Nagu eelmise postituse lõpus mainisin – üksi elades pole kellelegi loota ja saab kohati palju rohkem asju tehtud. See käib täpselt samamoodi ka söögitegemise kohta. Nüüd, kus mul pole köögis enam kellelegi teisele loota, olen lihtsalt sunnitud oma senist võrdlemisi piiratud repertuaari laiendama ja tegema ise valmis ka need söögid, mille sain varem teiste hooleks jätta.
Näiteks pole ma elu sees suppi teinud – ok, kogu meie pere lemmikut tomatisuppi teen tihti, aga mitte midagi muud. Viimase kuu jooksul olen teinud igasuguseid suppe. Peamiselt sellepärast, et ma olen juuli algusest saadik hullu pannud, enamiku vabast rahast erinevate pikalt ootel olnud võlgade tagasi maksmiseks kulutanud ning katsetanud mõnuga piire, kui vähese rahaga söönuks saab.
(Ütlen etteruttavalt, et saab üsna hästi, eriti kui lapsed on suvel pool ajast kodust ära ja mul on mitu armsat sõbrannat, kes mind aeg-ajalt söögiga varustavad. Olgu siis oma aiast/põllult või lihtsalt külla tulles ja süüa kaasa tuues.)
Kui Soomlane välja kolis, revideerisin külmkappi ja leidsin sealt igasuguse värske kraami jääke. Kuna on hooaeg, on mulle toodud muu värske kraami seas ka suuremal hulgal suvikõrvitsat. Poisi sünnipäevaks sai varutud liiga palju porgandeid, mis olid juba kangideks lõigatud ja vajasid üsna kiiret realiseerimist, samuti jäi üle lillkapsast. Kõik need korrad olid ideaalne põhjus supi keetmiseks 😀
Esimesena tegin Sandra Vungi retsepti järgi tummist läätsesuppi.
Tõdesin kokkamise käigus, et supikeetmine on ju täpselt samasugune suurepärane loominguline tegevus, nagu erinevad pasta- ja riisiroad, mida ma armastan kokku keerata – kus võib koostisosi lihtsalt ära jätta või asendada vastavalt sellele, mis parasjagu kapist võtta on. Nii sai külmkapp pärast Soomlase välja kolimist “tühjaks” kokatud.
Siis tegin vahepeal püreesuppi, suvikõrvitsast ja suitsujuustust – sest esimene ootas pikemat aega realiseerimist, teist oli külakostiks veini kõrvale toodud ja pisut üle jäänud. Hiljuti tegin pelmeenisuppi, sest mul oli Kaidi põllult pärit kartuleid, Poisi sünnipäevast üle jäänud porgandeid ja Kaidi toodud pelmeene. Lillkapsast ja suvikõrvitsast tegin pannirooga – jätsin välja tomati, lisasin aga peale kohvikoore ka riivjuustu, sest seda oli mul külmkapis suuremal hulgal.
Üks asi, mida mulle pole kunagi teha meeldinud, on millegi kõrgel kuumusel pikalt praadimine. Jube tüütu! Ma ei ole näiteks vist elu seeski pannkooke teinud 😀 Kui olen pidanud ise kokkama, olen alati eelistanud ahjuroogasid või selliseid pasta/riisitoite, kus piisab ülejäänud koostisosade kiirest kuumutamisest (kanafilee, hakkliha, külmutatud juurikad jms), et need siis kõik kokku segada.
Inglise hommikusöökigi tegin esimest korda elus täiesti üksinda alles nüüd, Poisi sünnipäeva eelõhtul. Mitte et seal nüüd midagi nii kohutavalt pikalt praadida oleks, aga lihtsalt peekon + seened + muna, palju asju lühikese ajaga. Palju mugavam oli, kui see mu eest ära tehti 😛 Aga näe, tegin ise ja täitsa elus. Peekon muidugi pritsis nii, et pärast olid kõik kohad rasvased… Ega ma ju kaant ei mõistnud peale panna 😀 Mehi kõrvalt jälgides olen näinud erinevaid viise, kuidas mitme asja võimalikult samaaegselt praadimisele lähenetud on, leidsin enda jaoks ka sobiva. Oad potti, pannile kõigepealt peekon, siis selle rasva sisse seened ja viimasena muna. No ühesõnaga taas kord üks selline rangelt võttes hästi lihtne asi, aga mugava minu jaoks midagi uut, väike eneseületus 🙂
Igasugused köögiviljakotletid on mulle alati väga maitsenud, aga ma pole neid kunagi ise teinud, sest taas kord – praadimine. Juba pikemat aega on mul olnud vahelehel lahti Sandra Vungi oa-suvikõrvitsakotlettide retsept ning kõik koostisosadki nende jaoks ammu olemas. Täna jõudsin lõpuks tegudeni.
