2018 – Page 19 – Tikri blogi

Kass ja pusled, vol 2

15/05/2018 / elu koos kassi(de)ga, igapäevaelu, pusled, rõõm / Leave a Comment

Kaks nädalat tagasi oli üks väga aktiivne pusletamise nädalavahetus. Kõik need pusled said kokku pandud kolme päevaga. Oli mõnusalt pikendatud nädalavahetus – 30. aprillil käisin küll tööl, aga olin vaid pool päeva, nii et põhimõtteliselt sai neli päeva järjest puhata.

See oli toosama esmaspäev. Kass ronis mulle sülle, nii et ma ei saanud ise endale kohvi teha 😛 Juhendasin siis Plikat, kes sai edukalt hakkama. Tõi mulle kohvi ja midagi ma sõin ka… Ja vaatasime koos Kodutunnet. Kass hängis kogu selle aja mõnusalt süles.

Selle dalmaatslaste pusle lõpetasin eelmisel nädalal ise ära, sest Plika ei olnud enam huvitatud ja tahtsin laua tühjaks saada. Olin täiesti kindel, et tegin valmis puslest ka pilti, aga mida pole, seda pole. No ega vahet pole ka.

Kass on meil Soomlase allergia tõttu magamistoast teatavasti pagenduses, aga ükskord oli uks lahti ja ta tuli mu peale ja oli nii nunnu, et sai erandkorras voodiloa 😛

Ja täna õhtul, selle blogipostituse kirjutamise ajal 🙂

Kass, pusled ja raamatud

28/04/2018 / elu koos kassi(de)ga, igapäevaelu, pusled, raamatud, rõõm / 4 Comments

…ehk kuidas ma noil päevil oma vaba aega veedan 😛

Umbes kuu aega tagasi otsustasin, et võiks jälle Minu-sarjaga järjele saada. Vahe oli jäänud nii pikk, et lugemata raamatute arv oli tugevasti üle kümne. Selle pildi klõpsisin kaks nädalat tagasi – need raamatud olid selleks ajaks läbi ja viisin raamatukokku tagasi.

Teist sama palju ootab veel lugemist, aga raamatud on viimasel ajal tagaplaanile jäänud – praegu olen peamiselt puslede ja Kodutunde lainel.

Üks nunnu kass siia vahepeale, kes mulle sülle magama ronis ja oma lõua nii armsasti lauale toetas. Ei ole võimalik olla pahas tujus, kui su süles on nunnu kass!

Kui kuu esimene pool möödus, nagu mainitud, peaasjalikult raamatute seltsis, siis eelmisel nädalavahetusel tabas mind pusletamise kihk. Kraamisin välja viimased teise ringi leiud ja asusin asja kallale.

Indiaanlase pusle oli mõnusalt kirev, seda oli üsna lihtne kokku panna. Alustasin pühapäeva õhtul, jätkasin esmaspäeva õhtul ja mõned üksikud tükid jäid veel teisipäevaks.

Paar järgmist õhtut veetsin ainult Kodutunde seltsis, kuni neljapäeval uue puslega alustasin. See oli palju keerulisem – värvid tuhmunud, tükid mitte just parima kvaliteediga, seega ei saanud tihti aru, kas sai nüüd õigesti või mitte. Läks rohkem aega, aga tehtud sai. Kaks õhtut ja täna kella üheksast poole neljani peaaegu katkematult. No hea küll, kella kaheteist paiku tegin väikese pausi, et hunnik nõusid ära pesta ja hommikust süüa 😛

Arvutilaud ja puslelaud on lähestikku, nii et ma saan istuda ühe tooli peal, mida vastavalt vajadusele keeran. Terve eilse õhtu vaheldumisi vaatasin Kodutunnet, panin puslet kokku ja imetlesin nunnut kassi, kes laual karbi sees magas 😛 Tänane päev möödus üsna samas vaimus, ainult kass oli asukohta vahetanud. Karbis ta päeval eriti aega ei veeda 😀

Mingil hetkel otsustas Plika, et tema hakkab ka puslet kokku panema. Vaatame, kas seekord jõuab lõpuni 😛 Tal on erinevaid 100tk ja 200tk puslesid, mida ta on korduvalt kokku pannud, nii et 260tk on nüüd järgmine aste. See pusle on pärit minu lapsepõlvest, ma olin meeletult suur dalmaatslaste fänn. See Disney film jätab mind üsna külmaks, aga originaalis on raamat lihtsalt imenunnu, olete lugenud?

