August 2018

Otsin arhitekti!

Mõtlesin mina, et kui ma juba suve lõpus järgmise suve renoveerimise planeerimist alustan, siis on ometigi kõigeks aega piisavalt, aga võta näpust – mu ainsa tuttava arhitekti ooteaeg ei ole enam mitte kolm, vaid suisa kuus kuud. Panin ennast küll hetkel tema juurde järjekorda, aga ta ütles kohe ära, et enne jaanuari algust ei saa ta midagi ette võtta ja kuu ajaga tuleb arvestada, et valmis saaks.

Ma tõesti ei tahaks nii kaua oodata, sest ma nimelt avastasin, et see Kredexi meede on ikka veel avatud ja mida kiiremini ma oma taotluse sinna ära esitan, seda parem. Pärisin neilt, kui suudaks paberid aasta lõpuks kokku saada ja taotluse ära esitada, kas on üldse lootust – sain vastuse, et lähiajal pole vahendite lõppemist näha. Aga veebruarini oodata ei tahaks ma kohe üldse mitte, sest siis on äkki juba liiga hilja…

Eks igasuguse muu paberimajanduse kokku saamine on ka ajamahukas ja väljakutseid esitav ettevõtmine, aga projekt on neist kahtlemata kõige aeganõudvam. Ehitajatelt hinnapakkumiste saamine tundub paras pähkel, aga küll ma saan. Energiamärgise taotlemine, küttesüsteemi ja akende hinnapakkumised – sellega on vast veidi lihtsam. No ja siis veel eelarve, pankadelt laenupakkumiste võtmine, ehitusteatis, kaasomanike volitus… Vist sai kõik. Kõik selle kavatsen ma lähikuude jooksul ära teha. Ja seekord ma teen ära! Sest kui pole kellelegi loota, siis saavad asjad tehtud 🙂

Niisiis, kui keegi teab mõnd arhitekti, kelle ooteaeg pole kuude pikkune, siis olen üks suur kõrv. Ega ei ole vist oluline, kus Eesti otsas asub, peab küll siin koha peal ära käima, aga hilisema töö saab arvuti tagant teha? On ju nii?

Vaja on eramaja esimese korruse renoveerimisprojekti, muutmisele lähevad osad seinad, ukse- ja aknaavad jne. Linnavalitsusega on põhimõtteliselt läbi räägitud, mida teha võib, sellega kooskõlas.

Kas ma olen naiivne, kui ma loodan, et ma leian kuskilt mõne arhitekti, kel oleks aega see lähikuudel ette võtta? Peab leidma!

Otsin arhitekti! Read More »

Tartu – minu linn, minu inimesed ♥

Kõik sai alguse sellest, et mul oli juulis puhkuse lõpus paar väga rasket päeva ja ma otsisin asju, mis muremõtted eemale peletaks ning tuju tõstaks. Jutustasime millestki Heleenega ja ta ütles, et kui Tartusse tuled, siis anna märku.

Ma käin Tartus jube harva, mul ei ole sinna enamasti asja. Viimastel aastatel olen sealt ilmselt vaid läbi sõitnud, Peipsi äärest või Mudalt tulles. Olin küll mõned korrad proovinud viimasel minutil Tartus kokkusaamisi korraldada, aga kõigil olid siis alati juba plaanid tehtud.

Nüüd haarasin Heleene sõnal sabast ja otsustasin, et kui viimasel minutil ei ole aega, siis tuleb planeerida. Vaatasin kalendrisse ja tõdesin, et mul ongi augustis ainult üks vaba nädalavahetus, kõige viimane. Lähenesin kõigile inimestele, kellega tahtsin kohtuda, kuuajase etteteatamisega, ja skoorisin 100% – kõik olid olemas, kõik olid nõus, isegi sobivad ajad sain suurema vaevata paika.

Keegi arvas küll, et raudselt hüppab mõni viimasel hetkel alt ära, aga läks hoopis vastupidi – skoorisin nii täitsa muuseas ühe lisakohtumise Herziga, kes oli õigel ajal õiges kohas.

Kogu seda reisi iseloomustas absoluutselt kõige laabumine, nii ettevalmistuste poole pealt kui koha peal kulgemine – kuni pisimategi detailideni, täiesti valutult. Ideaalselt ja ladusalt.

