Eelmine kord oli eelmise aasta augustis. Jäi ainsaks 😛
Aga noh, kuna mul on hetkel vaja ellu muutuseid ja kasulikke hobisid, siis tundus, et oleks aeg sport jälle käsile võtta. Kuna praegu on motivatsiooni tunduvalt rohkem, kui aasta tagasi, siis ainsaks korraks tänane õhtu kindlasti ei jää. Kui ma nüüd suudaks selle kasuliku harjumuse tekitada… Pöidlad pihku.
Seekord valmistusin tsip paremini. Tõmbasin Endomondo äpi. Googeldasin venitusharjutusi enne ja pärast jooksmist. Tegin neid. Sörkisin, enamiku ajast ausalt öeldes vist küll kõndisin, poole tunniga neli kilomeetrit. Õhtul kell pool üksteist oli väga mõnus, ilma mõttes. Alustuseks hea küll.
Järeldused? Võhma pole üldse. Ma ausalt eriti ei viitsi pingutada ka – st kui sörk ära väsitab, siis kõnningi. Abiks ikka, trenn ikka. Küllap mingi hetk jõuan rohkem. Distantsi hetkel ei suurenda, poolest tunnist piisab küll. Kuna jooksen jõe ääres Jaansoni rajal ja ilmad on imelised, siis plaanin tõsiselt ujumise lisamist. Ainus murekoht on, et ma ei tunne ennast väga mugavalt telefoni valveta kaldale jättes. Selles mõttes oleks mingi spordikell/aktiivsusmonitor tunduvalt etem. Telefon käes joosta polnud eriti mugav ja kui ma ka ostaks käe ümber selle asja, kus telefoni hoida, oleks see ikkagi ebamugav. Nii et mingi veekindel spordikell oleks suureks abiks. Ainult et ma ei taha seda enne osta, kui ma olen kindel, et ma jään seda regulaarselt kasutama. Samas ujumise ilmad on just nüüd. Dilemmad 😀 Kui kellelgi peaks vedelema mõni kell kuskil, mida vaja pole – andke mulle 😀
Enne jooksu tegin neid harjutusi, aga ausalt öeldes on neid minu jaoks liiga palju. Tahaks kuidagi lihtsamalt läbi saada, oma 4km sörkkõnni jaoks ma ei pea ilmselt NII põhjalikult ette valmistuma või mis? Pärast jooksu tegin neid, need olid suht ok – ei võta kaua.
Hilisõhtuse jooksmise ainus miinus on see, et pärast lähevad duši all juuksed märjaks ja ma ei kasuta fööni, aga ei jaksa ka nende ära kuivamist oodata. Ja kui ma märgade juustega magama lähen, on nad järgmisel päeval… Noh, mitte just kõige kaunimad, ütleme nii. Aga samas ma lähen nädala pärast juuksurisse, siis on juukseid kohe poole vähem. Ja kui natuke varem joosta, et pärast dušši jääks tunnike magama minekuni, siis vast jõuavad need ära kuivada ka.
Hommikuti hakkan tiibetlasi tegema. Ja parem oleks, kui need energiad voolama hakkaks, või muidu… 😛
Kui pikalt pole jooksnud, siis sörk ja kõnd vaheldumisi ongi ainuõige. Soovitan tõmmata mõne algaja jooksja äpi, nt C25K (couch to 5 km) vmt.
Mina jooksmas käisin siis ostsin sellised liibukad trennipüksid, millel oli seljaosas täpselt telefoni mõõdus tasku vms koht. Ülimugav. Aga ise soovitan võhmatrennideks nt kepikõndi. Ema hakkas aastaid tagasi tegema ja sai mugavama vaevaga esmalt võhma treenida. Nii ei koormanud jalgu ka liigse põrutusega.
Siin on üks hea kava, mille järgi alustada. Ise pole elus suurem jooksja olnud aga selle kava alusel suutsin tervelt ühe kuu vastu pidada, siis tuli puhkus ja rutiin lendas untsu.. 😀 Eks ühel hetkel proovib jälle.
http://www.kehatrimmi.ee/treening/jooksmise-programm-algajatele/#_
No mina näiteks ei tee mingeid harjutusi ega venitusi ei enne ega pärast jooksu 😛
Minust muidugi ei maksa siinkohal eeskuju võtta, mina hakkan enda eest hoolt kandma siis, kui mingi vigastus kummitama hakkab või platsis on.
Ma soovitaks ka jooksmiseks mingit kindlat kava, kus on kõnni- ja jooksuintervallid määratud. See distsiplineerib natuke ja paneb veidi rohkem pingutama, sest “enesetunde” järgi kipub asi liugulaskmiseks minema. Keha suudab alati rohkem kui vaim valmis on (minu mantra sel aastal, sest mul on täispika maratonini loetud nädalad….)
PS, telefoni hoidmiseks KÕIGE geniaalsem, aga ühtlasi ka KÕIGE keerulisem lahendus on püksitasku. Ma lihtsalt ei suuda aru saada, miks spordiriiete tootjad ei ole võimelised pükstele taskuid lisama. Taskutega jooksupüksid on nagu mingi kuradi Püha Graal ja ükssarvik koos, praktiliselt võimatu leida, aga kulla väärtusega.
Tegelikult võiks kaaluda sellisele mõnusale ringile üldse mitte telefoni kaasa võtmist. Kasvõi mõnikord. Mina teen seda teadlikult. Oma mõtetega üksi olemiseks.
Täpselt sama asja tahtsin soovitada. Ega maailm selle poole tunniga nüüd ka kokku kuku, et see telefon ihuliikmena kaasa peab kleebitud olema. Lapsed ka nii suured, et selle ajaga kriisiolukorda ei korralda või siis oskavad vajadusel ka mujalt abi kutsuda. Jooksmine on mõnus meditatiivne tegevus (kui ükshetk oma tempos kulgemise kätte saad) ja ujumine sinna vahele supermõnus… igatahes väärt asi. Väike telefonipaast ei tee kunagi paha.