kui koda oli korras, toimetasin natuke õues ka. Korjasin kõik laste mänguasjad liivakastist kokku ja panin ära – keegi meil enam nagunii liivakastis ei mängi, teeme sellest alumisest osast ilmselt järgmisel suvel ka mängumajakese. Naabrite garaaži tagaseinas asuvast “lillepeenrast” korjasin ka igasugu asju ära ja peitsin neid presendi alla, nüüd on vähe viisakam:
Isegi lehti riisusin natuke:
Ja noh, traditsiooniline pesukuivatuspilt muidugi ka, nagu ma neid üle nädala teen. Sest muidu te ju ei usuks, et ma pesu pesen :D
Muidugi see koristamine käib mul kojas ja aias suuremalt jaolt nii, et tõstan kõik asjad, millega ma ei oska midagi peale hakata, kuskile mujale peitu. Aia asjad kuuri või presendi alla, koja asjad panipaikadesse või teisele poole (st neisse kahesse remontimata ruumi – kööki ja tuppa – mida me kasutamegi parasjagu mitte kasutuses olevate asjade hoidmiseks). Lihtsalt see kõik on rohkem Abikaasa pärusmaa. Õigemini ühes panipaigas on “minu” asjad, teises puud ja kolmandas “Abikaasa” asjad, teisel pool on ka meie mõlema asju ja rangelt võttes on need kõik meie ühised asjad, aga… Meil lihtsalt on üksjagu sellist kraami (minul majapidamisega, Abikaasal aiatööde ja remondiga seotu – tööriistad jne), mille kohta üks teab paremini kui teine. Ja kui teine ei ole selline korrafriik ja asjadele oma koha määraja ning sellest kinni pidaja nagu mina, vaid pigem “kukub käest ja jääb” ellusuhtumisega, siis lihtsalt kipubki kord üsna kiirelt käest minema.
Kodus on mul asjad rohkem kontrolli all – õues, kojas ja teisel pool mitte nii väga. Abikaasa vahel koristab seal ikka väga korralikult, aga lõppeks jääb asi alati pooleli ja siis hakkavadki asjad jälle suvadesse kohtadesse kuhjuma, kuni segadus on taas selline, et midagi üles ei leia. Mis ajab mind meeletult närvi, sest mina armastan korda ja seda, kui igal asjal on oma kindel koht. Ei peaks olema üldse küsimustki, kus miski on… Une pealt peaks seda teadma :) Nii on elu palju lihtsam :)
Eilegi koristas Abikaasa teisel pool päris tükk aega – nii palju eest ära, et sai ahjupuud tuppa vedada. Küllap ta seal midagi sättis rohkem korda ka, aga enamjaolt on asjad tõenäoliselt ikkagi nüüd lihtsalt veel rohkem kuhjas. Ja need pole üldse ainult tema asjad, minu omi on ka rohkelt. On aga nii välja kujunenud, et tema on teise poole eest “vastutav” – mina lihtsalt ei suuda seal üksi mingit korda luua, sest selleks on seal liiga palju asju, millest ma ei oska midagi arvata ja mida ma ei julge kuskile paigutada, sest Abikaasa peaks seda oma käe järgi tegema. Nii on välja kujunenud, et tema koristab esimesena ja siis, kui esialgne kord on loodud, koristan mina neid “oma” asju. Oleks jälle vaja seda hädasti teha – ehk sel nädalavahetusel?
Minu unistus on remont ja rohkelt asjakohaseid panipaiku… Praegused tingimused lihtsalt seavad omad piirid. Mis on muidugi ainult vilets vabandus segadusele :P Aga teise poole ja panipaikade segadusest ma teile pilte ei näita kah :P Alles siis ehk, kui neis jälle mingi korra suudab luua, ehk siis “enne” pildid ootavad “nüüd” pilte. Kui kaua, ei oska arvata. Eks elu näitab :)