Säde, nagu näete, on puslede kokku panemisel suureks abiks. Karva ajab ka nii, nagu oleks viimnepäev lähedal. Või siis, noh, kevad 😛

Aga seda ma küll ei tea, mis tingimused peaks olema täidetud, et puslet oleks mõnus kokku panna nii, et selg ega kael pärast kanged ja valusad poleks. Kas on laud liiga kõrge või tool liiga madal või ma ei tea, mis… Aga ei ole mugav. Mis mind muidugi ei takista, sest pusleisu on suurem 😀

Kui ma ükskord remonti teen, siis uues elutoas peab olema pusletamiseks perfektne koht. Ainult et mul pole aimu ka, mis selle perfektseks teeks. Valgus peab olema hea, aga mitte peegelduv, see on ainus kindel punkt senini. Milline laud ja tool aga… Kuidas teil?

Mul on tunne, et 1000+tk puslede puhul mingit väga head varianti polegi, sest kui alumist äärt saab mugavalt laua taga istudes kokku panna, siis ülemise osa puhul seisan ikka kas püsti ja kummardun või siis ronin kõige ülemise ääre tegemiseks lõpuks kõige täiega laua peale 😀 Siis on pärast jalad surnud ja kanged… Ja ega vist väga normaalne pole jalgupidi pusle otsas istuda 😛 Kas madalal diivanilaual oleks äkki mugavam? Selle kohale peaks veel rohkem kummarduma, ei tundu väga palju parem variant olevat.

Milline on siis ergonoomiline puslepanemine varustus? 😀

Kiire googeldamine andis näiteks sellise tulemuse. Mul on ka vaja!!! Aga see hind on ainult laua oma ja too puslealus laua peal (mis on äärmiselt vajalik, et tükid ei libiseks) tuleks veel lisaks osta… Ei ole väga odav lõbu. Samas ma olen nii suur puslefänn küll, et kunagi, kui rohkem raha on… Praegu jääb unistuste nimekirja.

Keeleharjutustest :)

21/04/2018 / hambaarst, plika, poiss, rõõm, tervis / 2 Comments

Liivi kirjutas märtsi alguses pika postituse lastega ortodondi juures käimisest. Kuna mul tuli nüüd ka tahtmine oma kogemust jagada, siis kopeerin alustuseks siia oma kommentaari tema blogi alt – see sai sinna peaaegu et omaette postituse pikkune, hea nüüd ära kasutada, kogu taust on lahti seletatud 😀

Meil käisid lapsed kogu lasteaiaga hambaarstil. Sealt suunati mõlemad edasi ortodondi juurde. Sealt edasi mõlemad keelekida lõikusele. Poisil ainult alumine, Plikal ülemine ka. Lõikus oli kevadel 2016, mina tookord kaasa minna ei saanud, käis Eksabikaasa. Pärast lõikust oleks pidanud tegema usinalt keeleharjutusi, mida mulle korra mainiti, nende tähtsust ega olemust aga mitte, nii need kõigil ununesid.

Eelmise aasta lõpus suunas laste hambaarst nad mõlemad taas ortodondi juurde ja Poisi müofunktsionaalse terapeudi juurde (ma väga loodan, et panin nüüd õige väljendi, sest mul ka ausalt meelde ei ole jäänud, aga üritasin googeldada ja tundub õige). Mingi spetsiaalset sorti ortodont, kes too hetk võttis vastu vaid Tallinnas ja oli tasuline 1h ja 40€.

