Ütlen kohe alguses ära, et see küsimus EI ole suunatud neile, kel lapsed veel nii väikesed, et ärkavad öösiti üles… Või siis ebaviisakalt vara ja ei oska endaga üksi hakkama saada. Ma küsin neilt, kel lapsed suuremad ja magavad normaalselt või üldse majapidamisest puuduvad 🙂
Ma olen ennast terve septembrikuu kannatlikult harjutanud seitsmest üles tõusma. Olen sellest varem kirjutanud ka – ma üldse enam ei lubagi endale, et lähen igal õhtul kell üksteist magama, sest tean, ma ei suuda sellest kinni pidada. Nii on mul reegel – ideaalis üksteist, kaksteist on ka okei, üks on absoluutselt tagumine piir ja tegelikult juba liiga hilja.
No ja ikka juhtub, et ma lähen magama näiteks pool kaks. Aga enamasti kaksteist-pool üks isegi toimib. Ja kui ühel õhtul olen liiga hilja läinud, siis teine õhtu katsun sellevõrra varem. Viimased näited: pühapäeval pool kaks, esmaspäeval üksteist, eile…. Kolmveerand üks 🙂 “Läksin” küll magama juba kella kaheteistkümnest alates (st olin pestud hammastega voodis teki all), aga ikka läks jutustamisega kauem 🙂
Ühesõnaga. Ma tõusen kell seitse, sest ma PEAN. See on lihtsalt elu, lapsed on väikesed, peavad õigeks ajaks kooli jõudma, mis tähendab, et nad peavad kaheksast lahkuma.
Aga mulle ÜLDSE ei meeldi nii vara tõusta. Minu tööaeg algab siis, kui ma tahan, üldine reegel on 10 (ehkki pole harvad need juhud, kus ma kell kaheksa või üheksa hommikul arvutiga voodis lesin ja töömeilidele vastan või tellimusi teen – kõik vastavalt olukorrale) – seega, kui asi oleks ainult minus, võiksin ärgata kaheksast või isegi üheksast – vastavalt sellele, kas ma tahan hommikul näiteks koristada või midagi muud asjalikku teha.
Kas millalgi saabub aeg, mil lapsed on suutelised ise kella peale tõusma, riietuma, sööma ja kooli minema – ilma, et ma peaks kõike suunama? Saan aru, et ilmselt mitte lähiaastatel 🙂 Mul on küll ähmane mälestus sellest, kuidas ma ärkasin nädala sees kella peale ebanormaalselt vara ja tegutsesin üksi – mis omakorda tähendab, et õde pidi olema juba ära kolinud, mis omakorda tähendab, et see ei saanud olla varem kui põhikooli keskpaik 😛
Mulle tegelikult meeldib vara tõusta… Siis on kohe tunne, et nii palju jõuab tehtud. Aga mulle meeldiks ise ärkamine. Ja no seitse, minge kah. Kui ma saaks süümepiinadeta minna magama kell üks ja tõusta kell üheksa, see oleks juba imeline. Või magada kahest kümneni. Kauem ei tahakski 🙂
Nojah, nädalavahetustel ja puhkuse ajal võiks ju põhimõtteliselt ka kauem üleval olla ja kasvõi lõunani välja magada 🙂
Ühesõnaga jah. Mind lihtsalt hakkas huvitama… Peaks ju olema küllalt ka neid nö hommikuinimesi, kes ärkavadki iseenesest ja rõõmuga vara ning lähevad normaalsel ajal magama?
Nagu öeldud, ma oleks täiesti rahul sellega, kui ma võiks ärgata 9-10 – ma ei soovi pidevalt tervet ööd üleval olla, et siis järgmisel päeval kaheni põõnata. Mind pole võimatu üles äratada, ma pole varahommikul meeletult torssis, ma ei vaja hommikul funktsioneerima hakkamiseks suuremas koguses kohvi. Mul on raske ärgata, kui olen vähe maganud ja see võib ka mu tuju mõjutada ning mulle maitseb väga mu hommikukohv, aga see pole see – ma tean NEID inimesi küll.