No näiteks transport. Ei taha ju sellele kunagi palju kulutada. Avastasin, et Lux Express käib nüüd ka Tartusse ja sain reede hommikuks kõigest €3 eest pileti. Pühapäeva õhtuti soodukaid pole, nii et selle otsa jätsin lahtiseks – ning täpselt nagu lootsin, skoorisin tagasisõiduks autokoha. Bussipilet oleks maksnud €10, auto poole vähem. Ja sain uksest ukseni, mis osutus ääretult sobilikuks, arvestades, mitme kotiga ma Tartust lahkusin.

Mul oli imeline ööbimispaik. Kuna Piia elab suvel enamjaolt maal, pakkus ta mulle lahkesti kasutamiseks oma Supilinna korterit, mis oli lihtsalt üliäge ja ma ei mäleta, millal ma viimati külas olles nii mõnusalt magada sain. Terve suur voodi oli mu päralt, pole ka ime. Ja sain nautida vihma trummeldamist katuseaknale.

(Hah, meelde tuli – läinud aasta augustis, kui enne Soome sõitu ühe öö Pipsi pool veetsin – tema külalistetoa suur voodi oli ka imeliselt mõnus… Asi, mida Pips ei saa öelda mu elutoa praeguseks mitte just esimeses nooruses lahtikäiva diivani kohta, mille “võlusid” ta üsna hiljuti omal nahal tunda sai :D)

Kõik kokkusaamised said planeeritud lebolt, poole päeva täpsusega – panime paika ainult nii palju, et päeva esimene või teine pool, muu jäi suht lahtiseks. “Vaatame, mis kell ma tõusen” või “vaatame, mis kell ma esimeselt deidilt tulema saan” toimis suurepäraselt. Ja kui mul lõppes reedel üks deit pool kolm ning teine algas kell kuus, jäi vahele täpselt parasjagu aega, et Piiaga Supilinnas tema valdused üle vaadata ning siis Herziga  üks eksprompt lisadeit teha.

Neljapäeva hilisõhtul langes nimelt pilk laste poolt ära andmise kuhja tõstetud väikeste laste jaoks sobilikele kääridele, mille käepide oli mesilase pildiga. Turgatas, et ma ju tunnen ühte väikest Mesilast. Nii et täiesti normaalne oli saata keskööl Herzile kääride pilt küsimusega “Tahad?” ning saada järgmisel varahommikul teada, et jaa, talle kuluks väga ära ning jaa, ta on juhtumisi ka reedel Tartus. Ning jaa, tema vaba aeg oli täpselt sel ajal, kui minulgi.

Ilmaga vedas meeletult. Just reedeks, kui ilm oli imeline, oli planeeritud rohkelt tegevusi vabas õhus. Nädalavahetuseks lubas vihma ja pühapäevaks üsna jahedat ilma, tegelikkuses aga polnud üldse nii hull, seega sain jala käidud ka kõik pikemad vahemaad, mida paduvihmaga oleks olnud niru teha ja pühapäeval oli ka täitsa suvine.

Aga kui alustada algusest, siis reede hommikul ootas mind bussijaamas Jaanika ning kuna meil on ühine hobi (või kirg?) külastada teise ringi poode, läksimegi temaga minu palvel alustuseks teise ringi tiirule. Mul on niiii kahju, et unustasin Endomondo sisse panna, telefon teatas mulle juba pool kaks päeval, et 10 000 sammu on täis. Siis ei pannud trotsi pärast kogu ülejäänud nädalavahetuse ka ühtki käiku sisse, ehkki jalutamist oli iga päev kilomeetrite kaupa 😛

Igatahes, ma ei tulnud üldse Tartusse suure ostlemise sooviga, kuidagi juhtus aga nii, et skoorisin endale üsna alguses Uuskasutuskeskusest nagu muuseas ketsid (€6), kleidi (€4) ja kaks paari kõrvarõngaid (2x€1.50). Kleit ja mõlemad kõrvarõngad sobisid kusjuures absoluutselt ideaalselt. Helelilla triip on pildistamisel valgete sekka peaaegu kaduma läinud, aga see oli täitsa olemas.