Põhimõtteliselt, nagu ma hambaarsti jutust aru sain, lastel on keele asend neelamisel vale – Poisil on keel neelates hammaste vahel, Plikal liiga taga… VIST oli nii 😀 Lahihambumus vist oli ka mainitud, ma ei tea, kas siis mõlemal või ainult ühel. Kõik need väljendid lihtsalt ei jäänud meelde ja läksid peas sassi.

Mis seal ikka, panime aja, käisime jaanuari alguses ära. Kuna Plika oli kaasas, vaadati ka tema selle aja sees “tasuta” üle. Vaadati suud ja hambaid ja keele asendit ja keelekida, tehti fotosid jne. Plika saadeti uuesti kida lõikusele – Poisi puhul oli mingi mõõt piiri peal ja arvati, et saab harjutustega hakkama. Öeldi, et Poisi suulagi on liiga kitsas ja vb oleks ka vaja mingit aparaati kasutada seal – see olevat aga ortodondi teema. Kuna kohaliku ortodondi juures käisime õige pea pärast seda, siis sealt öeldi, et praegu pole vaja. Pandi ainult Plikale uus kida lõikuse aeg kirja.

ÕNNEKS hakkas nüüd Pärnus ka üks müofunktsionaalne terapeut vastu võtma, mis tähendab, et me ei pea enam teise linna sõitma ja suti odavam on ka. Käisime nüüd veebruaris esimest korda tema juures ja poolteist nädalat tagasi uuesti Plika kida lõikamas ka.

Ja meil on keeleharjutused, mida tuleks teha mõlema lapsega iga päev 3x päevas. Ja ma lihtsalt ei jaksa koordineerida seda, et need kolm korda päevas ka tehtud saaks. Hommikul on kiire, pärast kooli on enamasti mu ema pool, õhtul kodus ka muud toimetused, nii et alles õhtul enne magamaminekut tulevad meelde need harjutused. Siis saavad need tehtud, terapeut ütles nüüd siin Pärnus, et kui päeval ei tee, tehke õhtul 3x rohkem. Ja mina peaks kontrollima, et nad teevad õigesti. Ma ei jaksa! Ma olen õhtuti lihtsalt NII väsinud, et ma ütlen neile, et tehke ja loodan, et teevad õigesti. Ja kui nad on isa juures, ma vahepeal ikka tuletan meelde, et peaks tegema õhtuti, aga minu meelest ega keegi ei pea seda seal meeles 🙂

Ühesõnaga mul on ääretult vastuolulised tunded selle kõige suhtes. Ma olen meeletult tänulik, et meie hambaarst oskas edasi suunata (terapeut ka kiitis seda eraldi – ütles, et enamik ei oska selliseid asju vaadata) ja et ma saan asjaga tegeleda, ma käin kohusetundlikult teraapias ja maksan selle eest ja tuletan neile õhtuti harjutusi meelde, aga ma lihtsalt ei jaksa koordineerida seda kõike kolm korda päevas ja iga liigutust kontrollida… Ja uue terapeudiga oli mingi üks harjutus, mida ei saa teha õhtul, vaid mis sisaldab pool tundi joonistamise, lugemise vms vaikse tegevuse ajal puidust spaatli huulte vahel hoidmist, mis mul ka never ever meelde ei tule päevasel ajal.

Nii et teine pool sellest tänulikkusest on süümepiinad, et mul on vahendid ja ma ei jaksa neid kasutada ja vb keeran oma laste hambumuse tänu sellele pekki. Mul on praegu suht väsitav ja raske eluperiood ja iga lisakohustus paneb lihtsalt sisemiselt karjuma. Aga eks ma annan endast parima.

Lihtsalt lohutav oli lugeda, et ma pole ainus, kellele sellist asja soovitati. Ma polnud varem sellest kõigest kuulnudki. Olen mõelnud sellest blogida, aga pole jaksanud. Miks krt need hambad ei võiks lihtsalt iseenesest õigesti kasvada, ah?