Aga kui mult küsitaks, kas ma olen hommiku- või õhtuinimene, siis ma vastaks kahtlemata, et ma olen ööinimene 🙂 Ma võin olla õhtul väsinud, aga kui kell on üheksa läbi ja lapsed magavad, on suurem osa väsimusest ja unest maagiliselt kadunud ning ometigi võimalus rahulikult oma asjadega tegeleda. Kui ainult saaks, siis vähemalt ühe-kaheni öösel 🙂
Seniks, kuni lapsi hommikuti juhendama peab, saan aga lihtsalt rõõmu tunda sellest, et pärast seitsmest äratust ja kaheksani erinevate tegevuste suunamist on mul seejärel ligi kaks tundi õndsat segamatut oma aega, et hommikust süüa, koristada, nõusid või pesu pesta… Mis iganes tegemist vajab.
Mina ärkan 6.30 ja täiesti rõõmsalt. Mulle meeldib enne lapsi ärgata, saan rahus kohvi juua, omaette mõtiskleda ja ärgata. Sel kooliaastal on kuidagi vägagi lihtsalt see rütm paika loksunud. 21 ajal sätime endid juba magama ning üldjuhul 21.30 on tuli juba kustus.
See ärkamine ja uinumine olenevad minul täiesti meeleseisundist, alles see oli kui ma ei saanud ennast maast lahti ning ebainimlikke pingutusi nõudis 7.30 ärkamine.
Ma ei kujutaks ette pool kümme magama minemist, mul poleks siis ÜLDSE oma aega. Hommikul tunnike, et koristada, ei päästaks üksi suurt midagi. Õhtul töölt tulles on samuti lapsed, õhtusöök, kodused toimetused… Vaba aeg on siis, kui nad magavad. Kui ma läheks voodisse nendega ühel ajal, olekski elu üks kohustuste jada.
Millal sina “oma asju” teed? 🙂
Õnneks teen tööd kodukontoris ning see võimaldab mul tegemisi planeerida vastavalt vajadusele.
Ma olen jõudnud arusaamisele, et normaalseks funktsioneerimiseks on mul vaja piisavalt und ning kuuma duśśi, seega see 21.30 on hetkel väga hea. 🙂
Tegelikult olen ma alati olnud hommikuinimene, ma olen alati pigem varem ärganud, kui õhtul kauem üleval olnud.
Tööpäev algab kell 8. Et selleks ajaks tööle jõuda, siis peab kodust lahkuma
1) 07.05, et jõuda jala -> ärkama pean kella 6 ajal.
2) 7:24, et jõuda bussiga (+jala) -> ärkama pean hiljemalt 6.30
3) 7.30 et jõuda tõukerattaga -> –//–
4) 7.35, et jõuda autoga. -> –//–
Oleks minu teha, siis magaks nii kaua, kui on und. Kellata (või kassita :D) enam üldse ei ärka.
Hommikul vajan tunnikest, et teha hügieenitoimingud, keeta endale putru ja süüa, teha kohvi ja seda nautida, panna asjad kokku ja end valmis seada.
Elus on olnud erinevaid aegu. Kui pere veel n ö majas oli, siis oma aeg oli kella 23-24 paiku. Võisin magama minna ja kell 1 öösel, kuigi see oli juba liiga hilja. Ärkasin vabatahtlikult (kellaga) pool tundi enne teisi (väga vara:P), et hommikune tiksumine oleks omas rütmis, kohv, dušš jne. Et suudaksin lahke olla ja teisi äratada, kohvi (uuesti) üles panna, putru keeta, võikusid teha jne. Et saan rahulikult olla vannitoas, tualeti ukse taga ei prõmmitaks jne :)) Kui teised juba köögis-vannitoas, tegelesin rahus riietumisega jne.
Praegu elan absoluutselt omas rütmis iseenesega, päikesega jne :). Suudan vajadusel üleval olla südaööni, vägisi kauemgi, aga see ei sobi mulle absoluutselt, kui siis magama lähen, on uni ebakvaliteetne ja küsimus ei ole lühikeses uneajas (ärkan hiljemalt pool 7), pikalt magaja tüüp ma ei ole iial olnud. Mulle paras voodissepugemisaeg on 21:30, natuke lugemist ja Mati tuleb. Uni on kvaliteetsem ja enamasti ärkan enne kella. Sama rütm ka nädalavahetustel, sisemine kell äratab ikka üles. Suvel varem, ka 5 ei oelks küsimus, sügisel-talvel hiljem, siis on lihtsam seitsmeni venitada (sõna otseses mõttes püüan nv-l magada seitsmeni, hahahaa, tundub näotu varem ärgata:).
