Jälle jäi see postitus hilja peale, sest kooli menüü ei olnud nädala lõpus üleval ja mina sain seega ka enda oma alles täna tegema hakata. Jõudsin nädalavahetusel poes ära käia ja ülientusiastlikult igasugu kraami osta… Tavaliselt ma teen kõigepealt menüü, siis ostan puuduvad koostisosad – no seekord siis üle pika aja vastupidi.
AGA. Kõigepealt kokkuvõte eelmisest nädalast ja see tuleb võrdlemisi pikk, sest palju uusi retsepte ja mitu uut lemmikut. Menüü osas läks PEAAEGU plaanipäraselt, ainult kolmapäevase söögi vahetasin välja, sest Kaaslase vend läks neljapäeval Tallinna ja minul oli seega võimalus üle pika-pika aja Kaaslasele süüa saata. Mis tähendas, et orsotto lükkus jälle edasi ja menüüsse sai hiina kana. Mis tähendab, et kaks päeva järjest oli söögiks riis (lisaks oli lastel samal päeval veel koolis ka riis) ja üleüldse rikkusin oma reeglit “mis tehtud, seda teist korda ei tee, kuni uusi retsepte jagub”. Aga Kaaslase jaoks olen valmis ka sellisteks ohverdusteks 😀 😀 😀
Üle-eelmise laupäeva tatar singi ja sibulaga sai mu meelest ulmeliselt hea, aga lapsed ikka virisesid, sest noh, tatar 😀 Nokkisid seda pisut, eriti ei söönud. Siis juhtus täiesti spontaanne hilisõhtune külaskäik Kaidi juurde, kus meile pakuti friikartuleid ja kana… Fish and chips noh 😀 Said ka lapsed kõhu täis 😀 Mina, kes ma olin söönud suurtes kogustes tatart, sõin ka veel päris palju… No hea oli, otse fritüürist ikkagi 😀
Idamaised riisinuudlid olid absoluutselt imelised, üks uus lemmikretsept! Ainult ingver toidus pole meie pere maitsele – mina tolereerin, aga eelistan ilma, lapsed puhtalt sellepärast põlgasid ära, muidu meeldis. Nii et tulevikus teen ilma ingverita. Muus osas järgisin retsepti ja omalt poolt lisasin Annika soovitusel kurkumit.
Maitseainete vallas on mu kaks “uut” avastust kurkum ja koriander. Kurkumi kasulikkusest räägitakse ju söögi alla ja söögi peale, see on mul alati riiulis olemas olnud, aga ometigi pole ma seda ise kunagi kasutanud. Nüüd avastasin, et see on meeldivalt maheda maitsega, mis ühegi toidu sees vastu ei hakka ja olen seda rõõmuga kasutanud. Koriander sobib koos sojakastme ja kurkumiga hiinapäraste toitude sisse imeliselt.
Maitseainete rindel kokkuvõtlikult nendest, mis siiani olid küsimärgiga: tean nüüd, et vürtsköömen ja ingver – ei (aga jupp ingverit sidrunitee sees – JAA), kurkum ja koriander – jaa. Tüümianit ja muskaatpähklit pole veel olnud juhust proovida. Muu kraam listist, mille kunagi blogisse panin, oli tuttavam.
Eelmise nädala suurim lemmik on kindlasti kala-kartulivorm – mis on minu arust adekvaatsem nimetus, ehkki otsetõlge retseptist, mida kasutasin, oleks kalapirukas. Tegin kõik muidu suht täpselt retsepti järgi, aga maisi ja herneid lisama ei hakanud – tundsin, et ei taha neid maitseid, piisab rohelisest sibulast. Kalaks oli mul kohafilee 🙂 Aa, ja maitsestasin oma loogika järgi, sest ühes kommentaaris ka hoiatas, et muidu jääb plass. Loogiline, et kui kasutada puhast kalafileed, mitte nt suitsutatud kala, siis tuleb see eelnevalt maitsestada – hõõrusin lihtsalt soola ja pisukese pipraga sisse. Ja no issake, KUI HEA see oli! Tegin seda tol õhtul, kui Kaaslase vend oma naisega meil külas käis ja me põhimõtteliselt kaklesime lõpuks selle üle, kes juurde saab, sest lapsed tahtsid ka 😀 Ma tahaks seda nüüd iga nädal teha, sest see on PARIM kalatoit, mis ma olen teinud – ja paneeritud praetud kala ja ahjukala koorekastmes olid ka mõlemad väga head 😀 Aga ma siiski kasvatan ennast ja hoian pisut vahet, enne kui uuesti teen 🙂
Läätsekarrit riisiga tegin blogisabasse jäetud õpetuse järgi, vürtsköömned jätsin ainult ära ja läätsed panin purgist, sest mul oli neid konservina. Kartsin pisut, et äkki lapsed karri pärast põlgavad ära, aga ennäe – sõid hea meelega ja olid nõus, et võib ka edaspidi teha. Karri on siiani ainus meie pere poolt heakskiidetud maitseainesegu, kus vürtsköömneid tolereerime 😀
See on midagi karrilaadset ja teen nii: praen pannil õlis sibula ja küüslaugu ning lisan natuke erinevaid vürtse (vürtsköömen, paprikapulber, koriander ja natuke karrit), soola, jämedalt riivitud porgandit ja kuumutan veidi. Siis panen juurde purustatud tomatite konservi, umbes pool kruusitäit läätsesid (ma panen punaseid, sest need nii hirmus kaua ei kee) ja üsna palju vett. Lasen sellel pannil kaane all podiseda nii kaua kuni läätsed on pehmed ning lisan siis ka veel paki keedetud kikerherneid. Sööme tavaliselt koos keeduriisiga.