Neid põhjuseid lugedes – kuna ülejäänud listiga mu meelest probleeme pole, siis meie puhul vist on päritud – pudikeelsusega ma küll ei tea, et mul oleks probleeme olnud, aga minu meelest mu keelekida vb vajaks ka lõikamist (sest neid laste harjutusi ma kõiki korralikult teha ei saa) ja hambumus ei pruugi olla õige – aga mulle pole keegi midagi öelnud, et peaks lõikama või tegema 😀 Hambad on sirged ja omal kohal, süüa saan kenasti. Kas nende kokkupuutepunkt on õige, pole aimugi – aga tean, et emale nüüd vanas eas öeldi hambaarsti juures, et temal on vale ja sellepärast ongi hambad nii kulunud. Samas on ta 70 ja oma hambad suus kõik, nii et tal on sellegipoolest seis hea.

Aga oma lastele tahaks ju ikka parimat… Nii et… Katsun anda endast parima. Hämmastavad võimalused on tänapäeval.

Tallinnas käisime Rita Kalviku juures, kes oli imetore, soovitan soojalt. Pärnus käisime täna teist korda Anna Dudkina juures, kes on samuti väga tore ja soovitan sama soojalt. Inimesed on erinevad – kõik arstid ja spetsialistid ei oska ühtviisi hästi lastega suhelda, aga nemad on selles mõlemad suurepärased. Mulle on meeletuks kergenduseks, et saame seda teha Pärnus ja eriti hea meel, et nädalavahetustel, mil on tööpäevadega võrreldes tunduvalt rohkem aega ja rahulikum tempo.

Nagu te Liivile kirjutatud kommentaarist võisite lugeda, olin mures, et ei suuda keeleharjutuste tegemist piisavalt kontrollida – parim, mis ma õhtuti väsinuna suutsin, oli neid lastele meenutada. Seega oli täna ääretult suur rõõm, kui mõlema lapse “arengut” kiideti – Plika keel liigub nüüd, ligi kaks kuud pärast lõikust, väga hästi. Poisil liigub ka nii hästi, et uuesti lõigata pole vaja. Neid harjutusi, mida nad olid kaks kuud kodus teinud, tegid nad täna terapeudi juures õigesti ja korralikult. Järelikult oli mu panus piisav 🙂

Täna said mõlemad lapsed uued harjutused – tegid need koha peal läbi ja said väljaprinditud paberid ning vajalikud “lisatarvikud” koju kaasa. Järgmine aeg on kahe kuu pärast. Püsivate tulemuste saavutamiseks peaks käima vähemalt viis korda. See teenus pole hetkel haigekassa poolt rahastatud, aga iga kahe kuu tagant €40 maksta on meile õnneks täiesti jõukohane. Enda hambaarstile maksin viimati €130, see oli tunduvalt valusam laks 😛

Nii et mul on hetkel hea ja kerge tunne. Nii hea meel on, et meie hambaarst märkas ja edasi suunas. Et saame käia teraapias Pärnus. Ja et lapsed on nii tublid ning saavad õhtuti harjutuste tegemisega ise hakkama. Katsun neile iga päev meenutada ja loodan, et areng jätkub sama kenasti kui senini.

Kui ma ükskord suureks saan…

21/04/2018 / öko, taaskasutus, töö / 1 Comment

…siis hakkan ettevõtjaks 🙂

Täna on minu kohta väga ebatüüpiline õhtu.

Aeg, mis ma tööväliselt arvuti taga veedan, on viimase poole aastaga kõvasti kahanenud. Arvuti on vanake ja käivitamine on aeganõudev. Uus töö on 100% arvuti taga ja väsitab. Seega on arvuti õhtuti kodus tihti üldse kinni. Või kui ongi lahti, siis chatin veidi kellegagi, loen blogisid ja rohkem ei jaksa. Magama lähen enamasti juba 22-23 vahel. Minu jaoks on see vastikult vara, aga olud sunnivad. Nii et praegu öösel kell pool kaks üleval olemine on noil päevil väga harvaesinev nähtus, mida ma võin endale lubada ainult tänu sellele, et homme on vaba päev (mis tegelikkuses tähendab, et kell 11 on meil vaja olla linnas, nii et pikka hommikust mõnulemist nagunii ei tule).