Ma ei ole iial aru saanud kuidas on võimalik põõnata südapäevani ja kauem.
Kui rääkida tüübist, ei tunne ma end otseselt ka hommikuinimesena. Ma ärkan küll varakult ja rõõmuga, ei suuda voodis vedeleda, kuid kindlasti ma ei ole esimene tund aega väga suhtlemisaldis ja “inimsõbralik”. Seega kui peaks kvalifitseeruma kellekski, pakuksin “päevainimene”.
Lapsed saavad tegelikult ideaalselt ise hakkama, kui vaja. Mul käisid lapsed hilisemas vahetuses koolis (kell 11 pidid koolis olema). Mina läksin kell 7 kodust välja. Nemad ärkasid ise (kuni 3 klassi lõpuni), sõid, vaatasid multikaid, läksid trammi peale ja kooli. Mitte kunagi ei jäänud hiljaks ega helistanud mulle mingi paanikaga. Nüüd kui kõik koos ärkame ja ma saan nad autoga kooli viia, on paanikat ja asjadega mitte hakkama saamist rohkelt.
Mulle ka meeldib oma aeg. Iga jumala hommik siunan ennast, et ikka ei saanud õigel ajal magama eelmine õhtu. Ikka jõuab enne uus kuupäev kätte, kui muna magama saan. Ja üles tõusma pean hiljemalt 6.40.
No kui lapsed saaks nii hilja kooli minna, siis muidugi saaks nad endaga ise hakkama. Küsimus on just seitsmest tõusmises ja kaheksast lahkumises 🙂
mu laps on ka hommikuinimene ja vist ka umbes kolmandast klassist ei vajanud hommikuti muud, kui hüüdis ukselt “head aega”. Viimastest klassidest ma tean, et ta tõusis hommikul kell 6, et saaks hoomikul pea kaheksani niisama molutada.
Kui just lapsi autoga kooli ei pea viima, siis on 10-aastase lapsega hommikul tegelemine ikka pigem kontrollivajadus kui päris vajadus. Tema ju ise vastutab, kui hommikul õigel ajal kooli ei jõua.
Mina olen hommikuse pika magamise inimene. Nüüd kui ma pean kooli 8.30 jõudma, kulub mul hommikul kodus voodist väljaronimisest uksest väljumiseni 15 minutit, et ma ikka kauem magada saaks, ehk siis 7.30 tõusen. Aga kui ei pea kooli minema, magan alati 10.30ni.
Minu lapsed ärkavad ise kell 6:45 äratuskelladega, söövad hommikusööki (õhtul ütlen, mis variandid on), pesevad ja lähevad kell 7:20 uksest välja. Vahel ärkan ise nende kobistamise peale üles, aga meelega ei tule magamistoast välja, enne kui ukseklõps käib 🙂 Lapsed siis 3. ja 5. klass.
Mina kah hommikuinimene. Juba põhikoolis läksin 22 magama ja tõusin hommikul kell 6 Uuno raadio Kiivri ja Märksiga koos, neil oli saade 6-10 tööpäeviti. Jalutasin koeraga, sõin, asjatasin niisama, 7:45 läksin kooli… Seitsmes, kaheksas klass juba.
Nüüd on äratused, khm!, juba enne kuut teatud kolmeaastase preili pärast ;), aga ideaalis magaks 22-7. Et lihtsalt füsioloogiliselt, mul tundub, mu keha töötab hommikuti; ei pea ennast sundima 22 magama minema, sest… väss on 🙂
Mina olen ka rohkem õhtu-öö inimene kui hommiku, aga kui hommikul on varajane äratus olnud, siis ei tule õhtul kaua ülevalolemisest midagi välja.
Hommikune äratus on mul pandud kella 7:00, järgmine 7:12 ja viimane 7:20 peale, ehk siis ma annan endale pea pool tundi aega voodist välja tulemiseks 🙂 Tegelikult aga ärkan ma väga tihti juba 6:20 või 6:30 ajal kas siis täitsa ise või selle peale, et kuulen kui mees tööle minnes välisukse kinni paneb.
8 tundi oleks mulle ideaalne ööuni, aga tegelikuses jääb nädalas keskmine unepikkus 6.30-6.50 tunni ringi (minu Fitbit-i nädalaste kokkuvõtete põhjal).
