Piia tuli minu ellu tänu tööle. Aasta oli siis, ma pakun, 2005. Kuna töötasime eri linnades, siis mingit suuremat kokkupuudet alguses polnud – teadlikumalt ja ilmselt paljuski tänu blogidele hakkasime tõenäoliselt suhtlema 2006 sügisel ehk umbes kümme aastat tagasi. Olid õndsad ajad, mil Piia ja Nadja veel blogisid. Mul on need blogid siiani blogrollis alles, kui kõige alla kerite, pole raatsinud ära kustutada.
Igal juhul, esimene postitus, kus olen Piiat maininud, pärineb oktoobrist 2006. Kuna järgmine on sama humoorikas kui esimene, siis palun – detsember 2006. Ja üks veidi hilisem meenutus, mis mind ennast tagantjärele muigama paneb – märts 2007.
Kuna Tartust kolisime ära juba 2009, siis pärast seda on meie suhtlus olnud äärmiselt napp. Lihtsalt ei satu üksteise trajektoorile – kui, siis väga korraks ja väga juhuslikult. Õnneks on olemas FB, mis hoiab tibakenegi eludega kursis, ilma, et peaks ise lillegi liigutama 😛
Piia tööalast tegutsemist olen aastaid vaikselt kõrvalt jälginud ja lasknud end inspireerida – nii mõnus on vaadata, kuidas inimene muudkui õpib juurde ja areneb ja tegutseb oma unistuste suunas.
Ma juba pikemat aega unistan sellest, et leiaks ükskord ometi ühise vaba õhtu, millal ma saaks minna Tartusse, et Piia ja Nadjaga kokku saada ja juua… No minugipoolest, kasvõi tikripeeti, kui Nadja seda Siirilt veel skoorima peaks 😀 Et saaks ometigi pikemalt jutustada ja kõik maailma asjad paika panna.
Ükskord see päev tuleb, ma ütlen teile. Ükskord!
Igatahes, Piia on äge!
No vahi kui nummi!