Mulle tundub üha enam, et täiega kehtib reegel: uus ei saa tulla enne, kui vana on eest ära 🙂
No alustades sellest, et ehkki meil Eksabikaasaga oli avatud suhe vahelduva eduga eelmise aasta kevadest saati ja toimus nii üht kui ka teist, siis see kõik oli ajutine ja niisama fun, ükski asjaosalistest polnud millestki rohkemast huvitatud – aga niipea, kui me otsustasime lahutada, tekkisid meie kõrvale inimesed, kellega läks asi palju tõsisemaks. Aga see ei ole selle postituse teema 😛
Puid ootasin juba augusti lõpust saadik 🙂 Nendega on nii, et alati kohe ei saa ja millal saab, sõltub erinevatest asjaoludest. Ja kui need tulevad, siis võivad tulla ette hoiatamata väga lambil ajal. Ja ma küll muudkui tuletasin meelde, et tuleb tegeleda, aga erinevatel põhjustel lükkus see ikka edasi ja edasi.
Novot, nüüd on selge – ei saanud ju tulla, kui kuuris oli vana puudehunnik ees 😀 Niipea, kui ma pühapäeval kõik vanad puud ära menetlesin, saadeti meile puukoorem. Kuulsin hommikust süües jah õuest hirmsat kolinat, aga mõtlesin, et äkki on prügi tühjendamine vms. Panin siis riidesse, hakkasin tööle minema, avastasin õuest puude hunniku 😀
Ma lootsin alguses, et saame need puud sel ajal, kui Eksabikaasa veel välja kolinud pole, et saaks need koos ära teha. Siis lootsin, et äkki saab sel ajal, kui Soomlane mul külas on, et saaks temaga koos toimetada. No ei, ei saanud… Lisaks sadas IGA JUMALA PÄEV, nii et poleks olnud ka meeldiv nendega toimetada. Seega eeldasin, et ju siis laseme tuua novembris, kui Soomlane jälle siin on. Aga nagu mainitud, need võivad tulla etteaimamatul ajal…
Igal juhul lahenes kõik imeliselt. Kui eelmised kaks päeva olid hallid ja sajused, siis täna paistis päike. Eksabikaasal, kes 99% ajast töötab E-R, oli olnud töine nädalavahetus ja seega täna vaba päev. Ja ta oli nõus mulle appi tulema. Ja minul ei olnud õnneks tööl midagi kiiret, nii et sain ka päeva vabaks võtta.
Sest vaadake, ma võin puid laduda nii palju kui kulub, aga seda saagi ma… Noh, ütleme nii, et kardan 😛 Muidugi pole seal tegelikult midagi hullu ja häda pärast ma saaks kõigega ise hakkama, aga kui mul on vähegi võimalust, siis ma hoian saest eemale 🙂 Pluss ÜKSI ei oleks ma seda ühe päevaga ära teinud… Aga kahekesi – tehtav!
Pühapäeval said kõik vanad puud sisse ära toodud, klõpsisin täna hommikul sellest paar pilti ka. Vasakpoolses panipaigas oleme alati hoidnud pliidipuid, parempoolset kasutasime senini muudeks asjadeks. Kuna Eksabikaasa välja kolimisega kolisid sealt aga välja ka juppideks võetud voodid, oli panipaik tühi ja sain sinna panna need ahjupuud, mis teisele poole ei mahtunud:
Teisel pool, mis on remontimata, kasutuses pesupesemiseks ja asjade ladustamiseks, on ahjupuude jaoks kaks ajutist riiulit. Nagu näete, on need puud seal pealt märjad… Üle aasta seisid õues, aga kuna meeletult vihmane on olnud ja katus polnud just eriti korralik, siis puuriida esimene osa oli üsna nukras seisus. Kuna mul oli vaja see aga eest ära saada, et tagumiste kuivade puudeni pääseda, otsustasin märjad ka tuppa viia, sest seal on kõige soojem ja kuna need on märjad vaid pealt, kuivavad kenasti ära. Seniks on meil ka kuiva puud, mida kütta.
Nii, ja tänased vägiteod. Klõpsisin “enne” pildid lõuna paiku, “vahepeal” pildid kell kolm, “nüüd” pildid veidi enne kaheksat. Ära tegime!
Kuuris on ühel pool pliidipuud, seal oli pühapäevani suur hunnik, vahepeal täitsa tühi ja nüüd jälle täis laotud:
Ja teisel pool ahjupuud, mida oli vanast ajast üksjagu alles, täna tegime veidi juurde:
Nüüd on süda rahul ja talv võib tulla 🙂
Ja mina olen lihtsalt nii meeletult rahul ja tänulik. Et mul on võimalus neid puid saada. Et mul on töö, mis võimaldab vajadusel täiesti suvalisel ajal vaba päev võtta, et mul tõesti polnud täna ühtki kiiret tööülesannet ootamas ning ülejäänu sain arvuti tagant ära teha. Et Eksabikaasal oli just täna vaba päev. Et me saame nii hästi läbi ja ta on nii imeliselt abivalmis inimene, et ta oli nõus tulema ja oma vaba päeva mu puudele kulutama. Et päike paistis. Et kõik puud mahtusid TÄPSELT ära.
No lihtsalt. Võrratu!