Last pean ma hommikuti väga harva ise äratama, sest tavaliselt on ta selleks ajaks kui minu äratuskell alles heliseb või mina alla korrusele tulen, juba ammu üleval (väga tihti ka juba koolivormis). Hommikusöögi teeb ta ka tihti endale ise, aga mõnel hommikul ka mina. Selles suhtes meil mingit reeglit ei ole, teeme nii nagu parasjagu juhtub või sobib.
Mõnel hommikul kui teda äratama peab (ei hiljem kui 7:20), siis aitab kui ma vaid ta nime hüüan, ülejäänuga saab ise hakkama (no hambapesu peab pidevalt meelde tuletama enne kooli minekut :)). Kodust lahkume igal hommikul 8.30 et koolis olla 8:45-9:00 vahel.
Üldiselt on meil selline reegel, et kell 19:00 on magamamineku aeg ja kell 20:00 on tuled kustu. See on ta enda otsustada kui kiiresti ta end voodisse minekuks valmis saab, sest aeg mis sellest üle jääb on ta raamatu lugemise aeg, ehk siis kuni kella kaheksani saab ta voodis ise lugeda.
Minu ja mehe vaba aeg (filmide ja uudiste vaatamise aeg) algab kuskil kella 20:00 ringis ja kestab siis tavaliselt kuni kella 23:00. Oleneb ka õhtus ja filmidest mida vaatame, mõnikord on mees väga väsinud ja läheb juba 10 ajal magama ning vahel ei saa me sarjade vaatamisega pidama ja magamamineku aeg lükkub hilisematele tundidele. No ja nagu sa isegi näinud oled, siis vahel ma veel ‘jutustan’ internetis varajastel hommikutundidel 😉
Üks asi on aga kindel, et mina enam ei oska lõunani või isegi kuni kella 10ni hommikul magada ka siis, kui ma olen eelnevalt väga hilja magama läinud ja hommikul oleks võimalus kauem magada.
Olen täielik hommikuinimene. Ärkan enamasti ilma kellata enne 7t, mõnikord kohe palju varem. Näiteks eile läks 5.45 uni ära, tulin voodist välja, tegin tule pliidi alla ja asusin kirjatüki kallale. Lapsed on mul ka hommikuinimesed, nende äratus on kl 7, aga nad on tihti enne õiget kellaaega üleval.
Et alustan tööpäeva nii vara, siis lõpeb see ka vara. Ma ei suuda 8 tundi järjest kihutada. Lõuna paiku tahan juba lõpetada ja tihti seda teengi. Just tööpäeva lühiduse nimel teen hommikul täie intensiivsusega tööl. Ei mingeid ajalehti, netis kolamist või mänge. Neid viimaseid mul arvutis pole ja ei ole ka iial aru saanud sellest ajaviitmisviisist. Viimati mängisin vist 90ndatel tetrist ja see oli kohutavalt nüri.
Minu jaoks tähendab “poole lõunani” magamine ärkamist kl 8, hiljemalt 8.30.
Õhtul lähen vara magama. Lapsed on 20.00 voodites ja mina lähen ka pärast seda kohe. Olen selleks ajaks lihtsalt nii väsinud, et ei jaksa enam midagi mõistlikku teha. Mõnikord vaatan veel midagi telekast, aga üldiselt üle tunni seda ei jaksa. Midsomeri Mõrvade äravaatamine nii, et ma enne lõppu magama ei jää, on täiesti ilmvõimatu:)
Mina ei teagi, millisesse kategooriasse ma kuulun või kuuluma peaks.
Võin vabalt olla öösel poole kolmeni ülal, lugeda või muusikat kuulata, hommikul aga poole seitsmest ilma äratuseta end püsti ajada ja toimetama asuda. Sama edukalt võin ka õhtul kümnest voodisse minna ja magada ühe jutiga hommikul kümneni välja. Uni on mul alati sügav ja magus, seega kannatab keha vist välja ka pikemad perioodid, kus mul pole aega ega tahtmist magada. Ma ei ole õhtuti unine ega hommikuti pahur ega uimane. Magan, sest vist nagu peaks või võiks. Olen kaks ööpäeva ülal, kui hädasti vaja. Laste imikuperiood oli mul seega väga kergelt üleelatav, unepuudus suuremat ei kimbutanud. Samas magada mulle meeldib ja voodi on mu lemmikkoht.