Ja ketsid, ma sain endale taaskasutusest €6 eest nr 42 MUHU KETSID, mis näevad välja nagu uued! Needsamad, mida ma 2009 kangesti tahtsin, aga osta ei raatsinud! 400 krooni tundus toona piisavalt suur raha…

Tartust korraks kõrvale kaldudes, siis oma suure jalanumbri tõttu ma teise ringi poodidest jalatseid eriti ei saa ning enamasti ei viitsi neid isegi vaadata, sest kõik on nagunii väikesed. Ainus erand ongi Uuskasutuskeskus, kuna seal on jalatsid suuruse järgi sorteeritud – ma ei saa aru, miks ülejäänud teise ringi poed ei võiks nii teha, oleks palju lihtsam… Igatahes, nii kuu aega tagasi skoorisin ma Pärnu Uuskasutuskeskusest endale €2.50 eest mugavad ja ilusad hallid nahast kingad, mis näevad välja nagu uued. Imeline, ma ütlen, imeline! Kontorisse ideaalsed.

Hea küll, tagasi Tartu muljete juurde.

Mõned riided ja ok, isegi ketsid – eks ikka võib ju reisil olles veidi ostelda.

Aga omaette tase on tulla bussiga Tartusse, kus on plaanis kilomeetrite kaupa jala kõndida, et osta endale üsna esimese päeva alguses… Prügikast 😀

Vat mul on selle aasta eesmärk, nö väike projekt, et ma ei osta uuena mitte midagi sellist, mida on võimalik skoorida kasutatult. Kindlasti olen mingeid uusi asju aasta jooksul ostnud, teen sellest ilmselt aasta lõpus ülevaate – ja 100% vältimine polnudki plaanis. Aga kui hädasti pole vaja, siis uuelt ei osta – sellest olen kinni pidanud.

Nii et kuigi ma olen pikalt tahtnud vannituppa väikest prügikasti, siis need pole teise ringi poodides just väga levinud ja paar lisasammu köögi prügikastini polnud ka otsene probleem.

Aga kui mulle jäi Sahtlis silma kõige nunnum pisike triibuline prügikast, mis maksis kõigest €3.50, siis ma ei saanud seda ju ostmata jätta 😀

Kiire kalkulatsioon ütles, et alguses saab seda hoiustada Jaanika käru all, siis viin juba asjad Supilinna ära ega pea neid vahepeal kaasas tassima, ja tagasi saan nagunii autoga, seega ei tohiks olla kõige hullem.

Teine leid – pisike, aga siiralt rõõmu tekitav – oli samuti Sahtlist: väike peegel, maksis 50 senti. Olen nimelt viimased paar aastat kandnud kosmeetikakotis kaasas puudrikarbi küljest ära murtud peeglit. Ega ma ennast ju ei meigi nagunii, kosmeetikakotis on lisaks paarile huuleläikele ainult küünetangid ja -viil ning igaks juhuks paar varuläätsi – aga vahel harva on vaja väljas kontrollida, et hambavahed oleks puhtad vms. Või korra poole aasta jooksul huuli värvida. Ja ma olen pedant, kellele meeldivad ilusad terved asjad, nii et see murdekoht ei meeldinud mulle kohe üldse. Teadsin kogu aeg, et kui ma ükskord kuskilt mõne sobiva kasutatud variandi leian, vahetan välja. Näed, nüüd siis lõpuks õnnestus.

Nii et Jaanikaga muudkui jalutasime ja lobisesime, kuni lõpus enam ei jaksanud. Siis sai veidi süüa skooritud ja jõe ääres piknikku peetud.

Jaanika näitas mulle millalgi jalutuskäigu ajal Aparaaditehast ja mul tuli meelde, et jaa, see on ju see Tartu versioon Telliskivi loomelinnakust, hipsterite paradiis, millest ma olen palju kuulnud ning ütlesin, et sinna tahan kindlasti minna.

No ja siis läks Jaanika ära ja ma küsisin Piialt, et kus tal see kontor täpselt asubki. Tuli välja, et ta oli just paar kuud tagasi Aparaaditehasesse kolinud 😛 Nii et kohe väga kiiresti ma sinna oma sammud seadsin. Et siis vahepeal Supilinnas ära käia, kasse silitada ja siis tagasi tulla.

