Head asjad #36 – Kessu

Tegelikult tahtsin ma kirjutada selle postituse täpselt kuu aega tagasi, aga siis olin kõhuviirusega siruli voodis ega jõudnud mitte kui midagi teha. Kirjutan siis nüüd – parem hilja kui mitte kunagi 🙂

Kessu tuli minu ellu teadagi kuidas – blogi kaudu. Lehitsesin arhiivi algusesse, 2007. aasta alguses on tema esimene kommentaar, 2007. suvel lugesin ma tema blogi läbi, sellest ajast saati oleme suhelnud – esialgu virtuaalselt, siis…

Siis jäin ma rasedaks. Mina, maailma kõige lastekaugem inimene, jäin väga ootamatult rasedaks. Ja Kessu, kes oli juhuslikult jäänud rasedaks umbes-täpselt pool aastat enne mind, oli see, kes mind, võhikut, kogu sellest rasedusest kättpidi läbi talutas. Mulle esimese paki Moltexeid kinkis, esimese aasta jagu titeriideid laenas ning apteegis näpuga näitas, mis kraami vaja varuda on.

Plika sündimise ajal elasime ju Tartus. Alguses Tiigi tänaval Maideni ema imearmsas värvilises korteris, kuna see aga väikeseks jäi, kolisime poole aasta pärast Tähtverre. Praktiliselt Kessu naabriteks. Oeh, milline igatsus tuleb peale sellele mõeldes. Nii imemõnus oli pikemalt ette planeerimata üksteist külastada.

Kessu on ka Plika ristiema.

Aga siis… Siis me kolisime Londonisse. Ja siis Pärnusse. Ja nüüd me näeme nii umbes korra-paar aastas – kui hästi läheb. Sest pere ja töö ja temal pidevalt veel kool ja… Ühesõnaga vahemaa + kiire-kiire-kiire.

Aga ma ikka vahel mõtlen ja igatsen tagasi seda aega, mil me olime peaaegu naabrid.

Kessu on sarnaselt Madikenile üks neist inimestest, kelle puhul ma ütlen siiralt ja südamest – kui ma ükskord suureks saan, siis ma tahan olla nagu Kessu.

Ma olen ääretult rõõmus ja tänulik selle eest, et nii imeline inimene tänu blogile minu elus on.

Kuna ma aga ilusat juttu kirjutada ei oska, lingin parem seda, mida Liis Kessule sünnipäevaks kirjutas. Sest sellele kõigele ma kirjutan kolme käega alla. Lihtsalt Liis oskab minust mitu korda paremini sõnu seada 🙂