Mul on külmetuse-eelne tunne – paksu pea, hella kurgu ja väsinud kehaga. Nii et ilmselgelt peaksin ma magama, mitte arvutis passima. Blogimise soonele sattumine on aga haruldane, sestap kasutasin juhust, et on jaksu ja tuju ning kirjutasin endast välja kõik, mis tulla tahtis.

Mõtlesin magama minna, aga jäin FB-d scrollima. Ka seda teen viimasel ajal nii harva, sugugi mitte igapäevaselt, sest lihtsalt ei jaksa / ei viitsi. Samas tahaks ikka natukenegi kursis olla, mis toimub.

Pärast seda pikka sissejuhatust katsuks ehk nüüd ka teemani jõuda 🙂

Ettevõtjaks saamine on olnud mu unistus mitte vast päris kümme, aga kindlasti viimased 5+ aastat. Erinevatel põhjustel on see jäänud vaid mõtteks, mida pole viitsinud / osanud edasi arendada, sest pole olnud head ideed, küll aga mugav palgatöö 🙂 Samas pole see soov kuhugi kadunud ja muutub järjest tugevamaks.

Mul on tegelikult üks pisuke idee, mis mulle täitsa meeldib ja tundub ka täitsa teostatav – näen vajadust turul, kui suudaks pakkuda hinnaga, mis mul plaanis ja selliste lisaväärtustega, mis mul mõttes, siis oleks asjal jumet. See eeldaks, et mul oleks aega asjaga tegeleda ja ka mingit algkapitali. Hetkel ei ole ei üht ega teist, aga kuna tegu pole millegi megakeeruka ega -kulukaga, siis arvan, et mingi hetk läheb see mõte töösse.

Mõned sõbrad-tuttavad, kellega ideed jaganud olen, on selle heaks kiitnud ja kinnitanud, et olen õigel teel. Aga see idee on selline… Kõrvaltegevus. Sellest ei saa kunagi põhitegevust ega -sissetulekut.

Nii et Seda Suurt Ideed ma ikka veel otsin. Ilmselgelt peab see olema seal, kus on mu süda – keskkond, öko, puhas, kohalik… Need on märksõnad.

Inimese esmavajadus on toit, aga mina paraku ei kujuta ennast ette ei toitu kasvatamas ega valmistamas. Pole lihtsalt üldse minu teetassike.

No ja siis ma olengi mõelnud – mis võiks olla see keskkonnasõbralik idee, mil oleks sel määral vajadust ja turgu, et annaks kasvatada ettevõte tasapisi suuremaks – selliseks, kus oleks ka reaalselt töötajaid ja millest saaks arvestatavat kasumit, millest saaks minu põhisissetulek? Novat, ma veel ei tea. Aga ma lubasin endale, et ma uut palgatööd enam ei otsi. Teen praegust tööd, nii hästi kui oskan, ja kuna see mulle NII südamelähedane ei ole, nagu oli eelmine, siis hoiabki meeled erksana. Kui eelmises töökohas ei oleks ilmnenud neid asjaolusid, ma oleksin seal võinud olla veel pikki aastaid, see oli lihtsalt niivõrd mõnus. Aga minu lõppeesmärk on ikkagi olla iseenda ja ehk kunagi ka teiste tööandja.

Niisiis on mul hetkel tunne, et eelmise töökoha jamasid oligi vaja selleks, et mind mugavustsoonist välja raputada. Tuletada meelde kõige olulisemat eesmärki. Ja et praeguse töö puhul ongi vaja seda, et see mulle nii palju EI meeldiks. Et ma ikka kogu aeg edasi mõtleks.

Ma ju ei tea, kas see tegelikult ka nii on 🙂 See on lihtsalt see, mis mulle hetkel tundub. Täiesti võib olla, et ma teen elu lõpuni palgatööd, aga eesmärgid peavad ikkagi olema ja need on midagi muud.