Kassid! Kuuenädalane kassipoeg oma ükssilmse emaga (kelle nimi oli Urmas :D)! Kas saab midagi veel nunnumat olla??? Piia võttis nad maale kaasa, nii et hiljem ööbides oli naljakas tühi tunne ja kogu aeg tundus, et mõni kass peaks tulema kohe-kohe vastu jalgu hõõruma.

Herziga sain ka kokku Aparaadis ning hiljem jõime Heleenega esimese dringi Trikster Tihases.

Ilmselt on enamike inimeste jaoks täiesti harilik see, et kui õhtuti väljas käiakse, siis liigutakse ühest kohast teise… Vot mina esiteks eriti väljas ei joo, sest kodus on odavam 😀 Ja teiseks isegi kui seda teen, siis tavaliselt istun mõnuga maha ja jään ühte kohta pidama. Nii et minu 34 eluaasta jooksul oli see vist esimene kord reede õhtul niiviisi linna peal ringi tiirutada – iga jook eri kohas. Alustasime Heleenega, nagu varem mainitud, Trikster tihases, järgmine jook sai joodud Säde nimelises kohvikus, puhtalt mu kassi auks, kolmandaks dringiks liikusime Genklubisse, kus ma polnud varem käinudki (ise ka imestan) ning viimaseks, kuna mul hakkas külm, läksime Pierre’i sooja. See muidugi oli nii hilisel õhtutunnil väike möödalaskmine, ma oleks võinud ju ette aimata, et arvestades mu väsimuse astet, tuleb soojas surmauni 😛 Nii et poole pealt võtsime oma pudelid kaasa ja jalutasime kodu poole. Heleene saatis mu elegantse kavalerina koduukseni ära.

Laupäeva hommikul ärkasin vaikselt ja mõnusalt, käisin duši all ning seadsin sammud Minna poole. Mul oli eelmisel õhtul tekkinud kontseptsioon, et ma tahaks mõne mutikese käest kimbu lilli osta ja need talle viia. No ütleme nii, et laupäeva hommik oli vihmane ja kaups ei jäänud ka tee peale, seega jätsin selle mõtte kõrvale. Siis aga jäi Raatuse tänaval täiesti imeliselt ja juhuslikult ette lillepood, mille avatud ukse juures oli hiigelsuur pott kollaseid krüsanteeme. Vist. Ma arvan. Müüja igatahes ütles, et saab aeda istutada ja õitseb öökülmadeni. Kui mitte mutikese lillekimp, siis täpselt see, mis vaja!

Ja siis ma istusin Minna juures, imetlesin tema kodu, mille otsingule ja ostule olin aasta tagasi südamest kaasa elanud, sõin tatrasalatit, jõin kohvi, silitasin kassi…

Ja muudkui jutustasin ja jutustasin ja jutustasin, kuni kell sai neli. Või viis.

Seejärel võttis Nadja mu auto peale, et sõita Piiale maale külla. Ma käisin seal viimati ligi 10a tagasi, siis oli seal umbes-täpselt üks väike üsna pime ruum. Nüüd oli täielik unistus. Selline imemõnus heledates toonides hipilik maakodu. Külmal ja pimedal ajal ma elan meelsasti mugavalt linnas, aga suvel, kui päevad on pikad, ööd valged ja loodus imeline – siis ma viitsiks küll maal elada ja linna tööle sõita… Piial veab. Seal me siis istusime, jõime veini ja nunnutasime kasse. Vihmane ilm ja pikk päev olid teinud oma töö, nii et kõik olid üsna unised ja laisad. Lõpuks aga, ilmselt tänu ära joodud veini hulgale, läksid teemad järjest kaasahaaravamaks… Ja kohe täitsa jama oli, et Nadjal oli vaja hommikul ära sõita, nii et ta oli kaine rool ja tahtis normaalsel ajal koju magama minna. Lubasin pühalikult, et järgmisel korral joome kõik 😀

Pühapäeva hommikul seadsin sammud Kessu poole. Seal sai pannkooki. Tikrimoosiga! Kohvi ja jutustada muidugi ka, nõrkemiseni. Ja kassi paitada, otse loomulikult!

