Meil on vaid üks elu

Sain esmaspäeva õhtul kokku armsa tuttavaga, kellega jutustasime palju sel ajal, kui olime mõlemad kodused emad. Hiljem elasime mõnda aega Norras, seejärel oli juba kiire tööelu, nii et vahepeal me praktiliselt ei suhelnudki, FB kaudu olin tema eluga kursis.

Kevadel otsis ta autosõidukaaslast, sõitsin koos temaga Tallinna. Tema oli just lahutamas (või äkki isegi juba lahutatud), mina tol hetkel lihtsalt suures segaduses.

Nüüd leidsime lõpuks aja, et koos veini juua. Ja lihtsalt hämmastav oli, KUI sarnaselt meie elud kulgenud on. Muudkui kuulasin teda ja enamiku ajast leidsin end mõtlemast, et täpselt sama jutt võiks tulla minu suust.

Ta kohtus oma eksabikaasaga väga noorelt, nii et suhtestaaž oli tal minuga võrreldes ligi kahekordne. Meil mõlemal on kaks last – temal on vanem juba teismeline, noorem Poisi eakaaslane.

Meil mõlemal oli suhtes nii paremaid kui halvemaid aegu. Me proovisime pikalt oma abielusid päästa ja vahelduva eduga tundus, et see toimib, kuni lõpuks ikkagi ei toiminud. Ja ta sõnastas nii hästi ära selle kurbuse, mida me tunneme: meil on hea meel, et see on läbi ja me ei soovi seda inimest enda kõrvale tagasi, samas leiname aga seda, et me arvasime, et see suhe oli ainus ja õige – perekond, lapsed… Ja tuli välja, et ei olnud. Kui väga me seda ka ei soovinud 🙂 Samas ei tundu meile kummalegi, et see suhe oleks olnud nö raisatud aeg, kaugel sellest. Esiteks muidugi lapsed, maailma kalleim vara. Teiseks ja üldisemalt – me ÕPPISIME selle aja jooksul tohutult. Tänu möödunud suhetele oleme me nüüd sellised inimesed, kes me praegu oleme. Ja oskame uues suhtes käituda paremini, teisega rohkem arvestada. Nii et küll mitte ainus ja õige, happily ever after, aga siiski õige… Lihtsalt üks õigetest 🙂

Me ei oodanud ega lootnud suhete rindel absoluutselt mitte midagi tõsist ja leidsime uued kaaslased täiesti ootamatult. Isegi vanusevahe nendega on meil praktiliselt sama 🙂 Ja meil on siiamaani raske uskuda, et on päriselt võimalik leida sellises vanuses ja nii välja kujunenud isiksustena enda kõrvale inimene, kellega on nii täiuslik klapp, et teda võib tõesti nimetada hingesugulaseks.

Ja mitte keegi teine ei saa näha meie sisse. Näha seda, mida me tunneme, mis paneb meid vastu võtma selliseid otsuseid, nagu me võtame. Isegi kui need lähevad ühiskondlike normidega vastuollu 🙂 Meil on vaid üks elu – seda tuleb elada NÜÜD ja KOHE, usaldades OMA sisetunnet.

Tõesti, ütlemata hea oli kogemusi vahetada. Ja näha, et keegi teine on nii sarnases olukorras.

Mul on NII hea meel, et julgesime lõpuks selle suure ja hirmutava sammu astuda ning lahutada. On oivaline Eksabikaasaga jälle nii hästi läbi saada. Sõbrana on ta mulle nii kallis. Lahutus sobib meile suurepäraselt 🙂

Soomlane oli kuu alguses poolteist nädalat mul külas. Paljud on küsinud, kuidas siis oli, mul polnud pikalt jaksu, et põhjalikumalt blogida. Katsun siis nüüd 🙂

Me teadsime, et seekordne kohtumine saab olema hoopis midagi muud, kui eelmised kaks. Nondel kordadel oli tegu puhkusega, mil olime vaid kahekesi, ilma igasuguste kohustusteta – võisime teha täpselt seda, mida tahtsime, millal tahtsime. Nüüd aga oli argielu. Peaproov kooseluks 🙂 Täpselt selline, nagu see olema hakkabki.