Mulle vähemalt tundub, et mul on ettevõtjaks hakkamiseks igati sobiv iseloom 🙂 Olen alati mõelnud, et tahaks endale partnerit – loovhinge lennuka ideega, mis ka minu silmad särama paneks, et siis olla selle ettevõtmise praktiline pool. Ma olen VÄGA praktiline.

Igatahes, jõudes nüüd oma hüpliku jutuga tagasi selle juurde, miks oli oluline FB scrollimine. Nägin seal üht artiklit ja kaht videot, mis mind rõõmustasid ja inspireerisid. Ma ei jaksa linkida, ei mäleta isegi täpset sisu, pole ka nii väga oluline. Üks oli Guardiani artikkel sellest, kuidas teadlased leiutasid kogemata plastikut sööva ensüümi, mis võimaldab paremal juhul tulevikus kogu plastiku sel viisil taastöödelda, et vanast plastikust saab toota täpselt samasuguse uue. Teine oli video Taani teadlastest, kes katsetavad miskise vetika baasil plastiku alternatiiviga, mis käitub nagu tavaline plastik, aga komposteerub kenasti, selle asemel, et aastasadadeks alles jääda. Kolmas oli video Norra miljonärist, kes kasutab oma varandust selleks, et ookeane puhastada, kah plastikuteema. Täiesti võimalik, et ma panin mingite faktidega puusse, sest ma olen väsinud, ei viitsi üle kontrollida. Täiesti võimalik, et ükski neist ideedest ei saa tegelikult reaalsuseks. Aga taolisi projekte on nii palju! Nii paljud teadlased üle maailma otsivad viise, kuidas vähendada prügiprobleemi, puhastada ookeane, leida plastikule loodussõbralikumaid alternatiive. Ja ma olen täiesti kindel, et mõned neist ideedest saavad lõpuks ka reaalsuseks. Lõpuks õnnestub kellelgi miskit võimatult ägedat ja revolutsioonilist ja keskkonnasõbralikku.

No ja ühesõnaga, nii ma siin mõtlesin, üks poolhaige üleväsinud aju uitmõte – kuna toit jääb minu puhul nähtavasti ära, siis äkki ma suudan välja mõelda midagi seoses taaskasutusega. Toota midagi sellist, mida inimestel vaja läheb… Millestki, mis on juba miski olnud 🙂 Mitte uutest materjalidest.

Ja see on siiamaani põhimõtteliselt kõik.

Aga mul on vähemalt üks naaatukenegi konkreetsem mõttesuund.

Ma tegelikult ei kavatsenud sellest ettevõtja-mõttest veel niipeagi blogida, aga noh, kaotada pole miskit ja praegu tundus õige hetk. Äkki hoopis loeb mu blogi mõni lennuka ideega loovhing ja kutsub mu kampa, et koos miskit ägedat teha? Seemned tuleb idanema panna.

Nüüd lähen küll ära magama.

See imeline kohv

20/04/2018 / igapäevaelu, rõõm / 9 Comments

Et sundida mõtted kurbuselt eemale, katsun valmis kirjutada postituse, mida enne alustasin.

Klari kirjutas oma kohvisõltuvusest ja mu kommentaar läks nii pikale, et tundus targem see omaette postituseks vormida (mis tuli muidugi sellest esialgsest kommentaarist veel mitu-mitu korda pikem nagu mulle omane). Kahtlustan, et olen paljut sellest, millest allpool kirjutan, juba mingil varasemal puhul blogis maininud – aga noh, küll küllale liiga tee 😛

Helistasin emale, et uurida, millal ma kohvi jooma hakkasin. Ta ei mäletanud. Ütles, et põhikoolis vaevalt, äkki keskkoolis.

