Ma ei ole kunagi olnud melomaan. Ma ei tea muusikastiilidest ega esitajatest suurt midagi, ma ei oska hinnata kvaliteetseid kõrvaklappe, ei pea vajalikuks pidevalt kontserditel käia… Jne.
Mul on alati olnud oma lemmiklood ja -esitajad, mis otse loomulikult aja jooksul muutuvad – neid ma siis kuulan. Enamasti läpaka kräppkõlaritest, täiesti rõõmsalt 🙂 Tihti on need tulnud minuni läbi teiste inimeste, sest ma ise ei oska muusikat kuskilt otsida.
Nooremana kuulasin muusikat kindlasti rohkem. Ühes laste sünniga kasvas aga vaikuseihalus. Viimase kaheksa aasta jooksul on olnud pikki perioode, kus ma pole muusikat üldse mängima pannud.
Eelmisel kevadel sattusin tänu Liisile kuulama Nerina Pallot loomingut. See köitis mind mingil põhjusel üsna kohe ja kuulama ma seda jäingi. Kuulasin kuid ja kuid… Aasta lõpus oli paar kuud paus, kui aga jõulujazzi periood läbi sai ja ülejäänud playlistis olevat kümme lemmiklugu veidi tüütuks muutusid, tuli Nerina tagasi.
Ja mis ma oskan öelda. Endiselt sama nauditav. Perekond küll norib, et ma kogu aeg ühte ja sama kuulan, aga ma ei lase ennast sellest häirida. Lõppude-lõpuks on mu playlistis nüüd 144 erinevat lugu.
Olen väga tänulik selle eest, et Nerina Pallot mu elu oma muusikaga rõõmsamaks teeb.
Kahju et su blogiroll ei tööta, loomulikult käin siin ikka aga oli harjumus juba teised blogid ka läbi vaadata. No ega midagi, hakkasin neid eraldi jälgima, arvan et seetõttu ikkagi harvem satun su blogi peale..ikkagi mitte iga päev su “positiivset sõnumit” lugema😁. Pole vist nii positiivne veel.