Kessuga sai muuhulgas Norwexi toodete üle arutatud, tema on konsultant ja mina ammune fänn. Enne, kui ma arugi sain, olin saanud endale uue nõudepesulapi ja nõudepesuvahendi. Puhta muidu pealegi, kingituseks. Aga kõige rohkem paneb tagantjärele muidugi irvitama see situatsioon, kus ma tulen vetsust ja nendin Kessule, et kuule, sul on seal jumala äge asi… Mille peale Kessu küsib, et: “Meeldib või? Kasutaksid seda? VÕTA ENDALE!” Ja nii ma jalutasin Tähtverest ära, selline vidin käes kõlkumas. No misasi see on? Ei ole ju riiul, ei ole kauss 😀 Asjade hoiustamise koht 😛 Igatahes mulle hullult meeldivad need ümmargused vormid ja see sobib ideaalselt mu köögilauale puuviljade jaoks.

Nagu jõulud, ausõna!

Viimaseks jalutasin Karlovasse, et saada kokku onutütardega. Mul on neid hulgim, olin ühega kohtumise kokku leppinud ja palunud tal võimalikult palju õdesid ka kohale ajada. Kolm oli päris hea saavutus 😀 Kui Ada tegemistest teadsin ma rohkem, siis seekord leidsime ootamatult ühise jututeema mitmeks tunniks Liisaga – tuli nimelt välja, et meil mõlemad on selja taga mitu head aastat juhatajatööd ning me mõlemad lahkusime üsna sarnastel põhjustel… No ühesõnaga, ma detailidesse parem ei lasku, aga oli äärmiselt põnev 😛 Ja mul polnud aimu ka, et ta nii asjalik ja ettevõtlik on, polegi lihtsalt saanud varem nii palju suhelda. Minul oli ainult kaks alluvat, temal 12. Mina olen nüüd teise eriala peal, tema aga jätkab samas valdkonnas ja on just uues kohas alustamas. Silm särab ja tegutsemistahe lõputu – lust oli vaadata ja kuulata. Ma olen kindel, et ta teeb seal uues kohas veel imeasju 🙂

Kassid, muideks, olid ka viimases peatuspunktis täiesti olemas, suisa kaks tükki ja mõlemad nii mõnusad. Aga ma tegin ainult mõned üksikud pildid ja need olid kahjuks udused, nii et blogisse pole midagi panna.

KÕIGIL, kellel ma külas käisin, olid KASSID! Imeline! Minust on saanud hull kassimutt, ei ole midagi teha 😀

No ja siis saigi kell viis ja oli aeg hakata kodu poole sõitma, ehkki oleks tahtnud veel tunnikese või paar jutustada. Aga mis teha, auto ootas all.

Ühesõnaga kolm päeva ääreni täis imetoredaid inimesi ja igat sorti jututeemasid: remondist, lastekasvatusest ja töömuredest ning -rõõmudest elufilosoofia, seksi ja kärgperenduseni. Sekka kõike muud, mis sinna vahele jääb 😀

Ja Tartu, Tartu ise oli nagu alati – lihtsalt imeline. Endiselt mu lemmiklinn Eestis. Jalutasin ringi ja suu oli kõrvuni peas. Minu koht, minu inimesed. Mis siis, et ma sinna harva satun. Loodan väga, et saan seal ühel heal päeval veel elada.

Muideks – peale onutütarde ja hea küll, Piia ja Nadja, kes on mu kolleegid 10+ aasta tagusest fotopoes töötamise ajast (aga kes ka toona blogisid!), on KÕIK need ülejäänud ägedad inimesed mu elus AINULT tänu blogimisele! Praeguseks muidugi juba ammu palju enamat kui lihtsalt blogi(juhu)tuttavad. Me ei pruugi tihti suhelda, saame veel harvemini kokku, aga üksteise blogide lugemine hoiab ühisosa ja tekitab nii hea koduse tunde. Nii saab vahel täitsa suvalisel hetkel chatis mingeid teemasid edasi arutada või – kui eriti hästi läheb – päriselt kokku saada, et ennast ogaraks jutustada.

