Äratus 7.00. Tõusta on raske, sest eelmisel ööl sai tööd tehtud umbes kella kaheni. Õnneks paistab väljas päike, see teeb olemise helgemaks. Ajan ennast voodist välja, lähen lapsi äratama. Plika soovib veel pool tunnikest magada, Poiss multikat vaadata. Paneb riidesse, peseb hambad, haarab köögist banaanid ja rosinakausi ning vaatab Lego Star Warsi.
Pesen hambad, ajan soojad riided selga, teen tule pliidi alla, pressin endale ja lastele klaasikese greibi-apelsinimahla. Äratan Plika, saadan ta riidesse panema ja hambaid pesema, kutsun Poisi arvuti tagant ära. Tõstan kõik rattad õue. Poiss avastab, et on eelmisel õhtul mängupüssi parki unustanud, käib seda ära toomas. Start lasteaia poole 7.50.
Tee lasteaeda on 900m. Sellest enamiku Poiss viriseb, et ei jõua. Sõidame teosammul. Lasteaias viidab Poiss võimatult palju aega riideid vahetades ja virisedes, et kõik riided ja kiiver ei mahu kappi rippuma. Avastan tema õuepükste põlvest ja dressipluusist augu. Tunnen ennast aasta emana.
Plika paneb kärmelt riidesse, teeb endale patsid, millega näeb välja nagu kodutu – ilma peeglisse vaatamata on mõlemalt poolt osa juukseid kahte patsi topitud, kukla peal peotäis juukseid lahti, patsis olevad juuksed täiesti sassis. Ma pole sügisese rattasõiduhooaja lõppemisest saadik ühelgi hommikul lasteaias käinud, Abikaasa on lapsi autoga viinud – mõtlen õudusega, kas Plika lähebki igal hommikul nii rühma. Virisen, podisen, teen ise uued patsid – aga juuksed on elektrit täis ja kammimiseks vaid hari, nii et väga head tulemust sealt just ei tule. Aasta ema vol 2.
Lõpuks saavad mõlemad lapsed rühma saadetud, koju tagasi jõuan stardist 45 minutit hiljem. Ohkan.
Teen arvuti lahti, vaatan veidi tööasju. Istun kell pool kümme köögilaua taga ja tõden, et kuna viimased kaks ja pool kuud olen olnud tööl punkt kell 8.15, on väga ebaproduktiivne tunne. Teen hommikusöögi, chatin natuke, vaatan veel tööasju. Mõtlen, mida selga panna, et rattaga tööle sõites ära ei külmuks.
Kuna soojas köögis istumisest on mõnus palavus sees, otsustan kell kümme, et nüüd peaks küll piisavalt soe olema, ei pea jubedat paksu jopet selga ajama. Panen kevadmantli, talvise salli ja mütsi. Otsustan viimasel hetkel saabaste asemel kingade kasuks, sobivad riietusega paremini. Rõõmustan sõites siiralt, et tõesti ei olegi külm – veidi jahe, kui tuul kiirelt sõites läbi puhub, aga ei miskit hullu.
Tööl on energia laes ja samas mõtted hoopis mujal, sest väljas oli nii päikeseline ja kevadine, palju parema meelega oleks seal edasi olnud. Kuna tähtaeg on kukil, teen siiski terve päeva usinalt tööd.
Kella nelja paiku tuleb meelde, et pidin ju poes käima, plaanisin õhtusöögiks ahjukana teha. Poes avastan soodushinnaga kanafilee, laon hoopis seda korvi. Haaran idamaise vokisegu. Avastan viimase mammutipäeva raames €3.99 kilohinnaga lõhe ja otsustan selle pärast mõningast kõhklust ära osta. Mitte et ma oleks elu sees ise lõhet puhastanud või valmistanud, aga hei, kui raske see ikka olla saab. Brokolit, tomateid ja minek. Kott saab pungil täis. Poes läheb oodatust pikemalt, aga selle eest on mitme päeva jagu sööki olemas.
Otsustan, et pean proovima ise teha sellist lõhet, nagu Selveri äkiline – saime seda Abikaasa vanaema juures maitsta, lihtsalt võrratult hea. Googeldan kiirelt, leian foorumiteema. Okei, vaja on soola, suhkrut, sidrunipipart või viie pipra segu, sibulat, laimi… Ei, täna küll uuesti poodi ei lähe, ühe päeva peab see lõhe ikka külmkapis vastu, homme on kiire töö tehtud, saab õhtul rahulikult mökerdada. Osa lõhet äkiliseks ja teine osa ahju? Ah, mõtlen homme.
Sõidan koju. Ilm on vahepeal nii soojaks läinud, et viskan mütsi ja salli rattakorvi, kiire sõiduga hakkab tuule käes muidugi jahe, aga tagasi panna ka ei viitsi, kannatan koduni. Kell on täpselt viis. Panen söögid külma, jätan õlakoti koju, haaran telefoni ja võtmed, sõidan lasteaia poole.
Poiss mossitab jälle. Hakkame kodu poole sõitma, taustaks pidev vingumine. Mingil hetkel selgub, et Poiss olevat pidanud kotleti ära söömise eest (?!?) mingi auhinna saama (?!?), tahab lasteaeda tagasi minna. Olen väsinud, ütlen konkreetse ei. Ei osanud õigel ajal suud lahti teha, oodaku homseni.
