Lapsed said nädala alguses sünnipäevakutse. Mäletan täpselt, et lugesin seda lasteaias ja ütlesin Plikale – näe, see pidu on täpselt samal ajal kui sinu oma – kell kaks. Mäletan täpselt, et kutsel oli kirjas 14. Imestasin, miks Plika hiljem rääkis, et sünnipäev on hommikul.
Täna olime Abikaasaga mõlemad nii väsinud, et mina ärkasin 11 paiku, tema magas veel edasigi. Lapsed olid muidugi varem üleval, vaatasid multikaid. Pool kaksteist, kui tahtsin just lastele süüa tegema hakata, helistas sünnipäevalapse isa ja küsis, kus me oleme, pidu algas 10.30… Vaatasin uuesti kutset, oli tõesti 10.30.
Üks osa kingitusest oli mul eile ostetud, kaardid joonistasid lapsed ka õnneks eile õhtul valmis. Nii et põhimõtteliselt 20 minutiga lapsed riidesse, autoga linna, jooksuga raamatupoest läbi ja mängumaale. Mul oli plaanis tegelikult veel midagi kingitusele lisada, aga see ei tulnud meeldegi, sest nii kiire oli, ei oleks olnud muidugi aega valida ka.
Lapsed ise tundusid olevat ainult rõõmsad – me saame KOHE sünnipäevale, ei peagi veel mitu tundi ootama. Sünnipäevalaps ise oli ka rõõmus, ega temal polnud mingit vahet (tema oli see, kes küsis isalt, kas meie lapsed siis ei tulegi… muidu poleks isa vist helistanudki). Nii et ainult mina olen see, kes peksab pead vastu seina, sest lapsed saavad mängumaal olla kolme tunni asemel tund ja kolmveerand. Ja et kingitusest see viimane jupike puudu jäi (õnneks need asjad, mis said, on ka okei, ma lihtsalt oleks tahtnud…).
Ja et ma ütlesin ära ühe pildistamise, mida meile pakuti, sest selle aeg kattus sünnipäevaga… Või õigemini siis, nagu lõpuks välja tuli, ei kattunud absoluutselt. Aga see jäi täna üldse ära, nagu ma aru sain.
Ja kõigele lisaks leidsin ma hiljuti pärast otsimist ühe mõnusalt lihtsa maja planeerimise programmi… Tegin jupi tööd eile ära, salvestasin… Jätkasin hiljem tund-kaks, kogu aeg salvestades… Selleks, et lõpuks avastada – pärast esimese jupi salvestusi ükski edasine ei salvestunudki. See on programm, mida saab kasutada oma arvutis, aga projekti salvestada ainult online‘is. Kui mul oli esimene jupp tööd oma arvutis tehtud ja pidin pausi tegema, siis tegingi konto ja salvestasin ära. Hiljem edasi töötades muutused lihtsalt ei salvestunud. Oleks mul ainult tulnud veidi varem pähe kogu töö kinni panna ja uuesti lahti teha, et ma oleks varem avastanud, et kõik uuendused on KADUNUD ja mitte enam edasi teinud…
Kui ma siis lõpuks avastasin, katsetasin veel pisemate muutustega viis korda – mitte mingi nipiga ei salvestunud. On see varasem töö ja kui ma sinna midagi lisan, salvestan ja töö kinni panen, siis uuesti avades on ikka see vana töö ilma muutusteta, mis ei ole mitte kuidagi loogiline.
Nii et nägin s*taks palju vaeva täiesti ilmaasjata. Ja mul on endiselt vaja programmi, millega lihtsa vaevaga põrandaplaani joonistada, et siis hakata katsetama erinevate variantidega… Mida me siis oma koduga lõpuks peale hakata tahame. Ja pärast kõik seda, mis ma eile ilmaasjata ära tegin, pole mingit jõudu, et hakata UUT programmi katsetama.
Ikaldus ikalduse otsa. Ei tundu sellest tulevat maagilist usinat nädalavahetust, kus palju vajalikku tehtud saab. Mitte midagi pole tuju teha. Tuleks nüüd kähku sellest tujust üle saada, sest väljas on võrratu ilm ja terve nädalavahetus on alles ees. Midagi ilusat võiks nüüd kähku juhtuda, mis momentaalselt tuju heaks teeks. Tean küll, et ise peab tegema, aga hetkel see eriti hästi ei õnnestu.
Mul oli sarnane asi täna hommikul. Sünnipäev algas kell 9. Ma panin eile kella helisema 7.30, et rahulikult hommikul asjatada ja lastele ema juurde järgi jõuda. Hommikul tegin silmad lahti täpselt kell 9, sest äratus oli sätitud weekday peale 🙂 Sünnipäevale jõudsime 9.40 😀 Õnneks olin õhtul asjad valmis pannud, et hommikul paremini uimerdada.