Kas teil on ka vahel nii, et kelleltki kiituse saamine on vastumeelne ja mõtled pigem: ah, las ma rahus teen, ei ole vaja sellest suurt numbrit teha? Kas teil on ka vahel nii, et võite olla kellelegi siiralt ja südamest tänulikud, aga seda välja öelda on raske? Mul vahel on. Mõlemal puhul. Täiesti rändomiga – olenevalt inimesest, olukorrast, tujust… Mingil põhjusel on mul võõrastega viisakas olla kergem kui omadega. Võõrastelt kiita saada samamoodi. Inimloom on ikka veider 🙂
Miks ma kirjutan tihti neid “tegin täna seda-teist-ja-kolmandat” postitusi? Sest mulle on üle kõige oluline see tunne enda sees, et ma olen midagi ära teinud. Kuni ma ise seda usun, seni on kõik hästi. Kiitust ma selle eest eriti ei ootagi. Pigem on näiteks Abikaasa puhul palju olulisem see, kui tema ka midagi “ära teeb” – kui ma näen, et ta püüab olla meie suhtes tähelepanelikum, üritab rohkem korda hoida jne. See on minu jaoks suurim kiitus.
Sel nädalal pole jõudnud üldse “olen tubli” postitusi kirjutada, sest noh… See nädal on olnud peamiselt vooluga kaasa minemise nädal. Olen olnud hõivatud muude asjadega ja pole jõudnud kodusesse ellu väga palju energiat panustada. Hädapärane koristamine on toimunud automaatrežiimil, omavahelised suhted on õnneks okei, söögist rääkides…
Esmaspäeval sõime Abikaasa perelt saadud kraami. Teisipäeval olin mina Tallinnas, lastel lõigati keelekidasid, nii et õhtusöögiks oli neil ja Abikaasal… Jäätis 🙂 Kolmapäeva õhtuks jagus veel esmaspäevast toitu. Eile oli Plika koolis pidu koos suupistetega, saime seal kõhu täis. Täna tegin pelmeene 🙂 Tööl olen kõik päevad söönud tatraputru, mida tegime suurema koguse eelmise nädala teisipäeval 😀 Nagu näha, siis keedetud tatar säilib külmkapis vähemalt poolteist nädalat, sest mingeid kõhuhädasid ei ole ilmnenud. Ühesõnaga ei mingit planeeritud menüüd, puhas kulgemine. Ja tänaõhtused pelmeenid, sest Abikaasa läks nädalavahetuseks sünnipäevale ja mina ei viitsinud meile kolmele rohkem kokata.
Lapsed olid muidugi pöördes. “Emme, pelmeenid! Maailma parim toit! Ma armastan sind!”. Ja pisut hiljem: “Kas sa tõid pelmeene selleks, et meile head meelt teha?”. Tõsi, ma teadsin, et teeb 🙂 Aga eks ikka enda mugavusest ka 🙂 Vahel võib, mulle ka väga maitsevad.
Mul on õhus juba tükk aega teatud keerulised teemad, mis on lõpuni selgeks rääkimata. Ma olen võtnud nende suhtes hoiaku “elame üks päev korraga ja vaatame, mis saab” – aga kui tekib juhus, et saaks ometi midagi selgemaks rääkida ja juhtub hoopis nii, et mõistame üksteist 100% valesti, teeme üksteise käitumisest totaalselt valesid järeldusi… Oi, kui palju jama võib nii tekkida. Ja see on niiiiiii väsitav. Ja siis mõtlen – enam ei jõua. Siis tasapisi taastun. Lõpuks mõtlen – küll saab korda. Üks päev korraga.
Alustasin täna projektiga, loodetavasti saab see olema pikaajalisemat sorti 🙂 Eile sattus ette selline asi:
Täna hommikuks olin nädala sündmustest nii palju rahunenud, et otsustasin – teen ära. Ühe päeva kindlasti – ja katsun samas vaimus jätkata.
Sest ma olen küll kogu aeg loomupärane optimist ja katsun virisemise asemel pigem lahendusi otsida, aga on teatud teemad, mille pärast ma olen viimasel ajal hädaldanud kaugelt liiga palju – nii teistega rääkides kui enda peas üle mõeldes. Ja otsustasin: nüüd on kõik. Ei enam. Ja katsungi täiesti teadlikult igasugused ligi hiilivad virinamõtted eos ümber mõelda. Kui miskit hakkab pähe tulema, siis mõtlen selle asemel: küll saab korda. Või: lase olla, ela üks päev korraga. Või: aeg näitab. Või ükskõik mida muud selles stiilis – vastavalt sellele, mis parasjagu mõttesse tükib.
Täna on toiminud, väga mõnus on. Justkui on uus reegel, mis vabastab igasugusest muretsemisest (nagu keegi oleks mul varem seda teha käskinud, eks). Ma muidugi tean, et see ongi lihtne täpselt nii kaua, kui miski ühel hetkel jälle räigelt närvi ajab. Vat SIIS mitte (mõttes) viriseda, SEE saab olema väljakutse. Aga noh, elan üks päev korraga ja katsun võimalikult zen olla, mis muud.
Ja see, kuidas ma mõtlen ja räägin rahast, selle peab ka põhjalikult ümber harjutama. Selles mõttes on isegi super, et on teadmine: uuest aastast läheb kergemaks – aga uue aastani on veel mõned kuud. Seis on praegu… Väljakutseid esitav 🙂 Ja ma otsustasin, et ma siis nüüd kujutan ainult ette seda, kuidas õige pea on kõike külluslikult ja ei võta üldse enam suhu ega mõttesse seda väljendit, et… Ei ole. Noh, saate aru küll. Mõtlen selle asemel: kõigeks jagub piisavalt ja kujutan ette pudrumägesid ning piimajõgesid 🙂
Vot sellised auahned plaanid. Eks vaatame, kuidas nende realiseerimine õnnestub. Annan endast igal juhul parima!