Täna oli jälle tore päev ja tuju oli kogu aeg hea. Hommik oli rahulik, tööpäev üsna viljakas. Õhtul sain emalt küüti, käisime hambapolikliinikus Plikal kida lõikamas, siis tuli Annika külla… Lapsed mängisid poole kümneni.
Mina olen endiselt sorteerimise lainel. Asjade ära andmine on läinud võrdlemisi edukalt – üle 20 panin üles ja praeguseks on alles 9. Alati on võimalus, et mõni huviline kaob, aga tunduvad kõik üsna kindlad 🙂 Ja pean ikka uuesti ära mainima, kui suurt rõõmu ja rahulolu valmistab see, kui saad kodust eest ära mingid asjad, mida endal vaja ei lähe ja näed, et teised nende üle rõõmustavad. Kahekordne rõõm!
Koristasin magamistoa kummutipealset ja riiulit. Otseselt korda sättimiseni ei jõudnudki – on endiselt sassis ja tolmune. Aga sain väga palju asju läbi vaadatud – suisa müstiline, kuidas neid sinna NII palju tekib. Osa viskasin ära, osa panin ära… Tasapisi edeneb!
Loen su blogi juba pikalt ja siiani ei mõista – sa muudkui koristad, kraamid, nühid ja sorteerid, aga see ei saa kunagi nagu otsa. Ikka on kuhjades asju mida veel sortida, ära anda, maha müüa, kuskile mujale paigutada. Kust need tulevad? Eriti mõtlikuks tegi, kui hiljuti ennast ühes postituses minimalistiks nimetasid, et mida vähem asju seda parem. Kui palju asju ja kust näiteks teki ühe kummuti peale`?:P
Muig, mulle meeldib sorteerida ja organiseerida, juba loomult. Ja lastega on näiteks väikeseks jäänud ja parajaks saamist ootavad riided lõppematu ring 🙂 Aga jah, leian ikka uusi asju, mida ära anda, sest tahan, et asju oleks vähem. Vaatan kõike ennast ümbritsevat järjest kriitilisema pilguga ja leian jälle midagi, mida tegelikult vaja pole. Mida vähem asju, seda vähem segadust 😀
Segadus tekib eelkõige siis, kui asjadel pole häid kohti. Olen praegusest elamisest võtnud maksimumi, aga panipaikade süsteem jätab soovida. Kui küsid konkreetselt kummuti kohta, siis peal on peamiselt asjad, mis ootavad tegelemist, aga pole nende jaoks veel aega olnud. Kui ma need kuskile silma alt ära paneks, siis jääkski tegemata. Ja siis need asjad, millel pole “oma kohta”, nii et panen sinna ja… Kuhjuvadki jälle 🙂
Eesmärgile vabaneda kõigest ebavajalikust olen ma igatahes tunduvalt lähemal kui kunagi varem. Ja kui siis kõik ebavajalik on eest ära, saab alles jäänud asjadele jälle kohad otsida. Aga see kõik võtab aega, sest igapäevaelu on ju ka. Õhtuti vahel on energiat midagi teha, vahel mitte. Nädalavahetustel vahel on aega ja viitsimist, vahel mitte. Kõike tuleb teha õige tujuga, siis töö lendab käes.