Aitäh, et te minuga kohtusite ja mind võõrustasite! Järgmise korrani! Mis võiks olla, miks ka mitte, Pärnus 😛

Tartu – minu linn, minu inimesed ♥ Read More »

Tartu, mu arm

Veetsin just kolm täispikka päeva Tartus, jõudsin täna õhtul lõpuks koju tagasi ja olen otsast otsani head emotsiooni täis. No kohe niimoodi, et ajab üle ääre 🙂

Aga ma olen ka nii kuradi väsinud, et lihtsalt ei jaksa pikemalt blogida. Äkki homme?

Tartu, mu arm Read More »

Kuidas ma köögis arenen

Nagu eelmise postituse lõpus mainisin – üksi elades pole kellelegi loota ja saab kohati palju rohkem asju tehtud. See käib täpselt samamoodi ka söögitegemise kohta. Nüüd, kus mul pole köögis enam kellelegi teisele loota, olen lihtsalt sunnitud oma senist võrdlemisi piiratud repertuaari laiendama ja tegema ise valmis ka need söögid, mille sain varem teiste hooleks jätta.

Näiteks pole ma elu sees suppi teinud – ok, kogu meie pere lemmikut tomatisuppi teen tihti, aga mitte midagi muud. Viimase kuu jooksul olen teinud igasuguseid suppe. Peamiselt sellepärast, et ma olen juuli algusest saadik hullu pannud, enamiku vabast rahast erinevate pikalt ootel olnud võlgade tagasi maksmiseks kulutanud ning katsetanud mõnuga piire, kui vähese rahaga söönuks saab.

(Ütlen etteruttavalt, et saab üsna hästi, eriti kui lapsed on suvel pool ajast kodust ära ja mul on mitu armsat sõbrannat, kes mind aeg-ajalt söögiga varustavad. Olgu siis oma aiast/põllult või lihtsalt külla tulles ja süüa kaasa tuues.)

Kui Soomlane välja kolis, revideerisin külmkappi ja leidsin sealt igasuguse värske kraami jääke. Kuna on hooaeg, on mulle toodud muu värske kraami seas ka suuremal hulgal suvikõrvitsat. Poisi sünnipäevaks sai varutud liiga palju porgandeid, mis olid juba kangideks lõigatud ja vajasid üsna kiiret realiseerimist, samuti jäi üle lillkapsast. Kõik need korrad olid ideaalne põhjus supi keetmiseks 😀

Esimesena tegin Sandra Vungi retsepti järgi tummist läätsesuppi.

Tõdesin kokkamise käigus, et supikeetmine on ju täpselt samasugune suurepärane loominguline tegevus, nagu erinevad pasta- ja riisiroad, mida ma armastan kokku keerata – kus võib koostisosi lihtsalt ära jätta või asendada vastavalt sellele, mis parasjagu kapist võtta on. Nii sai külmkapp pärast Soomlase välja kolimist “tühjaks” kokatud.

Siis tegin vahepeal püreesuppi, suvikõrvitsast ja suitsujuustust – sest esimene ootas pikemat aega realiseerimist, teist oli külakostiks veini kõrvale toodud ja pisut üle jäänud. Hiljuti tegin pelmeenisuppi, sest mul oli Kaidi põllult pärit kartuleid, Poisi sünnipäevast üle jäänud porgandeid ja Kaidi toodud pelmeene. Lillkapsast ja suvikõrvitsast tegin pannirooga – jätsin välja tomati, lisasin aga peale kohvikoore ka riivjuustu, sest seda oli mul külmkapis suuremal hulgal.

Üks asi, mida mulle pole kunagi teha meeldinud, on millegi kõrgel kuumusel pikalt praadimine. Jube tüütu! Ma ei ole näiteks vist elu seeski pannkooke teinud 😀 Kui olen pidanud ise kokkama, olen alati eelistanud ahjuroogasid või selliseid pasta/riisitoite, kus piisab ülejäänud koostisosade kiirest kuumutamisest (kanafilee, hakkliha, külmutatud juurikad jms), et need siis kõik kokku segada.

