Ma olen loomu poolest perfektsionist, aga üritan sellest kõigest väest üle olla. Pidevalt pean endale meelde tuletama, et kõik ei pea olema 100% ideaalses korras, kõike ettevõetut ei pea ühekorraga valmis saama, kui ma teen MIDAGIGI ära, siis see on juba hästi, sest natuke rohkem on tehtud.
Aga ikka tahaks, et kõik oleks 100% ideaalses korras, noh. Ma ei saa sinna midagi parata. See on eesmärk ja selleni võiks jõuda võimalikult kiiresti 😀
Kodus ma suudan olulisi asju kenasti hallata. Kümned igapäevased elementaarsed (pisi)asjad saavad kenasti õigeaegselt tehtud. Menüü on, poes käime, süüa teeme, asju paneme ära regulaarselt, nii et peale vaadates on kõik üsna korras, köögis on kõik jooksvalt ära koristatud, pesu on pestud, trennis on käidud, tööl on käidud, kasse jõuab silitada ja lastega jutustada… Lebotada jõuab ka. No väga hästi ju?
AGA. Ma tean, et mul on mitmete kapiuste taga segadus. Suvest saadik, kui mul oli vaja kodus kõik, mis näha oli, ülimasse korda saada – mis tähendab, et toppisin tavapärasemast rohkem asju lihtsalt suvaliselt eest ära. Ja seega on mu kappides suurem segadus kui tavaliselt. Mitmes kohas on asjad, mis ootavad ära andmist. Arvutis on fotod ja muud failid, mis ootavad sorteerimist. Blogi ootab kirjutamist 😀 Kodus on kümneid väikseid ja suuremaid projekte, mida tahaks kas kohe ellu viia või vähemalt põhjalikult plaanida, et need ükskord saaks ellu viidud.
Nädala sees ma üldiselt lihtsalt ei jaksa selliste asjadega tegeleda. Ok, vahel harva tekib mõnel õhtul energiahoog ja saab tehtud miskit kasulikku tavapärasele olmele lisaks, aga enamasti on tavapärane töö-(pood)-(trenn)-söögitegemine-jooksev koristamine-perega suhtlemine-lebotamine-kasside silitamine. Ja siis mul on alati plaan, et nädalavahetusel teen rohkem.
Ainult et… Nädalavahetusel on küll pisut rohkem aega, aga ikkagi kipub olema nii, et kui olen ära teinud need asjad, mis kindlalt vaja teha (kolm masinatäit pesu, kassiliiva vahetamine, kiigujooga, jõusaal, poeskäik, jooksev olme), siis tahaks pigem… Mitte tegeleda nende asjadega, millega nädala sees ei jõua tegeleda, vaid ROHKEM lebotada 😀
No ja siis ma pean endaga pidevaid läbirääkimisi. Meelitan ennast: tee natukenegi midagi, siis on ka päev korda läinud. Tee nüüd enne lebotamist see asi ära. Kui sa ei viitsi seda teha, siis äkki teed teist? Kolmandat? Ükskõik mida natukenegi sellest listist, mida nädala sees ei jaksa?
Vahel on läbirääkimised rahuldavate tulemustega, vahel mitte nii väga. Vahel ma olen täiesti rahul sellega, kui terve päeva maha lebotan ja seda naudin. Teinekord olen ka ülimalt toimekas. Mõnikord teen küll ühte ja teist, aga õhtu lõpuks on ikka rahulolematus, sest mul on tunne, et midagi ei saanud piisavalt tehtud.