Ma ei osanudki eriti midagi väga oodata ega eeldada. Teadsin, et ei saa olema nii lihtne, sest argielu on argielu.

Mis ma oskan öelda? Ei olnud vaid ükssarvikud ja roosamanna, oli igasuguseid hetki. Vahepeal oli väsimus, külm, nälg, muud mõjutajad, lapsed olid nagu lapsed ikka. Oli hetki, kus ma olin täpselt sama pinges nagu tavaliselt ja ei suutnud seda mõjutada ka armastatud inimese lähedus. Olid mõned juhud, kui sain tunda ka tema paha tuju – oi, ja see oli nii kummaline… Nii teistmoodi!

Oli veider harjuda uue inimesega oma elus, oma kodus. See on minu jaoks esmakordne kogemus. Varasemate kooselude puhul sisustasime ühist kodu koos nullist, no ja muidugi polnud lapsi. Nüüd aga olen elanud siin kodus seitse aastat ühe inimesega… Ja nüüd järsku teisega 🙂 See on midagi täiesti uut. Vajab harjumist. Nii paljude igapäevaeluliste situatsioonide puhul, mida olin harjunud kogema teatud viisil ühe inimesega, oli nüüd ahhaa-moment, sest teine inimene teeb asju ju teistmoodi. Kuna eelmiste kohtumiste ajal ei viibinud ma kodus, oli see kõik täiesti loomulik. Oma kodus on aga minevikust nii kindlalt mällu sööbinud teatud mälestused, et läheb aega, enne kui need üle kirjutatud saavad.

See kõik ei ole üldse halb 🙂 Pigem huvitav ja kohati naljakas. Nagu öeldud, esmakordne kogemus. Nii palju uut…

Valdavalt oli aga ikkagi lihtsalt suur rõõm. Nii hea oli tulla koju, kui ta oli ootamas. Koos kokata, jutustada, sarja vaadata, kaisus magada…

Lapsed läksid varemalt peale kooli reeglina mu ema juurde. Selle aja jooksul, kui Soomlane siin oli, kihutati aga koolist otse koju. Ma ikka imetlen Soomlast, lõputult. Minu jaoks on täiesti kreisi see, et ta tahabki tulla siia, minu ellu – kolida teise riiki ja saada lisaks armastatule kauba peale kaks last, kellega puudub esialgu ühine suhtluskeel.

Ta mõistab eesti keelt minu jaoks üllatavalt hästi. Räägib veidike, õpib iga päev juurde. Lastega räägivad eesti-inglise-soome segakeeles, mina vajadusel tõlgin.

Nüüd hiljem oleme rääkinud ja arutanud. Küsisin, kuidas ta vastu pidas – ma isegi kipun hulluma, kui lastega liiga pikalt koos olema pean, tööl käimine on selle kõrval puhkus 😛 Ta ütles, et argielu koos lastega on tema jaoks okei ja kõige raskem oligi just see, et suhtlus on hetkel veel nii piiratud. Aga et ta ei eeldanudki, et minu ellu tulemine saab olema lihtne… Lihtsalt, et see on seda väärt 🙂

Ma lootsin, et kuna me nüüd ikkagi päris pikalt koos olime, oskan ehk rohkem hinnata järgmist kolme nädalat, sest olen alati ka üksindust nautinud. Ütleme nii, et see lootus läks vett vedama 😛 Pühapäeval ja esmaspäeval oli mul nii palju tegemist, et polnud aega igatseda, aga eilsest alates on rahulikum ja igatsus on täpselt sama suur kui enne 🙂 Aga seda on siiski tunduvalt kergem taluda, sest ma tean, et oleme lahus veel vaid kolm nädalat. Ja siis… Siis olemegi koos. Päriselt.

Nii et jah. Alati ei ole kerge. Argielu on argielu. Vahel on väsimus, vahel paha tuju. Lapsed on lapsed 🙂 Kohanemine võtab aega. Aga see kõik on seda täiega väärt.