Täna:
Ma olen olnud kümme aastat ema. Ühtaegu uskumatu, hirmutav ja imeline.
Ma olen alati soovinud, et oleksin üks neist emadest, kes oskavad kirjutada oma lastele nunnusid kirju või kirjeldada nunnult nende arengut, aga ma ei ole. Ja ei jaksa pikalt kirjutada ka.
Tänane päev oli nii mitmeski mõttes väljakutseid esitav ja lastepidude korraldamine ei ole kunagi kuulunud mu meelistegevuste, pigem stressirikaste kogemuste hulka… Aga ma ei saa kiitmata jätta Musoonikut ja selle perenaist Kristiinet. See on AINUS koht, kus ma lapse sünnipäeva pidades ka ise lõõgastuda saan. Mitte ilmaasjata ei olnud me seal neljandat korda…
Oli raske päev ja ma jõudsin kohale mitte kõige paremas tujus, aga seal lihtsalt oli hea. Ja tuju sai ka hea. Ja pidu oli tore, kõigile. Ka täiskasvanutele. Ja see on ilmselt suures osas Kristiine teene, sest tema on see, kes on alati olemas ja lapsi juhendab, nii et täiskasvanud saavad rahulikult istuda ja hinge tõmmata.
Ega rohkemat polegi.
KÜMME. Mindf*ck. Uskumatu.