Ma võin õhtuti voodis uneleda ja mõnuleda, aga hommikuti ei tohi, siis on päev raisus kah. Kui end sekundiga püsti ajan, siis olen kohe tegutsemisvalmiduses, aga kui korrakski voodisse mökutama jään, siis olengi terve päeva uimane kui porikärbes, kuigi väga heas tujus porikärbes.
Kui mul oli kunagi vaja öösel ärgata ja kuskile minna (vahet pole kuhu – tavaliselt kellelegi appi, autoga), siis lihtsalt tõusin üles ja läksin. Koju tagasi jõudes sõltus kellaajast, kas magasin südamerahuga edasi või hakkasin koristama. Ma olen agar koristaja, kui olen väga varakult end maast lahti saanud. Samamoodi meeldib mulle koristada siis kui kogu pere juba ammu magab.
Vahel on tunne, et mul on midagi viga. Nagu oleks puudu see indikaator, mis annab teada, kui keha ja vaim on väsinud. Ma ei väsi füüsilist tööd tehes ja ma ei tunne, et rasked asjad oleksid rasked. Ma isegi söön paar korda päevas ainult sellepärast, et tean – nii on kombeks. Tegelikult ei ole ka probleem paar päeva söömata olla, aga ma nii enam ammu ei tee. Indikaator töötab tugevalt ainult janu puhul, vesi peab mul kogu aeg läheduses olema.
Praegu on mul käsil periood, kus piisab viietunnisest ööunest. Ise tunnen end hästi, aga tean, et nii need asjad ei peaks käima. Olen vist natuke rikkis…
Kusjuures mind aitas see, kui hakkasin tõusma pool tundi… varem. Ehk siis mitte kell seitse, vaid kuus kolmkümmend. Kuidagi sobib biorütmiga see kellaaeg, või midagi. Aga põhimõtteliselt olen hommikuinimene, naljalt üle 8 ei maga niikuinii.
Mina tõusen kell 6. Teen kohvi, teen süüa, söön, pesen nõusid jms ja kella 7 paiku stardin tööle. Pool kaheksa olen tööl. Mul muidu kirjade järgi peaks tööpäev algama kell 8, aga kuna ma absoluutselt ei taha seal peale nelja õhtul enam olla (rõve!) siis ma lähen hommikul varem.
Magama lähen kuskil kümne paiku õhtul, mul ei ole lapsi, ma saan seda endale lubada 🙂 Hommikuinimene ma kohe kindlasti ei ole, enne kella kümmet ja vähemalt kahte tassi kohvi ei ole mõtet mu käest suurt midagi küsida, ma niikuinii ei saa aru, millest jutt käib. See kehtib ka nädalavahetuste kohta, kui ma saan magada niipalju kui tahan, ma lihtsalt lähen hommikuti kohutavalt aeglaselt käima. Vanasti olin väga konkreetselt ööinimene, aga nüüd ma pole saanud endale juba väga kaua aega lubada öösiti üleval olemist. Mul on unetusega päris suured probleemid ja mul peavad kellaajad VÄGA täpselt paigas olema, muidu on mul magamisega kööga ja kõige muuga ka.
Ma pole see ega teine, aga pigem siiski hommikul kauem magaja kui et varajane ärkaja. Lastega kipub ikka nii olema, et pärast nende magamaminekut algab oma aeg. See tähendab enamasti aega koos abikaasaga. Ma ei kujuta väga ettegi, et 21.30 uinuksin juba, sest millal me siis teineteisega tegeleksime? Ja need tegevused kipuvad vahel pikaks venima 🙂
Kui lapse tehtavaid äratusi ei arvesta siis mulle piisab kui saaks hommikul 8-ni magada. Selle ajaga saab uni täis ja 12-ni magada või isegi voodis pikutada on minu jaoks ilmvõimatu. Oma aja jaoks teen vahel osalisi kodukontoripäevi või toimetan peale lapse uneaega. Vabadel päevadel on 9-ks üldiselt kodu koristatud ja otsin mingeid tegevusi.
Mind ennast ei ole vanemad kooliajal üldiselt äratanud, juba algklassides tuli ise äratuskella peale tõusta, kõht täis süüa ja bussi peale minna.
