Head asjad #6 – Plika

Mu kallis tütreke, sa saad täna 8 aastat vanaks. KAHEKSA! Kuhu see aeg küll lendab?

Kas tead, et sa oled üks tõeline kavalpea? Sa vist nii väga tahtsid, et me issiga koos oleksime! See oli sul kaval nüke nii varakult ennast meie ellu sättida – kui sa poleks seda teinud, kes teab, mis oleks saanud? Ma ei kujuta oma elu muud moodi üldse ettegi…

Ühest küljest sa nagu justkui alles sündisid, teisest küljest tundub olevat igavik möödunud sellest, mil sa olid veel pisike lõhnav beebi, minu konnapojake. Tead, ma vaatasin su neljapäevasel peol neid pisikesi titasid, kes nohinal emmede tissi imesid (jaa! sul oli ju tervelt kaks nii väikest külalist!) ja ohkasin – see on lihtsalt nii armas. Ja tundus uskumatu, et kunagi olid sina ka selline.

Nüüd? Nüüd ei ole sa enam beebi, isegi mitte see väikelaps, kellel tuleb iga hetk silma peal hoida. Nüüd oled sa juba Inimene. Iseseisev. Koolilaps. Järjest enam tekib sul oma soove ja mõtteid, kõike peab sinuga läbi rääkima, sulle lahti seletama… Tead, see on vahel ikka veel väljakutse meie jaoks! Liiga suur ja tark oled sa äkitselt! Aga eks me harjume 🙂

Sellega olen ma juba peaaegu harjunud, et sa oled nüüd koolilaps. Ja ma olen nii-nii uhke selle üle, et sa muutud järjest iseseisvamaks! Ise bussiga kooli minemine ja sealt tulemine on sul lõpuks ometi käpas, nii et meil kõigil on nüüd sellevõrra kergem.

Mõelda vaid, et peaaegu pool sinu lapsepõlvest ongi juba möödas! Kas tõesti olen ma kaheksa aastat olnud ema? See on ühest küljest kõige loomulikum asi maailmas, teisest küljest… Täiesti uskumatu.

Aitäh, et sa oled olemas ja õpetad mind iga päev! Ootan järgmiseid aastaid, et sinuga koos kasvada!