Täna ma… Isegi ei tea, mida ma tegin. Pool päeva kadus lihtsalt sellega käest, et ma käisin trennis ja sõin ja… Siis oli kell juba kolm 😀 Õhtupoole küll pisut koristasin ja sättisin midagi, lisaks tavapärasele olmele. Ma isegi ei suuda meenutada, mis viis milleni, aga natuke sättisin köögis ja organiseerisin toas paar sahtlit vähe paremini ära. Ja korrastasin tunde oma arvutit. Peamiselt sorteerisin fotosid ja tõstsin faile desktopilt ära, et oleks peale vaadates puhtam üldmulje, sinna oli ikka kogunenud igasugust jama kuude jooksul. Ja ma tean, teoreetiliselt, et tegelikult sai päris palju tehtud… Lihtsalt… Teha on palju rohkem, kui jõudsin 😀 Kõik need kapid, mida kõige rohkem koristada tahtsin, on endiselt koristamata. Kuna ma ei viitsinud sellega tegeleda, siis ütlesingi endale, et ok, sorteeri siis fotosid, see ka vajalik tegevus… Aga see on NII kuradima mahukas ettevõtmine, et ei saa valmis ei päeva ega kahega. Ma niigi tõstsin need juba kõik kronoloogiliselt õigesse kohta, õige mitu kuud käisin üle ja harvendasin ära. Kuna ma aga tegelen 2,5 aasta fotodega, siis tunduvalt rohkem on alles ootel. Ja kui ma olen kõik üleliigsed fotod ära kustutanud, siis ülejäänusid tahaks kergelt töödelda. Ja siis need kõik järjest blogisse panna. No mitte kõik, ainult need, mis blogisse sobivad 😀 Ma olen harjunud blogima nii, et jooksvalt kirjutan kõigest, mis toimub – ja siis on alati ka värskest pildimaterjalist midagi võtta. Noh, nüüd ma peaks iga päev blogima, aga pildimaterjaliga on pudru ja kapsad. Nokin siit, nokin sealt, lõpuks ikka aru ei saa, mida olen juba näidanud ja mida mitte. SÜSTEEMI pole. Ja see ajab närvi. Sest ma olen süsteemiinimene.
Ühesõnaga jah. Paras vingumine oli see tänane teine postitus 😀 Antagu mulle andeks 😀 Mõtlen siin, kas peaks äkki võtma puhkust… Selleks, et lihtsalt oleks rohkem aega lebotamiseks, et lebotamisest saaks kõrini ja tahaks rohkem asjalik olla. Aga ma ei ole kindel, kas paari päeva nädalavahetusele lisaks võtmisest piisab – vabalt võib olla, et lebotan need kõik maha 😀 Ja tervet nädalat nagu ka võtta ei taha lihtsalt olmeks. Ehk pean siiski jõulupuhkuseni vastu? Siis saab kaks nädalat jutti kodus olla, seega on kindel, et mingi hetk saab lebotamisest küllalt ja tuleb tegutsemistahe ka. Samas ideaalis võiks detsembriks juba kõik korras olla, et saaks kuuse tuppa tuua ja jõuluootust nautida. Aga kui ma võtaks novembris paar päeva puhkust ja selle jooksul üldse midagi asjalikku ei teeks, siis oleks pärast vb enda peale veel pahasem 😀
See kappide koristamise ja asjade ära andmise värk ajab mind kusjuures närvi peamiselt sellepärast, et ma TEAN – kui ma lõpetaks mitteviitsimise ja hakkaks tegutsema, siis ma suudaks lühikese ajaga VÄGA palju ära teha. Lihtsalt motivatsiooni ja tähtaega on vaja. Kuna segaduses elamine teeb mind närviliseks, siis igapäevase olmega on lihtsam tegeleda, see tuleb automaatpiloodil. Aga peidetud segadus on… Peidus 😀 Ennast seda likvideerima motiveerida on pisut keerulisem. Kas ma suudaks ennast veenda, et 1. detsember on see tähtaeg, milleks kõik kapid peavad korras olema ja kõik asjad ära antud? Siis oleks üks linnuke kirjas, kodu korras, jõulud saaks tulla… Ja siis saaks keskenduda arvuti korrastamisele. Äkki see toimiks?
Äkki ma suudan selle teadmisega kohe homme asjalikuks hakata ja need urrima kapid korda teha?
Ma ütlen, mulle sobib selline elu, kus KÕIK asjad saavad jooksvalt KOHE tehtud. Kui ma teen asjad ära esimesel võimalusel, siis need ei ole kohustused, vaid lihtsalt loomulik osa elust. Kui aga mingid asjad jäävad õigel ajal tegemata, siis muudkui kuhjuvad, kuni väikesest lihtsalt hallatavast projektist saab suur. Ja see muudkui tiksub kuklas. Ja ma tean küll, et tuleb jagada väiksematest hallatavamateks ampsudeks, ma tean… Aga ikkagi… Siin ma olen ja vingun 😀
Et postitus lõppeks positiivsemalt noodil, siis vahelduseks kasside asemel hoopis tuvipilte. Kristeli uusimad koduloomad, me Nelega saime ka neid väntsutada. Hullult ägedad!