Minestrone retsepte lugesin läbi õige mitmeid, no kindlasti üle viie, ja jätsin enda jaoks meelde, et oluline on tomatid, oad ja pasta, muu on vabalt valitav hooajaline köögivili. Mina tegin kahe purgi purustatud tomatitega ja ühe purgi punaste ubadega, pasta asemel panin munanuudleid, sest neid oli poolik pakk ja ei tahtnud hakata kinnist pastapakki avama, köögiviljadest läks sisse üks porgand, üks suur porru, pisut sellerit ja üks väiksem kapsapea. Taas kord kiideti laste poolt heaks ja võib seega teinekordki teha.
Pastat trühvliõliga tegin nii, et praadisin ära portsu tükeldatud šampinjone, pressisin sisse paar küünt küüslauku, lõpuks segasin sisse trühvliõli ja serveerimisel raputasime riivjuustu ka peale. Kartsin, et äkki lapsed ei taha, aga juustuga läks peale küll. Tüdrukud (Plikal oli sõbranna külas) nokkisid lihtsalt seened välja, meie Poisiga sõime rõõmsasti. Mul on trühvliõli üheks korraks veel, võib täitsa kunagi uuesti teha.
Nii, aga jõudes lõpuks selle nädala juurde, siis:
|
|
kool |
kodu |
| E |
15.veebr |
kartul, suvikõrvitsa-koorekaste |
riisinuudlid paksoi ja kanafileega |
| T |
16.veebr |
hernesupp suitsulihaga |
lillkapsas juustu-sinepikastmes |
| K |
17.veebr |
kartul, pikkpoiss |
spinatipasta |
| N |
18.veebr |
riis maisi ja hernega, köögiviljabolognese |
jacket potatoes |
| R |
19.veebr |
kana-köögivilja nuudlisupp |
kreemjas orsotto |
| L |
20.veebr |
|
läätse-peekonisupp |
| P |
21.veebr |
|
|
See on selline kiiruga kokku visatud menüü ja täitsa võimalik, et käigu pealt veel muudan midagi… Eks ole näha.
Tänane söök tuli nii hästi välja, et pean seda ka kohe teiega jagama. Ostsin mina Rimist paksoid – no see hiina lehtkapsas, pak choi pakile kirjutatud. Oli teisel soodukas ja mõtlesin, et võiks siis jälle katsetada. Otsisin netist retsepte, aga ükski sellisel kujul meile ei sobinud. Mõtlesin, et mis seal ikka, improviseerin mingi kiire wokiroa. Praadisin tükeldatud kanafilee, tõstsin kõrvale. Viskasin pannile kõigepealt ühe tükeldatud paprika ja sügavkülmutatud herneid, seejärel pressisin sisse paar küünt küüslauku, lõpetuseks läks tükeldatud paksoi – kiirelt wokkisin, lisasin samal ajal valminud riisinuudlid, maitsestasin läbi proovitud ja heaks kiidetud sojakastme, kurkumi ja koriandri komboga. Lapsed sõid ja kiitsid! Ise olin rõõmus, et miskit nii tervislikku kokku keerasin 😛 Pilti teha märkasin alles siis, kui teist portsu käisin toomas ja kuna sõime küünlavalgel, on see pilt pigem plass… Aga olgu siiski 🙂
Kui ma aasta alguses panin kirja kõiki aedvilju, mida sööme ja eraldi need, mida võiks rohkem süüa, siis viimaste hulgas oli kapsas. Ja igasugu kapsast sisaldavaid retsepte on viimasel ajal ette sattunud. Toorelt me seda miskipärast eriti ei söö – lapsed ei taha, ma üksi ka ei viitsi. Aga igasuguste toitude sisse on seda mõnus panna, seal sobib kenasti. Supid ja wokid ja vormid… Igale poole läheb. Porgandiga olen ka õppinud, et kuni üle ei pinguta, nii et magus maitse domineerima jääb, võib igale poole panna. Paprika, mida ma kunagi üldse ei söönud – nüüd panen vabatahtlikult igasugu toitudesse, sest väiksed tükid küpsetatult maitsevad suht neutraalselt. Herned üksi, avastasin, teevad toidu ka liiga magusaks, aga väiksemas koguses koos muu kraamiga on väga head. No ja porru – mulle hirmsasti maitsevad igasugu sibulad ja laugulised, seda olen alati heameelega söönud. Ja isegi selleri puhul tõdesin, et kuni liiga palju ei pane, seni piisavalt väikeseks tükeldatuna võib supi sisse panna küll 🙂 Arenen, ühesõnaga. Rõõm!