Inglise hommikusöökigi tegin esimest korda elus täiesti üksinda alles nüüd, Poisi sünnipäeva eelõhtul. Mitte et seal nüüd midagi nii kohutavalt pikalt praadida oleks, aga lihtsalt peekon + seened + muna, palju asju lühikese ajaga. Palju mugavam oli, kui see mu eest ära tehti 😛 Aga näe, tegin ise ja täitsa elus. Peekon muidugi pritsis nii, et pärast olid kõik kohad rasvased… Ega ma ju kaant ei mõistnud peale panna 😀 Mehi kõrvalt jälgides olen näinud erinevaid viise, kuidas mitme asja võimalikult samaaegselt praadimisele lähenetud on, leidsin enda jaoks ka sobiva. Oad potti, pannile kõigepealt peekon, siis selle rasva sisse seened ja viimasena muna. No ühesõnaga taas kord üks selline rangelt võttes hästi lihtne asi, aga mugava minu jaoks midagi uut, väike eneseületus 🙂

Igasugused köögiviljakotletid on mulle alati väga maitsenud, aga ma pole neid kunagi ise teinud, sest taas kord – praadimine. Juba pikemat aega on mul olnud vahelehel lahti Sandra Vungi oa-suvikõrvitsakotlettide retsept ning kõik koostisosadki nende jaoks ammu olemas. Täna jõudsin lõpuks tegudeni.

Ja no nii rahul olen! Kikerherneid näppudega puruks muljuda oli veits tüütu, aga ei miskit ületamatut. Mul oli ca 500g suvikõrvits, viis väikest sibulat ning odrajahu panin ca 150g. 1tl soola oli enam kui piisav ning juhtumisi oli mul isegi karripulber kodus olemas, mis sobis sinna taignasse oivaliselt.

(Kui jätta kõrvale sool ja pipar, olen ääretult kehv maitseainete kasutaja, nii et see karri asi valmistas mulle ainult rõõmu. Samamoodi nagu mulle valmistab suurt rõõmu see, et ma taipasin lõpuks ometi puljongipulbri lõplikult Tamme talu hea supi ürdisoola vastu välja vahetada. Olgu puljong öko või mitte, ikka on seal reeglina mingit jama sees. Supisool on ideaalne! Puhas, kohalik ja maitsev. Nende erinevad ürdisoolad on meil ammu köögikapis esindatud, aga miskipärast ei olnud mul varem tulnud pähe puljong täielikult välja vahetada.)

Jõudes tagasi kotlettide juurde, siis eks see praadimine veidi tüütu oli (aeganõudev + praadimisega kaasnev rasvahais), mul polnud teist panni ka, seega ei saanud poole kiiremini teha, nagu Sandra soovitas (ok, mul kuskil on küll veel mõned pannid, ma lihtsalt ei viitsinud otsida :P). Aga sain täpselt neli pannitäit ja 20 kotletti. Esimesest laarist lagunesid pooled ära, aga sealt edasi olin vormimises juba osavam ja tulid igati mõnusad.

Soojalt sõin neid hapukoorega (sorry, Sandra, ei ole vegan :D) – see harjumus on mul varasemast kartulikotlettidega. Oli väga mõnus.

Hiljem tegin kohvi kõrvale võileiba – röstleib, majonees, kotlet, tomativiil. Lihtsalt imeline! Kaks tükki olid nii head, et pidin kolmanda veel tegema.

Ühesõnaga lähevad raudselt õige pea kordamisele ja ma kavatsen hakata igasuguste köögiviljakotlettidega katsetama. Mul on veel üle poole paki kuivatatud herneid alles, Sandra herne-kapsapihvide retsept on mul ammu bookmarkides ja tema kokaraamatus on üks teine hernepihvide retsept veel, mida katsetada tahaks. Ja siis igasugused muud köögiviljapihvid, võimalusi on lõputult.

Sandra Vungi ongi vist Eesti kuulsaim vegan? 🙂 No kuidagi on igatahes nii juhtunud, et mul on kodus just tema kokaraamat ja tal on ka suurepärane veebileht, nii et kui ma üritan uusi retsepte otsides lihavabama elu poole püüelda, siis tema omad on sageli need, mida esimesena katsetan. Veganlusest on asi minu puhul kaugel ja see pole kunagi ka rangelt võttes eesmärk olnud – muna ma armastan, piimatooteid tarbin keskmisest eestlasest kindlasti tunduvalt vähem, aga siiski piisavalt (kohvikoor, hapukoor, juust igas asendis). Ja liha on toidulaual ikka mitu korda nädalas, aga kuidagi on nii juhtunud, et viimasel ajal on seda vähem. Mille üle mul on ainult hea meel, sest see on küll olnud eesmärk pikki aastaid.

