Jõudsin koju kell kaheksa. Küpsetasin ära kilo tainast, sest ema tellis homme õhtuks piparkooke ja kuna homme on Abikaasa pere jõulupidu juba kell üks päeval, ei tahtnud ma seda hommikule jätta.
Lõhkusin laiali laste viimased kolm päkapikulego pakikest, sest kaks õhtut jäid sussid tühjaks. Pakkisin kolme päeva jupid ühte suuremasse pakki ja toppisin need susside sisse. Panin tühjad Legode karbid koos “varuosade” kotikestega kuuse alla.
Pakkisin ära kingitused. Pakkepaber sai enneaegselt otsa, nii et ühe kasti põhi jäi pakkimata. Kuna see kink on ühe- ja kolmeaastasele neiule, siis ma arvan, et pole vahet. Üks kingitus jäi üldse pakkimata – see, mille jaoks ma emalt pakkepaberi rullid üldse sain. Ühtlasi feilisin nende rullide peitmises – Plika mingi hetk hiljem ikka märkas ja kommenteeris, et nii ilusad. Eks siis tuleb lähipäevil seletada, miks kuuse all on kingid pakitud täpselt samasse paberisse, mis vanaema meile kaasa pani.
Sidusin piparkoogid ja kaardid paelaga kokku. Pakkisin need rohke mullikilega karpi.
Torkasin mõned piparkoodid ja kaardid mulliümbrikesse, mis loodetavasti homme mu onude postkasti mahutame. Ma ei tea, kui laia piluga postkastid neil on… Loodame parimat.
Ja kell ongi üks. Ei ole kerge see päkapiku elu.
Kuna pilti teha enamasti ei märka, siis paar varasemat pilti teile päkapiku töökojast:
Aga mul käisid ka täna päkapikud, kohe õige mitu tükki. Jaanika saatis mulle kauaigatsetud piparkoogivormide komplekti. Kauba hulgas oli ümbrik väiksemate piparkoogivormidega, ma ei tea siiani, kellelt. Kõik vormid olid täna õhtul juba käigus, lust ja rõõm on nüüd piparkooke teha. Ma võin olla plastiku vastane, aga piparkoogivormid on plastikust sada korda etemad, kui metallist.
Kolleegidega saime kõik sellised pakid:
Ja Abikaasale kingiti selline:
Pingback: Head asjad #46 – ootamatud saadetised – Tikri Päevaraamat