Ja no nii rahul olen! Kikerherneid näppudega puruks muljuda oli veits tüütu, aga ei miskit ületamatut. Mul oli ca 500g suvikõrvits, viis väikest sibulat ning odrajahu panin ca 150g. 1tl soola oli enam kui piisav ning juhtumisi oli mul isegi karripulber kodus olemas, mis sobis sinna taignasse oivaliselt.
(Kui jätta kõrvale sool ja pipar, olen ääretult kehv maitseainete kasutaja, nii et see karri asi valmistas mulle ainult rõõmu. Samamoodi nagu mulle valmistab suurt rõõmu see, et ma taipasin lõpuks ometi puljongipulbri lõplikult Tamme talu hea supi ürdisoola vastu välja vahetada. Olgu puljong öko või mitte, ikka on seal reeglina mingit jama sees. Supisool on ideaalne! Puhas, kohalik ja maitsev. Nende erinevad ürdisoolad on meil ammu köögikapis esindatud, aga miskipärast ei olnud mul varem tulnud pähe puljong täielikult välja vahetada.)
Jõudes tagasi kotlettide juurde, siis eks see praadimine veidi tüütu oli (aeganõudev + praadimisega kaasnev rasvahais), mul polnud teist panni ka, seega ei saanud poole kiiremini teha, nagu Sandra soovitas (ok, mul kuskil on küll veel mõned pannid, ma lihtsalt ei viitsinud otsida :P). Aga sain täpselt neli pannitäit ja 20 kotletti. Esimesest laarist lagunesid pooled ära, aga sealt edasi olin vormimises juba osavam ja tulid igati mõnusad.
Soojalt sõin neid hapukoorega (sorry, Sandra, ei ole vegan :D) – see harjumus on mul varasemast kartulikotlettidega. Oli väga mõnus.
Hiljem tegin kohvi kõrvale võileiba – röstleib, majonees, kotlet, tomativiil. Lihtsalt imeline! Kaks tükki olid nii head, et pidin kolmanda veel tegema.
Ühesõnaga lähevad raudselt õige pea kordamisele ja ma kavatsen hakata igasuguste köögiviljakotlettidega katsetama. Mul on veel üle poole paki kuivatatud herneid alles, Sandra herne-kapsapihvide retsept on mul ammu bookmarkides ja tema kokaraamatus on üks teine hernepihvide retsept veel, mida katsetada tahaks. Ja siis igasugused muud köögiviljapihvid, võimalusi on lõputult.
Sandra Vungi ongi vist Eesti kuulsaim vegan? 🙂 No kuidagi on igatahes nii juhtunud, et mul on kodus just tema kokaraamat ja tal on ka suurepärane veebileht, nii et kui ma üritan uusi retsepte otsides lihavabama elu poole püüelda, siis tema omad on sageli need, mida esimesena katsetan. Veganlusest on asi minu puhul kaugel ja see pole kunagi ka rangelt võttes eesmärk olnud – muna ma armastan, piimatooteid tarbin keskmisest eestlasest kindlasti tunduvalt vähem, aga siiski piisavalt (kohvikoor, hapukoor, juust igas asendis). Ja liha on toidulaual ikka mitu korda nädalas, aga kuidagi on nii juhtunud, et viimasel ajal on seda vähem. Mille üle mul on ainult hea meel, sest see on küll olnud eesmärk pikki aastaid.
Kui te nüüd küsite, kuidas lapsed mu köögiviljarohkeid üllitisi söövad, siis reeglina kas pika hambaga või üldse mitte. Enamike “uute” suppide ja köögiviljakotlettide puhul on reegel üldjoontes see, et kui nälg on piisavalt suur, siis läheb sisse küll, aga kui on valida, siis valivad midagi muud. Näiteks söövad mu ema juures või Eksabikaasa juures 😀
Aga kui nad on kodus ja on nälg, siis pole miskit teha – ma olen see kuri ema, kes arvab, et kui soe õhtusöök on tehtud, tuleb seda ka süüa, mitte võileibu närida. Ma ju tean neid üsna hästi – reegel on, et proovida tuleb alati kõike, aga oskan ka ette ennustada, kas seda toitu pigem ei sööda üldse või süüakse mööndusega, et pole ehk lemmik, aga kui muud pole, kõlbab süüa küll 😛
Ma ikka loodan, et ajaga hakkavad nad seda kõike rohkem hindama.