Minu enda esimesed reaalsed mälestused regulaarsest kohvijoomisest pärinevad Mustamäel elamise ajast – sinna kolisin pool aastat pärast ülikooli lõppu, 2006. aasta alguses. On enam kui tõenäoline, et jõin kohvi juba siiski ka ülikoolis. Olin oma toonase armastatuga kaks viimast ülikooliaastat kaugsuhtes, pea poole ajast elasime koos ning mul on mälestus talle kingitud ägedast tassist, mis käis paaris minu tassiga… Küllap me nendest kohvi jõime. Küll aga ei suuda ma meenutada ühtegi hetke kohvi valmistamisest tema juures Lasnamäel või Tartus Turu tänava korteris või viimasel ülikooliaastal ühikas. Pätikat pole ma kunagi joonud, presskannu hakkasin minu mäletamist mööda regulaarselt kasutama alles Londonis, aga üldse ei mäleta, et mul oleks Tartus või Tallinnas näiteks kohvimasin olnud. Aga kuidagi ma seda kohvi ju tegema pidin?!?

Ei ole tegelikult üldse oluline, millal ma kohvi jooma hakkasin või kuidas seda tegin 😀 Aga mul miskipärast kripeldab. Tahaks täpsemalt mäletada.

Ma ei ole kunagi olnud kohvist sõltuvuses. Midagi ei juhtu, kui see mul hommikul joomata jääb. Ma ei tunne selle ergutavat mõju. Minu jaoks on see lihtsalt maitsev ja mõnus emotsioon.

Olen lugematu arv kordi mõelnud maha jätmisele, aga emotsioon on nii mõnus, et ei näe sel mõtet. Oleks ma sõltuvuses ja liialdaks, aga see tassike päevas… Mõni päev kaks, mõni päev mitte ühtki. Usun, et positiivne emotsioon on kordades kasulikum maha jätmisega kaasnevatest positiivsetest mõjust tervisele – neid oleks ka kindlasti mitmeid. Ilusam näonahk ja mis nad kõik räägivad.

Vanasti jõin ma tavalist masinakohvi. See vanamoodne tilkuv masin, filtriga. Vahel väljas käies ilmselt jõin ka mõne üksiku latte. Siis kolisin Londonisse ja läksin tööle kohvikusse. Õppisin latte peale lilli ja cappucino peale südameid joonistama ning sain “peent kohvi” juua nii palju, kui hing igatses. Ja mulle tundub, et ma olen ainus, kellele “tavaline” kohv maitseb rohkem! Ma joon siiamaani vahel harva kohvikus käies lattet, aga üldiselt on mu lemmikkohv endiselt tavaline must kohv koorega. Filtrikohv enam väga ei meeldi, eelistan presskannu. Ja kindlasti kohvikoor, mitte piim (ehkki viimane ajab asja ära, kui koort pole käepärast, musta ei suuda üldse juua).

Suhkrut panin kunagi kohvi sisse 2,5 teelusikatäit, nüüdseks on see kahanenud poole teelusikatäieni. Imevähe magusust mulle aga meeldib ja päris ilma pole nagu ka õige. Taas kord – kuna kaaluprobleemi mul pole ja magusasõltuvust ka mitte, siis ei näe mingit põhjust sellest loobuda, ehkki mul käivad vahel peal need “aga täitsa ilma suhkruta oleks ju kõige tervislikum” hood. Vaheldumisi “aga täitsa ilma kohvita oleks ju kõige tervislikum” hoogudega 😛 See on mu loomupärane idealism, mis aeg-ajalt välja lööb – siis ma ikka kutsun ennast korrale ja tuletan meelde, et äärmused pole kunagi head ning nauding on vahel tunduvalt olulisem, eriti arvestades, et tegu on nagunii mõõduka tarbimisega.

Niisiis, minu hommikute alguseks on presskannukohv poole teelusikatäie pruuni suhkru ja sortsukese kohvikoorega. Ja see on imeline. Hommikud on reeglina jahedad, seega on nii mõnus sooja jooki nautida.

Ahhaa, veel üks kiiks – mulle ei meeldi kohvi juua “niisama”. Minu jaoks on see osa (hommiku)söögist. Võileibade kõrvale. Kui külalised käivad või ise külas käin, siis koogi kõrvale. Vahel õhtuti pitsa kõrvale.