Aga noh, täna hommikul lahkus minu uni kell 5.17. Mingi totter unenägu ajas üles ja rohkem ei uinunud. Võtsin siis läpaka, tegin tassi teed ja nautisin oma aega hommikuhämaruses 🙂
Mina olen ka ööinimene. Kohati ei ole küsimus vist küll mulle suunatud, sest üks mu lastest on päris beebi, aga samas on ta raseduse ajal minu elurütmiga nii harjunud, et ärkab jätkuvalt ööunest kella 10 ja 12 vahel.
Suuremad lapsed peavad 8st kooli minema ning vastuseks su teisele küsimusele- meil ongi märkamatult saabunud see aeg, mil lapsed on suutelised ise tõusma! Ma küll ei plaaninud, õigemini lootnud päris seda, aga suutsin kuidagi raseduse ajal õpetada kõik selgeks, mida ühel koolipäeva hommikul vaja teha, kui emmel käed beebit täis. Äratuse peale tõusid nad ise juba ennegi, see tuli kuidagi kella õppimisega vist, et oma kell ja oma äratus ohhoo. Söögiga on nii, et nad teevad hea meelega ise endale võileibu, siis ei pea lisama ju igasugu tomateid, kurke ja kapsalehti, mida mina lisaksin, vahel praevad ka muna või võtavad krõbinaid. Pudru pole meie pere lemmik, aga ma ise ikka keedan, kui beebil kõht just seal hommikul 7 ümber tühjaks läheb või, kui ta suuri lapsi kraaklemas kuuleb ja selle tõttu valdused üle kontrollida soovib. Enamasti saame aga “head aega musi” voodis ja beebi ainult naeratab läbi une rahulolevalt, üleüldse on ta nii armas, et ma lihtsalt ei raatsi varem üles tõusta või üles jääda, isegi, kui võib-olla peaksin või, kui tegelikult juba välja maganud olen. Suured lapsed on 3. ja 5. klassis.
Mina olen ka ööinimene. Kohati ei ole küsimus vist küll mulle suunatud, sest üks mu lastest on päris beebi, aga samas on ta raseduse ajal minu elurütmiga nii harjunud, et ärkab jätkuvalt ööunest kella 10 ja 12 vahel.
Suuremad lapsed peavad 8st kooli minema ning vastuseks su teisele küsimusele- meil ongi märkamatult saabunud see aeg, mil lapsed on suutelised ise tõusma! Ma küll ei plaaninud, õigemini lootnud päris seda, aga suutsin kuidagi raseduse ajal õpetada kõik selgeks, mida ühel koolipäeva hommikul vaja teha, kui emmel käed beebit täis. Äratuse peale tõusid nad ise juba ennegi, see tuli kuidagi kella õppimisega vist, et oma kell ja oma äratus ohhoo. Söögiga on nii, et nad teevad hea meelega ise endale võileibu, siis ei pea lisama ju igasugu tomateid, kurke ja kapsalehti, mida mina lisaksin, vahel praevad ka muna või võtavad krõbinaid. Pudru pole meie pere lemmik, aga ma ise ikka keedan, kui beebil kõht just seal hommikul 7 ümber tühjaks läheb või, kui ta suuri lapsi kraaklemas kuuleb ja selle tõttu valdused üle kontrollida soovib. Enamasti saame aga “head aega musi” voodis ja beebi ainult naeratab läbi une rahulolevalt, üleüldse on ta nii armas, et ma enam lihtsalt ei raatsigi varem üles tõusta või üles jääda, isegi, kui võib-olla peaksin või, kui tegelikult juba välja maganud olen. Suured lapsed on 3. ja 5. klassis.
Ärkan kell 7.30, kuna plikal (3. klass) algab 8.15 kool ja ta peab kell 8 uksest välja astuma. Tavaliselt on selleks ajaks, kui mina kööki jõuan, plika riides ja hommikusöök tehtud. Kui putru tahab, siis ootab minu ärkamise ikka ära. Välja astub enamasti 7.50, nii et eriti kaua aega ei lähe temaga hommikul. Ja üldse on mul tunne, et ta saaks vabalt ise ka kooli mindud. Ainult juuksed jääksid siis vist kammimata, seda ta jälestab 😀
Kui ainult poissi peaks lasteada viima, siis ärkaksin ilmselt kell 8, saaks 8.30 uksest välja. Ja kui kedagi kuhugi ei peaks viima, siis ärkaksin ilmselt kell 9.