Sa oled tubli 🙂
Lihtsalt imestan endamisi, kuidas sa nii vanaks oled saanud ja pooli asju söögitegemises vältinud oled 😛
Kotletid on praetult väga head, aga kui tahad mugavamalt saada, siis v6id ahju ka panna. Ahjuplaat, paber, kotletid, 175-200 kraadi ja ahju. Aega ei oska öelda, aga mida kauem kypsevad, seda paremad. Pealt v6iks ikka pruuniks saada 🙂
Mul tydruk sööb enamasti k6ike, ka kypsetatud köögivilja, aga poiss ei v6ta neid kypsetatuna suhugi. Ta v6ib näljas olla. Mis ma sellest lapsest ikka piinan, tavaliselt teen talle siis midagi muud.
Eile keetsin potitäie kartulit, hautasin kapsa ja praadisin kapsa sisse hakkliha-sibula. Hea toit, aga poeg ei söö. Teiseks toiduks tegin siis kalakastet, see sobib talle väga hästi.
Vahel lihtsalt peab rohkem kokkama, kuigi ma ei seedi toituvalmistamist yldse. Aga enamus aega kokkan peres siiski mina.
Jaksu sulle ja uut indu 😀
Kuidas? Imelihtne 😀 Olen kogu oma täiskasvanuelu olnud suhetes meestega, kellele meeldib minust rohkem kokata ja minust vähem koristada 😀
Kusjuures ma olen täiesti kindel, et kui ma peaks kunagi jälle koos elama mehega, kellele meeldib süüa teha, lükkaks ma sujuvalt enamiku kokkamisest tema kaela 🙂 Nii et väga hea, et olen sunnitud praegu arenema!
Mul tekkis ainult 2 küsimust. Esiteks miks sa neid kikerherneid näppude vahel puruks mudisid, kas pudrunui/tampija ei oleks seda lihtsustanud? Ja teiseks miks sa neid kotlette tingmata pannil pidid praadima? Kotlette (igasuguseid) saab väga edukalt ahjuplaadil küpsetada.
Aga sellega olen ma 100% nõus, et süüa tuleb seda, mis lauale pandud ja kui laud on kaetud siis kapist/külimust endale “midagi paremat” otsima minna ei ole OK. Kui juhtubki olema pirtsakam või eripäradega sööja siis midagi endale sobivat ikka leiab. Olen isegi sattunud üritusele, kus minu maitse järgi söögis olid sai ja kartulikrõpsud, sõin siis neid 🙂 Ei ole normaalne, et suguvõsa istub korraliku peolaua taga (ikka mitukümment rooga, ei ole kunstiline liialdus), üks koolieelik teatab, et tema ei söö sealt laualt mitte mindagi ning seepeale minnakse talle köögist hommikusöögihelbeid ja šokolaadi tooma…
Vastus mõlemale küsimusele on: sest ma järgisin retsepti 😀 😀 😀
Pudrunuia alt põgeneks kikerherned ära, ma arvan, aga tuleb proovida, siis saab teada. Ahjus kotlettide tegemist ma kindlasti järgmine kord katsetan. Arvan, et pannil praetud kotletid on maitsvamad (rasv!), aga ahju omad kindlasti tervislikumad ja vast väga suurt maitsevahet ehk pole ka. Vaatame!
No puhas rõõm, et retseptidest rõõmu on 🙂
Kotletid näevad ülihead välja. Tihti ongi just vormimises ka asi, kui nad lagunema kipuvad. Taimsete kotlettidega on jah see teema, et ahjus nad nii head ei saa, pigem jäävad kuivad. Nad ei eralda ahjus küpsedes rasva. Praadides jäävad kindlasti maitsvamad.
Just hiljuti tegin postituse, kuhu koondasin enda lemmikud soodsad retseptid:
http://www.taimetoit.ee/2018/03/15-vaga-soodsat-ja-maitsvat-taimset.html
Ja siit leiab ka üle saja soodsa toidu: http://www.taimetoit.ee/search/label/Soodne
Ooo, aitäh! Eriti kõik need pallid ja kotletid isutavad hetkel proovima, ja see ühe poti köögiviljapasta… Ma just keedan praegu suurt laari kikerherneid, sest ise keedetud on palju maitsvamad kui konserv… Tundub, et see pasta läheb täna proovimisele 😛
Soomlane kolis välja?
Juuli esimeses pooles 😛
Ega jah, ennast tuleb ületda. Minu järgmine eneseületus on https://www.kingitus.ee/kingitused-kategoorias/elamused-ohus sest siiani on lendamise osas nii suur hirm olnud, et ei saa kuskile kaugemale puhkuselegi minna
Pingback: Pildikesi köögist – Tikri Päevaraamat