Kui on suvi ja palav, ununeb kohvijoomine vahel täitsa pikaks ajaks ära. Tänu sellele, et mu uus töö algab kell kaheksa, on mul hommikuti pool ajast nii kiire, et ma ei söö kodus ja sel juhul jääb ka hommikukohv joomata. Tööl kohvi joomise harjumust mul ka pole – automaadikohvi korra proovisin, ei maitsenud. Pätikat ma absoluutselt ei seedi ja presskannu sinna muretseda ei viitsi. Pole tegelikult uurinud, ei välista, et on olemas, seal on suur söögisaal ja igasugu imelikke asju. Vanas töökohas jõin vahel tööl kohvi küll, ehk nii umbes kord nädalas, kuna mul oli seal pidevalt jahe. Uues kohas on soojem, seega joon päev läbi ainult vett.

Minu puhul on seos täitsa olemas – kohviisu tekib sageli siis, kui mul on külm. Olen küll üritanud ennast teed jooma harjutada ja edusammud on sellised, et olen aru saanud – teed on siiski erineva maitsega, mitte kõik sarnased, nagu mulle aastaid tundus 😀 Enamik ei maitse üldse, mõned on okei. Harjutasin ennast teega eelmises töökohas just sellepärast, et nagu öeldud, oli mul seal pidevalt jahe ja igapäevaselt teist kohvitassi juua ei tahtnud. Nüüd, kus seda vajadust enam pole, on ka teejoomine täielikult soiku jäänud 😛

Töökaaslased, tundub, joovad peaaegu kõik 2-3 tassi kohvi päevas. Pole harvad juhud, kui nad käivad keset tööpäeva Statoilis “head kohvi” ostmas. Kõik kiidavad sealset kohvi, ka mitmed mu sõbrad on regulaarsed tarbijad. Mina aga olen vist tõeline põhupea – olen korduvalt proovinud ja on täitsa okei, aga ei tuvasta midagi nii meeletult head, mis paneks mind igapäevaselt bensukasse raha jätma… Samamoodi nagu ma ei oska rohkem hinnata neid tänapäeva moodsaid kodukasutuse masinaid, mis iga tassi jaoks värskelt ube jahvatavad ja kohv tuleb vaid nupule vajutusega. Need on okei, aga minu meelest on mu presskannukohv täpselt sama hea 😀

Lastele olen pakkunud kohvi maitsmiseks, aga nad pole soovinud. Peale maitsmise ma muud muidugi ei lubaks, cocat juua ka ei luba (õnneks nad limonaade isegi ei taha). Juurdlen praegu selle üle, millal oleks normaalne lubada lastel regulaarselt kohvi juua? Nojah, igasugused viljakohvi variandid on muidugi ka olemas, aga kui rääkida just sellest päris kohvist? Hetkel arvan, et keskkooli ajal tassile kohvile päevas laste puhul kätt ette ei paneks, samas ise ka pakkuma ei hakkaks. Sest olgem ausad, ega sest kohvist ju mingit kasu ei saa, nii et kõige parem oleks, kui nad seda üldse jooma ei hakkakski…

Aga minul endal on küll kohviga selline suhe, et ma tõesti ARMASTAN oma kohvi sügavalt. Soomlane ei joo kohvi ja see oli minu jaoks mingil veidral põhjusel suisa kurb. Ta küll ütles, et võib seda minuga juua, kui see mulle oluline on, aga pidin nentima, et nii see minu jaoks ei toimi – kui ma tean, et ta teeb seda vaid minu pärast, siis parem ärgu tehku üldse. Asja mõte oleks olnud jagada naudingut…

Mingil põhjusel seostub kohv mul turvalise heaolutundega. Umbes midagi sellist. Mõnusate ja rõõmsate hetkedega. Nii et lasen samas vaimus edasi. Naudin täiega.

Kas teie mäletate, millal te kohvi jooma hakkasite? Millal teie lubaksite oma lastel kohvi juua?