See plakat on täpselt minu elu 🙂 Kui on AINULT rutiin, siis läheb igavaks. Kui on AINULT seiklused, siis läheb kurnavaks. Kui mõlemaid on õiges doosis, siis on elu mõnus.
Hetkel on rutiini pool kahtlemata ülekaalus ja ma täiega naudin seda.
Mõtlesin eile koristades, millist naudingut ja rõõmu pakub mulle see, kui igal asjal on oma kindel koht. See on minu jaoks ainuvõimalik eksisteerimise viis – ma pean une pealt teadma, kuhu mida panna, siis ma koristangi põhimõtteliselt automaatpiloodil ja kodu on kogu aeg korras. Korraarmastajate puhul ei ole selline korra hoidmine kusjuures üldse pingust nõudev… Küll aga siis, kui üks perekonnast on korraarmastaja ja ülejäänud kolm pigem “kukub käest ja jääb sinna igaveseks” tüüpi 🙂 Aga noh, samas – see on minu tugevus. Me oleme meeskond, igaühel on oma tugevused ja nõrkused. Ongi hea, et mina võin rahus koristada ja söögi tegemise Abikaasa õlule lükata, eks 🙂 Kui me oleks mõlemad korrafriigid, kellele ei meeldiks süüa teha, oleks kodune elu ilmselt tunduvalt ebameeldivam.
Ühesõnaga, läks jälle pikaks mulaks, ma olen noidsamu mõtteid siia korduvalt varemgi kirja pannud. Aga lihtsalt – tänane hommik oli puhas nauding rutiinist.
Ärkasin, ajasin lapsed üles, pesin koos nendega hambad ja silmad puhtaks. Kuni nad hommikumultikat vaatasid, kulgesin rahulikult mööda kodu ringi ja koristasin. Uniselt ja automaatpiloodil 🙂 Kodu polnud üldse sassis, nii ongi koristamine kõige mõnusam. Lastetoas tegin voodid ära, köögis tühjendasin nõuderesti, pesin ära paar üksikut eilsest jäänud nõud, panin eile küpsetatud leivad kappi, vannitoast viisin ära pesukausi, mis on tegelikult musta pesu hoidmiseks, aga sai eilsel mahlateol kasutatud, elutoas lappisin resti pealt kuiva pesu kokku ja panin kappi…
Panin lastele õueriided valmis – see on mul üks noist harjumustest, et hommikud oleks sujuvamad. Meil on ju praegu see tobe variant, et esikut pole, välisuks tuleb otse kööki, ukse juures mahub hoidma vaid jalatseid ja paari meie jopet. Laste nagi ja mütsiriiul on hoopis koridoris. Nii et mul on kombeks sel ajal, kui nad multikat vaatavad, kõik vajalikud õueriided neile kööki ukse juurde valmis panna. Kui joped-kindad-mütsid-sallid-kiivrid on seal üheskoos, kindlustab see kiire kodust välja saamise.
Kui multikas läbi sai, panin ennast samal ajal kiirelt riidesse, kui lapsed õueriideid selga panid. Lusikatäis “karumett” (mesi lisanditega – hetkel õietolm, tulevikus suir) ja minek. Väljas oli eelmise nädalaga võrreldes meeldivalt soe. Viisin lapsed lasteaeda, sõitsin koju tagasi.
Abikaasa pidi täna eriti varakult ära minema, nii et olin üksi. Tegin kohvi ja võileivad, nautisin söömist ja hommikust blogiringi. Praegu on kõht täis ja meel hea – jõudsin isegi blogi kirjutada. Nüüd pesen nõud ära, panen riidesse ja lähen tööle.
Ja nii vähe ongi õnneks vaja! Täpset teadmist, kuidas kõik kulgeb, kuhu miski käib. Teadmist, et see on paigas ja et see meeldib mulle. Rutiin on nauding.
Mis siis, et magamistoas on segadust rohkem, kui mulle meeldiks. Kõike korraga lihtsalt ei jõua ja nädalavahetus möödus köögikappide koristamise ning põrandapesemise tähe all. Küllap ma leian koha ka kõigile neile asjadele, mis praegu mööda magamistuba kuhjuvad… Mitte et nüüd NII meeletu segadus oleks, aga kummutipealne kipub alati olema nende asjade kogunemiskoht, millel pole OMA kohta, samuti on põrandal suur kast lasteriietega, mis vajavad ära paigutamist, öökapipealsed vajaks kerget üle käimist, kõik kapid on nagunii pigem sassis… Iga asi omal ajal. Rõõmustan selle üle, et ülejäänud ruumid on korras ja kuni magamistoas voodi tehtud on, annab seegi näilisele korrale palju juurde 🙂
Nojah, kui ma nüüd seda segadust pildistada üritasin, siis ega väga sassis tõesti ei paista… Aga see on see teadmine, et põrandal ei peaks midagi olema ja kummuti peal samuti mitte. Ja see teadmine, mis on kapiuste taga. Mitte et ma neid kappe meelega segi pööraks, aga see on see häda, kui on liiga vähe panipaiku ja liiga palju asju. Katsud küll korralikult panna, aga pole piisavalt ruumi ja oma kohti ja süsteemi, nii asjad jälle kuhjuvad. Järeldus: asjadest tuleb vabaneda! Tegelikult on päris mitmes kohas sellised asjad, mis ootavadki ära andmist, lihtsalt mul pole olnud aega sellega tegeleda…