Nädalavahetus

Mul on endiselt tunne, et olen minetanud oskuse kirjutada igapäevast.

Olen siin mitu korda kirjutamist alustanud, kõik kustutanud ja uuesti alustanud. Blogimise kriis, täiega.

Kas ma peaksin lihtsalt üritama, et uuesti harjuda? Nagu öeldud, ma tunnen mingitel tasanditel blogimisest täiega puudust. Aga tahaksin kirjutada pigem neist asjadest, millest praegu ei saa. Kas pole aeg veel küps või pole võimalust…

Nii et jäävad need igapäevased asjad. Raamatud, kino, igapäev. Ja kui filmidest ma olen suutnud kenasti kirjutada, siis… Raamatutest tegelikult ju võiks ka, aga näed, pole kirjutanud. Ja igapäev – ehkki nädalavahetus oli mõnus, siis sellest kirjutada… Tundub mõttetu. Eks ma siiski katsun.

Eile ei teinudki õieti miskit. Nautisin välja magamist, rahulikult kulgemist, üksinda olemist (kui kaaslane toimetas õues ja lapsed olid raamatukogus), pikka dušši… Õhtupoole kvaliteetaega kõigepealt mõlema lapsega, hiljem ainult Poisiga – olime terve õhtu kahekesi, sest Plika läks ööseks sõbranna poole ja kaaslasel olid omad toimetused.

Mul on vahel natuke kurb, et mul pole Poisiga nii palju “ühiseid huvisid” kui Plikaga – see on see naiste värk, noh. Nii et kirjeldamatult tore oli, kui me eile saime lihtsalt juttu ajada (sealhulgas toredatest tüdrukutest… jajaa, vanus hakkab vaikselt sinna jõudma), lauamängu mängida… Ja kui ma siis uitmõtte ajel läksin Aliexpressist otsima legodega kokkusobivaid juppe (sest Poisil olid suht konkreetsed soovid, mille täitmine oleks läinud päris kulukaks) – no siis teenisin aasta ema tiitli 😀 Nüüd ootame mõningaid pakke 🙂 Legod on endiselt Poisi suurim lemmik ja minul on tõeliselt hea meel, et ta nendega ikka veel nii palju mängib. Kuni eilseni olin ostnud ainult “päris” legosid, õnneks meie Maximas on päris hea valik ja aeg-ajalt -40% soodukad…. Juhendite põhjal ehitab ta alguses valmis, hiljem aga on puhtalt loovmäng. Ja selline fantaasia käib iga ehitise juurde, et puhas rõõm kuulata.

Ja veel üks asi, mille üle eile õhtul rõõmustada sain – Poiss palus mult paberit ja JOONISTAS. Ta joonistas kunagi nii palju, käis suisa kunstiringis… Aga viimase aasta jooksul on joonistamine kuidagi täiesti unarusse jäänud. Joonistused on tal samamoodi fantaasiarikkad, inspiratsiooniks legod, multikad, arvutimängud… Aga nii huvitav on kuulata, mis kõik ta välja suudab mõelda 🙂

Täna nautisime iga nädalavahetuse traditsioonilist inglise hommikusööki (mida sööme tavaliselt pigem laupäeval, aga kuna seened ja ciabatta ununesid reedel ostmata, siis ei saanud varem) ja kuna kaaslasel olid taas omad toimetused ning Poisil omad tegemised, läksime meie Plikaga shoppama.

Plika, kas teate, on suureks kasvanud 🙂 Teismeline veel pole, aga päris laps enam ka mitte. Rootsis näiteks, kus kõik ülejäänud lapsed olid poisid vanuses 3-9, hoidis Plika pigem täiskasvanute seltsi ja ühel õhtul mängis isegi meiega kaarte. See on meil väikest viisi traditsioon – alati, kui meie käime Rootsis või õeke Eestis, mängime kaarte, ühte kindlat mängu. Tavaliselt toimub see alati õhtul, kui lapsed magavad, kõrvale väike vein… Seekord siis saadeti kõik poisid magama ja Plika sai meiega koos kaarte mängida. Veini ei saanud 😀

Kui ma hiljem Plikalt küsisin, mis oli tema jaoks kõige parem osa reisist, siis ta ütles, et laevasõit ja kaardimäng. Nii et see õhtu jättis talle tõesti kustumatu mulje.

Aga jah, üldises plaanis on temaga nii lihtne ja hea. Teismelise tujusid veel pole, aga samas on ta ääretult asjalik, temaga saab kõigest rääkida… Ja tal on ka tekkinud teatud huvi oma välimuse vastu, eelistused riiete osas, viimane soov oli värvida juukseotsad lillaks 😀 Ja samas kõik need soovid, mis välimusse puutuvad, on ka nii meeldivalt pretensioonitud, mõistlikud 🙂

Ühesõnaga, täna me siis käisime poodides. Nii umbes pool kaks vist saime kodust välja, koju jõudsin õhtul kell kaheksa 😀 Plika läks viie-kuue paiku sünnipäevale, senini olime koos, edasi toimetasin üksi.

Käisime Magaziinis, kesklinna keskustes, vahepeal toidupoodides, lõpetasime Kaubamajakas. Endale ei ostnud ma midagi peale sokkide 😀 Plikale ostsin tema soovitud lilla juuksevärvi, puuduvad mustad värvipliiatsid ja ühe allahinnatud mõnusalt pehme kõrvadega kapuutsiga pusa H&Mist. Ja ka mõned sokid, sest ta esimest korda avaldas soovi ilma sääreosata sokkide järele, mida tal siiani polnud. Leidsime imeilusa pleedi, mis, otsustasime ühiselt, sobib kõige paremini Poisi tulevasse tuppa – nii et ostsime selle talle. Kohvikus käisime ka 🙂 Ja mina sain hiljem veel endise kolleegiga lobiseda tervelt tund aega, sest pühapäevaõhtune keskus oli meeldivalt tühi ja seega ma ei seganud teda.

Mul vahel ei ole pikalt mitte mingit poodides käimise soovi ja siis ma ei käigi, kuude kaupa. Vahel aga olen naine ja naudin täiega poodides uitamist… Kuna ma olen aga siiski mõistlik ja eelistan teist ringi, siis “tavalistes” poodides käies ma pigem vaatlen ja kogun ideid, vahel muidugi mõne hea hinnaga asja ostan ka… Aga minimalist, nagu olen, pigem vähem. Nii et täna ma olin täiega rõõmus, kui pärast pikka päeva poodides ei ostnud me lõppkokkuvõttes kuigi palju – poodides käimise soov sai aga igakülgselt rahuldatud.

Nojah, reedel ostsin ma see-eest täiesti plaanimatult endale saapad 😀 Meil polnud mõtet koju sõita, et siis 15 minuti pärast Poisile trenni järele minna, seega läksime Port Arturisse. Uitasin seal kingapoodides, ette jäid ühed mõnusad saapad, mille hind oli vaid 24€ ja suurust oli nii 41 kui 42. Kodus avastasin, et konts, mis poes tundus nii umbes 6cm, oli tegelikult 8cm 😀 Aga saapad on ilusad. Ma vahepeal kandsin aastaid ainult pika säärega saapaid, nüüd olen tänu soojale talvele avastanud enda jaoks ka lühikese säärega saapad.

Läksin FB abil mälu värskendama, sest tekkis küsimus, millal viimati verd sai antud… Ja jäin pikemalt scrollima ning eelmist aastat meenutama. Ega ma jagamata ju olla ei saa – kui blogimist oli vähem, siis FB ülestähendusi selle eest rohkem. No ikka äge aasta oli 🙂