Kui te nüüd küsite, kuidas lapsed mu köögiviljarohkeid üllitisi söövad, siis reeglina kas pika hambaga või üldse mitte. Enamike “uute” suppide ja köögiviljakotlettide puhul on reegel üldjoontes see, et kui nälg on piisavalt suur, siis läheb sisse küll, aga kui on valida, siis valivad midagi muud. Näiteks söövad mu ema juures või Eksabikaasa juures 😀

Aga kui nad on kodus ja on nälg, siis pole miskit teha – ma olen see kuri ema, kes arvab, et kui soe õhtusöök on tehtud, tuleb seda ka süüa, mitte võileibu närida. Ma ju tean neid üsna hästi – reegel on, et proovida tuleb alati kõike, aga oskan ka ette ennustada, kas seda toitu pigem ei sööda üldse või süüakse mööndusega, et pole ehk lemmik, aga kui muud pole, kõlbab süüa küll 😛

Ma ikka loodan, et ajaga hakkavad nad seda kõike rohkem hindama.

Kuidas ma köögis arenen Read More »

Ettevalmistused talveks

Meil on aias neli õunapuud – valge klaar, kaks tundmatut sügis?õuna ja üks tundmatu talveõun. Õunarikastel aastatel rändab enamik neist lihtsalt komposti. Mõned korrad oleme õunamahla teinud, aga üksi ma sellega kohe kindlasti jännata ei viitsi.

Samas olen juba aastaid mõelnud, et peaksime endile ise talveõunu varuma. Poiss on meeletult suur õunasõber ja terve talve ostan talle õunu poest…

Igatahes polnud me kõigi nende aastate jooksul, isegi kui selle üle mõtisklesime, kordagi jõudnud konkreetsemate tegudeni, näiteks et varuks kaste vms.

Aga tundub, et nüüd on aeg lõpuks küps 🙂 Õunapuud on lookas. Ja paar päeva tagasi pakkus Herdis, armas pärnakas, kes vahendab Itaaliast pärit puhtaid vilju, oma FB-s kaste.

Neljapäeval käisin lõunapausi ajal kodus söömas ja esimesi telkijaid vastu võtmas ning pärast seda sõitsingi Herdise juurest läbi. Sai küll naljatletud, et tulin liiga väikese autoga, aga mu auto mahutab salakavalalt palju. Täpsemini kõik need kastid. Oleks rohkem ka mahutanud, kui oleks esiistme täis ladunud, aga arvasin, et ehk piisab 😀

Nii et mul on nüüd ootel 40 vineerist + 3 plastikust kasti. Põhjast õhuvahedega, nagu tark internet soovitas. Ja kuna ma tegin juba mõnda aega tagasi otsuse, et eesootaval kütteperioodil soojendab lastetuba elektriradikas ning ahju ei küta üldse, saab teisel pool olema sobivalt jahe ja kaks puidust “riiulit”, millel hoidsime ahjupuid, on ideaalsed õunakastide hoiustamiseks.

Ei tea, kas 40 kastist piisab, et need õunad saaks kõik ühe kihina paigutatud ja ei peaks teist peale panemagi? Eks elu näitab. Seda ma veel ei tea, kuidas ma õunad puu otsast kätte saan 😛 Kutsun Eksabikaasa redeliga appi, ilmselt. Või siis skoorin kuskilt (ei tea küll, kust) sellise pika varre otsas õunakorjaja? Peab mõtlema. Aega veel on. Sest hetkel on talveõunad täiesti toored ja valgete seemnetega. Saab olema põnev see õige hetk ära tabada – millal on need piisavalt valmis korjamiseks, aga mitte üle küpsenud?

Üksi elamine mõjub hästi. Kui ei ole kellelegi loota, saab kohati palju rohkem asju tehtud 😀

Ettevalmistused talveks Read More »

Scroll to Top