Pisut hiljem teatab Plika, et talle oli pandud kappi kutse rühmakaaslase sünnipäevale, mis on homme kell 12. Hoian mõttes kahe käega peast kinni. Ütlen, et kui see on tõesti nii, jääb tal minemata, sest meil pole kingitust ega pole mul ka võimalust teda sellisel ajal kuskile viia. Milline täie mõistusega ema peaks oma lapse sünnipäeva keset tööpäeva ja edastaks kutse vaid päev varem? Ütlen, et tõenäoliselt ajas ta midagi sassi ja eks homme hommikul ole näha. Ühtlasi tuleb meelde, et reede õhtuks on lastel teine sünnipäevakutse, mille rõõmsalt vastu võtsin ja siis unustasin, mobiili kalendrisse midagi märkimata. Kes teab, kas olekski üldse meeles olnud… Aasta ema vol 3.
Jõuame koju, kell on pool kuus. Vahetan riided, vaatan korra üht töömeili, toimetan veidi, siis kutsun lapsed, istume ja kaisutame. Uurin, miks Poiss nii viril on, palun vabandust, et ma pean jälle terve õhtu tööd tegema. Väsimus võtab üha enam võimust.
Kell on kuus. Panen riisi aurutajasse, teen tule pliidi alla, vaatan jälle veidi tööasju. Chatin kolleegiga, kellega kahe peale projekti ellu viime ja tõdeme, et oleme mõlemad graafikust täiega maas ja ei saa mitte kuidagi homme hommikuks valmis, sest oleme kaugelt liiga vanad, et all-nighter kõne alla tuleks. Lepime kokku, et lükkame tähtaja neljapäeva hommikusse, mis annab meile veel terve homse päeva asjaga tegelemiseks.
Tuleb meelde, et peaks porgandimahla tegema. Pesen hunniku porgandeid, panen mahlapressi valmis. Esimest porgandit pressides juhtub midagi masina mootoriga, see hakkab laua peal meeletult rappuma ja liikuma, pean kinni hoidma, et maha ei kukuks. Lülitan kähku välja, tunnen imelikku kärsakat. Lapsed tülitsevad ja kiusavad üksteist. Vaatan kausitäit porgandeid ja tahaks nutta.
Pesen masina puhtaks, panen ära, palun Plika appi porgandeid koorima. Hakin ise kanafilee, viskan pannile, veidi hiljem juurikad järele. Lõpuks lisan riisi, hakkan segama, kui kuulen, et Poiss hüüab mind vannitoast. Potil käies juhtus õnnetus. Olen väsinud ja pahandan, sest just eelmisel päeval oli tal WC paberi rull “kogemata” potti kukkunud. Aitan tal riided seljast, loputan üle, käsutan ta vanni pesema. Suure virina saatel saab see tehtud. Kiirustan kööki tagasi, segan sööki.
Kell on peaaegu seitse. Teen endale veel kiirelt rohelise salati, kutsun lapsed sööma. Plika tuleb kohe, Poiss ei taha tulla. Hoiatan, et kui ta meiega ei ühine, siis täna midagi muud süüa ei saa. Lõpuks venib kohale, mossitab, viriseb, et ei maitse. Valetan lastele, et ma ei tea, mis need pruunid ribad on, ju mingid juurviljad. Ei lähe õnneks, kumbki ei söö. No ei ole seenesõbrad, ei ole. Plika nokib välja ka paprika, aga muu sööb õnneks ära. Poiss mossitab veel tükk aega, nokib lõpuks kõik seened välja ja sööb ülejäänud taldriku tühjaks. Motivaatoriks magustoit – mustsõstrad meega.
Kell on pool kaheksa. Annan lastele magustoidu kätte, otsustan ise lõpuks “karumee” ära teha. Mõõdan pool kilo mett potsikusse, jahvatan kohviveskis suira ja taruvaigu, segan kokku, “villin” klaaspurki, annan tühja potsiku lastele lakkumiseks. Pesen nõud, koristan köögi.
Kell on kolmveerand kaheksa. Lõpuks ometi on rahu maa peal. Lapsed mängivad idülliliselt omaette – Poiss ehitab klotsidest, Plika joonistab.
Mõtlen, et peaks tööd tegema. Istun selle asemel arvuti taha blogi kirjutama.
Kell on pool üheksa. Aeg lapsed magama kupatada, et saaks ise veel paar tunnikest tööd teha. Üks, mis on kindel – täna enam poole ööni vastu ei pea. Tunne võib olla, nagu oleks 22, aga mitte siis, kui öösel magada ei saa 🙂
Ja lastele tuleb öelda, et sorry, aga emme teeb ilmselt terve homse õhtu ka veel tööd. Oot, aga ma pidin ju ulatusliku lõhe kokkamise ette võtma? Oeh. Sellele mõtleb homme.
Oli Sul vast päev! Aga niiiii mõnus lugemine, lausa kujutan ette kuidas teil seal kõik oli. Meeldivat jätku!
Mina ka lugesin ja nautisin. Nagu filmi oleks vaadanud. 🙂