Pikk-pikk vaikus on siin jälle… Ja ei saa üldse öelda, et ma ei taha kirjutada, aga miskipärast reaalselt kirjutamiseni lihtsalt ei jõua.
Igasuguseid postitusi keerleb peas.
Küpsistest ja paradiisist ehk mõtetest, mis tekkisid pärast Kertu Rakke värske raamatu lugemist. Üks tore arvustus on näiteks siin.
Smart ID-st, mis mind, kes ma mobiil ID eest €1 kuus maksta ei raatsi, vägagi rõõmustab.
Kuidas ma olen üle pika aja blogi kaudu toredate inimestega kokku saanud (tsau, Ritsik! Tsau, Minna!).
Kuidas “vaata ühikuhinda ja osta soodsamat” ei päde veini puhul, sest kui pudelist veini juues on selge pilt, millal enam rohkem ei tohiks, siis pakiveini puhul puudub kontroll täielikult ja heas seltskonnas hea tujuga veini libistades ning tühjenenud klaasi uuesti täites võib juhtuda, et see kolmeliitrine pakk saab kolme peale peaaegu et tühjaks joodud.
Kuidas me kohtusime Poisi klassiõpetajaga, kes tundub väga tore ja asjalik.
Lisaks veel igasugu teemad, mis avalikku blogisse ei sobi, nii et mul on aeg-ajalt täitsa kiusatus lisaks kinnine kutsetega Bloggeri blogi teha, kus veidike avalikumalt kirjutada saaks. Siia parooli alla saaks ju ka, aga paroolidel on kombeks rändama minna. Kutset aga jagada ei saa – üle kutseomaniku õla võib ju lugeda, aga tundub siiski turvalisem variant. Kas ma selle tüki ka ära teen, ei oska veel öelda.
Ja pole õrna aimu ka, kas ükski noist peas keerelnud postitustest, mida siin mainisin, ka kunagi reaalselt kirja saab. Kardan, et pigem mitte. Aga vähemalt on nüüd fragmendid, mille põhjal meenutada.