September 2018
Suvi on läbi
Eile oli aktus – koolis oli mõnus nagu alati. Pärast käisime Aara kohvikus söömas. Kordus harilik – lapsed jätsid enamik oma toidust järele ja meie Eksabikaasaga olime sunnitud kõik ära sööma ning lahkusime ägisedes. Millal me küll õpime 😀
Veel jõudsime eile käia raamatukogus (mina Plikaga) ning Munamäel skateparkis (Eksabikaasa Poisiga), õhtul käisime kõik koos kahe silla lastejooksul. Pärast seda läksid lapsed issiga, mina jäin linna peale, sest oli vaja Gea ja Maiuga gin&tonicut juua ning elu ja asjade üle arutada. Paraku oli linn laupäeva õhtul nii tühi, et oleks isegi tahtnud kuskil edasi istuda, aga mitte ükski koht ei ahvatlenud, seega lugesimegi õhtu juba kell pool kümme lõppenuks ja läksime igaüks omas suunas. Kuna neil seisis täna ees jooks, oli see ilmselt ainult kasuks.
Eilne ilm oli veel siiski mõnusalt suvine, nii et vahepeal oli aega ka aias võrkkiiges raamatut lugeda. Ei imestaks, kui see jäi viimaseks korraks sel aastal…
Kuna tänaseks lubas vihma, jõudsin kõigi eilsete käimiste vahele kolm masinatäit pesu pesta. Viimane neist ei kuivanud õhtuks väljas täiesti ära ja oli tänagi osaliselt niiske. Üldse oli kogu olemine kuidagi niiske… Seega tegin üle mitme kuu tule alla, kevadest on õnneks mõned pakid briketti veel alles. Puud saan loodetavasti lähinädalate jooksul, korstnapühkija tuleb kolme nädala pärast.
Suvi on läbi 🙂 Aga mul pole midagi selle vastu. Homme hommikul tuleb lapsed üle mitme kuu varakult üles ajada ja kooli poole teele saata. Selle pisukese klausliga, et mina lahkun tööle enne, kui nemad bussile.
Ootan juba kuldsete lehtede aega.
Lõpetuseks aga paar kassipilti. Ilma nendeta ei saa kohe kuidagi!
Kui ma eile elutoa laua ära puhastasin ja tahtsin vajalikud paberid tagasi tõsta, jõudis Säde ette. Ei ole oluline, et tal samas laua peal karp on, vahel tuleb ka teisel pool laiutada!
Täna magas enamjaolt siiski karbis:
Minul on täna olnud eriti unine päev. Lastel oli järjest kaks sünnipäevapidu, täiesti juhusliku kokkusattumusena samas mängutoas, nii et Poisil, kel oli kutse mõlemale, lubati vahepealne tund aega kohapeal hängida. Ja Plikale sai esimest korda elus varakult peo aeg kinni pandud, nii et Musoonik it is… Kahe lapse peale neljandat korda. Õnneks nad muudkui kolivad, nii et alati on ka miskit uut 😀
Kuna mul vedas ja Eksabikaasa võttis laste sõidutamise enda peale, sain rahulikult hommikumantlis ringi tuksuda, hilist hommikusööki nautida ja üleüldiselt laiselda. Aga päeva teise poole katsun ikka usinamalt veeta, sest kodu lausa karjub koristamise järele… Eelmine nädalavahetus jäi ju tänu Tartus käimisele täiesti “vahele”, terve töönädala katsusin aktiivsest suhtlusest välja puhata ja nüüd lõpuks on tunne, et täitsa võiks juba kodus ka asjalikum olla ja miskit ära teha.
Vähemalt üks kasulik harjumus
Kui mul oli juuli lõpus palju vaba aega ning vajadus uute hobide järele, hakkasin jooksma, rattaga sõitma ja tiibetlasi tegema.
Esimesena jäi unarusse jooksmine. Lihtsalt tööle tagasi minek väsitas meeletult, vara tõusmise harjumuse taastamiseks läks aega, vaba aega jäi teisest küljest oluliselt vähemalt ja õhtuti oli nii palju muud teha…
Samas ma tunnen, et mingil hetkel ma ilmselt proovin uuesti. Ma ikka tahaks jõuda nii kaugele, et ma julgen kahe silla jooksul ära käia – ma ei mõtle seda läbi jalutamise rada, vaid ikka ajavõtuga 😛 Kellegagi koos jooksmas käimine ehk motiveeriks rohkem, üksi on lihtne mitte viitsida. No ühesõnaga vaatame, kuidas kujuneb. Vähemalt on mul nüüd vajalik varustus olemas, nii et kui soov tekib, siis saangi lihtsalt minna.
Rattaga käisin tööl pärast puhkust kaks nädalat, kuni Poisi sünnipäevani. Siis tekkis kombinatsioon kehvemast ilmast + vajadusest kiiresti lühikese ajaga mitmesse kohta jõuda, hiljem juba lihtsalt harjumus ja mugavus. Nii et nüüd käin jälle autoga. Aga rattasõitu olen alati armastanud ja sellega tegelen hea ilmaga ikka edasi.
Üks kasulik harjumus jäi siiski püsima ja selle üle on mul tõeliselt hea meel – tiibetlasi olen teinud juuli lõpust alates igapäevaselt nii hommikul kui õhtul, ainus paus oli Tartus käies – nood kaks õhtut olin lihtsalt liiga väsinud ja laupäeva hommikul lihtlabaselt unustasin 😀 Aga pühapäeva hommikul oli ka Tartus täiesti meeles ja kodus on sellest saanud iseenesestmõistetavalt osa hommikusest ning õhtusest rutiinist. Tõusen, pesen hambad, teen tiibetlasi… Õhtuti pesen hambad, teen tiibetlasi ja loen siis voodis raamatut, kuni uni tuleb.
Eilsest alates teen 15 kordust – võtsin täna hommikul huvi pärast aega, umbes üheksa minutit. Nii et kui ma jõuan kolme nädala pärast 21 korduseni, siis üle veerand tunni see ilmselt ei võta – ja selle aja ikka leiab.
Lugesin vahepeal tiibetlaste kohta raamatu ka läbi – pärast seda on saanud teha kõvasti nalja teemal, kuidas ma nüüd ootan, millal mu üksikud hallid juuksekarvad tagasi tumedaks lähevad. Aga raamat iseenesest oli selline tore ühe õhtu lugemine ja noh… Ma küll imesid ei oota, lihtsalt rõõmustan südamest, et mul õnnestus lõpuks mingigi füüsiline aktiivsus oma igapäevaellu “integreerida”. Kui see nüüd energiad ka korralikult voolama paneb, siis on ju imetore 😛
Sest olgem ausad, oli tagumine aeg ennast veidi regulaarsemalt liigutama hakata.
Ja kus on, sinna tuleb juurde, eks. Nii et kui ma juba tiibetlased enda jaoks avastasin, küllap leian aja jooksul veelgi endale sobivaid ja meeldivaid aktiivse liigutamise viise 😛